Annleena on 65 aastat vana. Kunstiinstituudi haridusega proua, üks ERKI disaini eriala esimese lennu lõpetajaid. Veel paar aastat tagasi, kui tema mõistus oli natuke selgem, tegeles ta raamaturiiulis olevate raamatute ümberpaigutamisega. Mõttes, voodist tõusmata. Vaatas kogu hommiku ja lõuna vastas olevat raamaturiiulit, märkas seal ebakõla, ja niipea, kui tütar töölt koju jõudis, hakkas tema abiga ümberkorraldusi tegema. Sel polnud lõppu, iga uus kombinatsioon tekitas mingi uue ebakõla. Lõpuks läks asi täiesti käest: Annleena nõudis viltpliiatseid, et saaks raamatuseljad oma nägemusele vastavaks värvida. Mõne aja pärast teatas tütar, et aitab, seda mängu me enam ei mängi!

•••

Annleenat tabada võiva insuldi märgid tulid tükk aega enne suurt õnnetust. Tasakaaluhäired näiteks. Poodiminek oli üks suur seiklus: trepid, tramm, uste avamine-sulgemine. Ükskord talvel kukkus ta maja välisust avades tänavale. Ja ei suutnud enam püsti tõusta. Lamas seal tükk aega ja muudkui hüüdis appi. Aga sealsamas lähedal tuhnis keegi prügikastis. Tuli appihüüde peale kohale, vaatas abitult lamavat naist, silmitses söögikraami täis kotti… Ei, ärge oodake armsat jõululugu sellest, kuidas prükkar ja disainer said sõpradeks. Tüüp võttis toidukoti ja lahkus kiirel sammul. Ohvrit püsti aitamata. Toit, ah, tühja sest! Aga pangakaart, ID-kaart, haigekassakaart, kõik läinud! Tütrel läks hirmsat moodi nii aega kui ka jõudu kõige selle uuesti taotlemiseks.

•••

Annleena tütar on minu elukaaslane. Aga ma ei nimeta Annleenat ämmaks. Mulle see sõna ei meeldi. Ja teiseks, ma peaaegu ei tunne oma elukaaslase ema. Insuldieelsel ajal polnud meil kokkupuudet. Nüüd küll – nüüd ta lamab kõrvaltoas. Juba neli aastat.

Aga ma ei käi tema juures. Või noh, kogu selle aja jooksul olen käinud ehk viis korda. Niisama juttu puhumas, õigemini küll seda imiteerimas. Muud pole ma teinud.

Sakslasest sõber rääkis kord, kuidas ta asendas sõjaväeteenistuse Bundeswehris alternatiivteenistusega Punases Ristis. Ta hooldas paar aastat vanureid, sealhulgas voodihaigeid. Annleena näitel tean, et see töö ongi tugevatele meestele. Rondina voodis lamava vana naise mähkmete vahetamine, talle uue lina allapanek, tema pesemine, kõik see värk… Kujutate, millist füüsilist pingutust see nõuab? Sellega hakkama saamiseks peab valdama teatud võtteid. Nagu tõstmisspordis – ega Jaan Talts neid hirmraskeid kange üksnes toore jõuga üles rebinud. Tehnika on siin olulisemgi veel.

Ma pole oma elukaaslasel kunagi ema hooldada aidanud. Ei suuda. Ma ei saa end sundida vaatama mulle tundmatu vana naise jalgade vahele. Saksa sõber ütles, et sellega harjub. Üllatav, aga vanadel naistel olla seal kõik samamoodi nagu noortel. Ja mõnedele muttidele olla isegi meeldinud, kui noor mees nende jalgevahet puhtaks rookis. Ent mina ei tea sellest midagi. Ei tahagi. Ei!

•••

Kunagi ammu, enne õnnetuse päralejõudmist, küsisin elukaaslaselt, kas ta on mõelnud, mida teha siis, kui emaga peaks midagi paha juhtuma. Mitte surm. Sest surm on meie sõber. Kui juhtub see, mida ei öelda välja: halvatus, nõdrameelsus, pikaksveniv lahkumine. Ta ütles, et pole mõelnud, sest seda ei saagi ette planeerida. Eks siis paistab.

Eks… siis… paistab.

•••

Esimene lahendamatu kriis saabus Annleena insuldiaasta lõpus. Elukaaslane libises jäisel tänaval, kukkus ja sai tulemuseks kuus nädalat kipsis jalga. Achilleuse kõõluse rebend.

Tollal polnud me veel ema juurde kolinud. Tütar lippas iga päev kaks korda voodihaiget ema vaatama ja ühel sellisel käigul jalatrauma juhtuski. Kipsis jalaga voodihaiget ei hoolda. Nagu te ei tõsta kipsis jalaga ka sangpommi või kangi.

Mida teha? Et midagi peab tegema, sellest karjusid tollal Õhtulehe esikülje pealkirjad – keegi väeti vanainimene oli oma kodus külma ja nälja kätte surnud. Traagilisest sündmusest kirjutati rammus lugu, millele järgnesid veelgi rammusamad kommentaarid. Märksõnadega „südametud lapsed”, „hoolimatu sotsiaalsüsteem”, „kas sellist Eestit tahtsimegi” ja muu pisaratekiskumine.

Eestis on omavalitsustes sellisteks juhtudeks hädaabi number. Tütar helistas Tallinna omale, kirjeldas olukorda. Tema ise on liikumisvõimetu, ema samuti, nad vajavad abi. Pikk vaikus. „Helistage mõnele sõbrannale,” kostis lõpuks torust. Kõne katkes.

„Helistage sõbrannale” on puhas poeesia, õhukese riigi hümni algussõnad. Kõllad näiteks tuletõrjesse või politseisse – põleb! tapetakse! appi! – ja sealt soovitatakse: helistage sõbrale.

•••

Ajakirjanik Tiina Kangro viis eelmisel aastal probleemi riigikogusse, kus seda arutati kui „riiklikult olulist küsimust”. Ühiskondlik valu pole niivõrd Annleenas, kuivõrd tema hooldajas. Kangro toob näiteks kõrgharidusega spetsialisti, kes oma professionaalse tegevuse asemel hooldab ööpäev läbi ühte abivajajat.

Annleena tütar on suures koolis õpetaja. Lisaks klassijuhataja. Oleks ta koristaja, võiks ta oma ängi, frustratsiooni, võimetu viha välja valada põrandapesulappi, võib-olla tõmmata sellega mõnel üle kingade või üle turja. Sõimata lõpuks kellelgi nägu täis. Aga ta on klassijuhataja. Ta ei tohi oma depressiooni lastele edasi kanda.

Tiina Kangro teab juhtumeid, kui hooldajad lähevad hulluks, muutuvad ise hooldamist vajavaks.

Kui me kaotame koristaja, siis – vabandage väga! – täidab ühiskond selle koha uue koristajaga. Kui me kaotame kõrgetasemelise õpetaja, siis… see kaotus on korvamatu.

•••

Tegelikult juhtus ükspäev, et meid tuli vaatama kesklinna sotsiaaltöötaja. Kaebuse peale. Keegi hea inimene oli tähele pannud, et korteris number seitse on voodihaige vanainimene, kelle tütar läheb tihtilugu hommikul varakult tööle ja tuleb alles õhtul hilja tagasi. Heal inimesel (eks temagi ole lugenud ajalehtedest hooletusse jäetud vanuritest) tekkis kahtlus, et seitsmendas korteris võib toimuda midagi traagilist. Kirjutas, kuhu vaja. Ning sotsiaaltöötaja tuligi kontrollima, kas Annleena ikka lamab puhta lina peal. Või on ta äkki uriiniloigus suremas?

Kontrollikäigu tulemus oli positiivne. (Ma ei tea seniajani, mis juhtunuks vastupidisel juhul – tehtuks trahvi? Viiduks Annleena meilt ära? Kuhu?)

Inimesed, kui te tahate näha sotsiaaltöötajat, siis kirjutage kaebus. Iseenda peale. See on ainus viis saada meie hoolekandesüsteemi tähelepanu osaliseks. Sellega tähelepanu ka lõppeb. Rohkem pole sotsiaaltöötaja meil käinud. (Ma ei virise, ma tean, et ka see kena proua on hirmsat moodi üle töötanud, sest tema piirkonnas on Annleena-taolisi üle saja.)

•••

Abist rääkides. Minu tähelepanekute järgi algab ja ka lõppeb filantroopiline puhang küsimusega: „Kas keegi ikka annab talle süüa ja juua?” See oli põhiküsimuseks ka siis, kui Annleena suutis veel ise võtta toitu, mis oli talle pandud voodi kõrvale lauakesele. Siin avaldub inimpsüühika üks tahk: tegeleme meeldivaga, toiduga. Mitte järgnevaga. On võimalik saada hooldusõde, kes tuleb paar korda nädalas, et anda süüa ja kohendada patja. Kuid ta ei tegele sellega, mis juhtub seedeprotsessi lõppedes. Kui Annleena veel suutiski ise süüa, siis kempsus ta ei käinud. Ta tegi kõik endale alla.

Tütar tuleb õhtul koju. Pikk päev on seljataga: klassijuhatajatund, ainetunnid, kohtumine lapsevanematega (nimetatakse arenguvestluseks), kooli kanduvate moodsate ühiskondlike probleemide lahendamine – lapsed on üha tundlikumad, kapriissemad, nõuavad suuremat tähelepanu, kasvavad kärgperedes, kus keegi ei saa enam aru, kes lapse eest vastutab… Ja kotis on tüse pakk kontrolltöid, mis tuleb järgmiseks päevaks parandada. Kuid enne seda ema hooldamine.

Emal juhtub aeg-ajalt mikroinsulte. Inimese loomus muutub selle tulemusena järsult ja ootamatult. Nüüd on tal komme käega katsuda, kas tal on mähkmetes midagi. Tütar siseneb ema tuppa ja näeb, et kogu maailm, mis ema ümbritseb, on sitaga koos. Nägu, öösärk, padi, linad, tekk, laud, voodi. Kõik on täis pruuni haisvat löga. Tütar hakkab suure häälega nutma.

•••

Hooldekodu? Teate, kui palju sealne päev maksab? Ja kui palju saab õpetaja palka? Ka pärast seda, kui õpetajad pidasid Vabaduse platsil suurt ja lõpuks võidukat meeleavaldust, samade punaste loosungite all, mis olid Annleena tütre maalitud. Hooldekodu poole ärge niisuguste sissetulekutega parem üldse vaadake.

Annleenal on tugev süda. Sellise südamega võiks ta elada kauem kui mina, viiekümneaastane. Vist kauem ka tütrest.

•••

Austrias mõisteti 1991. aastal vangi kaks hooldusõde, kes said ajakirjanduses surma­inglite hüüdnime. Irene Leidolf ja Waltraud Wagner surmasid ühes Viini hospidalis kümneid lootusetus seisundis vanainimesi. Inimesearmastusest, nagu nad väitsid.

Kui Annleena viidi Tallinna kiirabihaiglast Järve hooldushaiglasse, sain ühelt süsteemi tundvalt inimeselt napi kommentaari: „Tegemist on lootusetu juhtumiga.” Annleena tütar käis ema vaatamas, aga arste ta ei näinud, ainult õed ja sanitarid. Loogiline: kui patsiendid on lootusetud, siis milleks kulutada niigi ülekoormatud arste? Las tegelevad nendega, kel on veel lootust.

Mingil põhjusel jäi Annleena elama. Surmainglid – kuhu te jäite?

•••

Ühel päeval ütlesin elukaaslasele, et annan Annleenale unerohtu. Peoga kohe, et oleks kindel. Ja et pärast seda peame me olema kaks ööpäeva kusagil mujal, sest nii kaua aega kulub unerohu mõjumiseks. Vähemaga ei saa, sest maoloputusega tuuakse inimene surma veerelt tagasi. Aga Annleena tütar keelas mul sellise asja peale mõeldagi.

Sellest on nüüd juba nii palju aega tagasi, et ma isegi ei mäleta, millal ma sellise ettepaneku tegin. Kas Annleena oli siis olnud voodis poolteist aastat? Või kaks ja pool? Igatahes oli ta siis veel nii selge mõistusega, et küsida aeg-ajalt imestunud häälega: „Miks surm küll mind ei taha?”

Jumal teab.

•••

Hiljuti ma siiski vaatasin, kuidas tütar ema mähkmeid vahetab. Elukaaslasel oli juba mõnda aega olnud ema toast tulles mädahais küljes. Püsiv hais. Mis nüüd? Lamatised. Tahtsin näha. Seda võiks kirjeldada kui liha mädanemist elusas ihus. Annleena ei allu eriti ravile. Tütar pingutab nädalaid kõiksugu antiseptikute pealetupsutamisega, saavutab midagi paremuse poole, ja siis kisub ema plaastri maha, kraabib seda küüntega, pöörab kõik segi, ja ongi kõik nullis. Või hullemgi kui enne.

Nüüd saaks tütar panna ema hooldushaiglasse, aga… Ootamatult aegus ema ID-kaart. Ootamatult? Tütar on vaimselt lagunemas. Avastab poes kassas seistes, et rahakott jäi koju. Koolis läheb atlaste pakiga raamatukokku, aga leiab end korraga kooli sekretäri juurest ega mäleta enam, kuhu ta läks ja mida pidi tegema. Neli aastat vaimset põrgut on ilmselt ka kõige tugevamale eesti naisele liig.

•••

Inimesed, kui teil on kodus allkirjavõimetu voodihaige, kelle ID-kaart on aegunud, siis te olete hädas. Tõeliselt hädas! Kirjeldamaks, mida te kõik peate tegema, peaks võtma appi LP järgmise lehekülje. Lühidalt: tütrele ei anta ema uut ID-kaarti. Nii lihtsalt need asjad meil ei käi. Aga ilma ID-kaardita te kedagi haiglasse ei pane.

Ma ei tea, mida mina oleksin nende nelja aasta jooksul samas olukorras teinud. Ära pööranud? Seda kindlasti. Ilmselt oleksin viinud oma voodihaige ema Toompeale riigikogu ette. Oleksin istunud seal ta kõrval, toitnud, mähkmeid vahetanud. Vaadanud turiste ja tuvisid. Püüdnud kontakteeruda seadusandliku võimuga, kes kinkis meile 2009. aastal sellise suurepärase perekonnaseaduse, mille järgi voodihaige inimese lähim sugulane võib end pidada sama hästi kui elusalt maetuks.

Huvitav, mida oleks teinud politsei? Või lossi turvateenistus? Ja mida oleks tehtud minu emaga?

Ma ei tea. Minu elukaaslane muidugi nii ei tee. Eestlased kannatavad viimase piirini ja siis sealt veel edasi. Võib-olla lähen mina seda kõike kõrvalt vaadates enne hulluks. Võib-olla tõesti. Selliseid tekste, nagu see siin, korralikud ajakirjanikud ju ei kirjuta.


Ühes vananemine: Misso lahendus

Minu sõbrad tulid bridžimängu ajal kord mõttele, et oleks hästi tore samamoodi üheskoos vanaduspõlve veeta. Mõnusa kommuunina: ostaks ühiselt piisava suurusega maja, teeks seal koos süüa, räägiks üksteisele tervisehädadest, kõbusamad aitaksid põduramaid hooldada, kaardimäng ja male, noorpõlvemälestused. Tiksuks koos vaikselt surma poole.

Rabavalt lihtne idee, kas pole? Üdini humaanne pealegi. Inimene vajab õnnetundeks teadmist, et ta on kellelegi vajalik. Kuid õnne valemi teine komponent on teadmine, et sa pole kellelegi koormaks. Oma lastele. Mari Saat kirjutas kunagi romaani „Mida teha emaga”, mille süžeeks on maale ema juurde kogunenud laste mure – seesama, mis väljendub pealkirjas. Iseseisev toimetulek muutub aina küsitavamaks, ent maalt linna mõne lapse juurde elama kolida ema ei taha.

Romaani kirjutamisest on möödunud inimpõlv. Mure süveneb. Esiteks on vanureid üha rohkem ja teiseks on neil lapsi aina vähem. Omaette teema on meie pensionisüsteemi igikestvus. 2011. aasta novembris avaldas Praxis sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse uuringu, mille põhjal tehti järeldus, et jätkusuutlikkus on täiesti olemas. Majandusteadlase Andres Arraku ja sotsiaalteadlase Lauri Leppiku vahel toimus midagi diskussioonitaolist, et kas ikka on, aga sellega huvi asja vastu piirduski.

Mudel kogemuse põhjal

Rahvaalgatusliku lahenduse näide on Misso valla pensionärid, kes on otsustanud rajada pensionäride ühiskodu (Maaleht, 21.3.2013). Algatajaks oli ökonomistiharidusega Olga Tarto, kes pidi ise kunagi mitu aastat hooldama voodihaiget ema. Tarto: „Me jääme iga päevaga vanemaks ja ma ei taha ise kunagi oma tütrele selliseks koormaks jääda.”

Tahaks proua Tartot kallistada. Kohe tõsiselt. Tema sõnades väljendub ülim emaarmastus. Me peaksime oma lastest hoolima kuni surmani, nõudmata neilt üle jõu käiva koorma kandmist.

Proua Tarto algatus vajab ühiskondlikku ja riiklikku toetust.

Kuna minu sõpruskonnal on pensionäride kommuuni projekt pikema aja jooksul meeles mõlkunud, siis panen siia kirja vastava kondikava.

1. Selleks soovi tundvad kodanikud loovad pensionipõlve lähenedes kommuunid.

2. Iga kommuun otsib endale sobiva maja (ääremärkus: pigem linnades, sest praktiseeriv maaelanik teab, et maal elamiseks peab olema jõukas; vaestel on linnas kergem hakkama saada).

3. Isekeskis pannakse paika kommuuni siseelu reeglid.

4. Riik tuleb teatud asjades meile vastu: kommuun peaks olema vabastatud osast maksudest; peaksid olema elementaarsed tugiteenused (korstnapühkija, matuseteenus).

5. Vastuteenena kohustuvad kommuuni liikmed toime tulema redutseeritud pensioniga. Ideaalis tagatakse elatus sellega, et mõni kommunaar käib ümbruskonnas tittesid hoidmas, mõni endine õpetaja annab järeleaitmistunde, käeliselt osav koob mütse-sokke või nikerdab puutööd.

See on hästi üldine kava. Range vabatahtlikkuse alusel muidugi. Kui keegi kaaskodanikest leiab, et ta tahab pensioniikka jõudes lastest elumahla välja imeda, siis jääb see tema südametunnistuse küsimuseks.

Hoolitsejaid ei jätku

Ent midagi tuleks muuta ka 2009. aastal vastu võetud perekonnaseaduse kaheksandas peatükis, kus on väljend „põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus”. Seaduse mõte on selline, et kui Eesti kodanikust vanuril on lapsed, siis need lapsed teda hooldavadki, riik ega ühiskond teda ei aita.

Lapsi, ka keskealisi lapsi, jääb aga aina vähemaks. Turumajanduse nõudeid – nagu elukestev õpe ja nõtke paindlikkus koos elu eest jooksmisega (selleks, et püsida kasvõi paigal) – pole seejuures keegi muutnud. Inimesel on raske turumajandada väikeste lastega, veel raskem on seda teha hooldatavate vanuritega.

Üks boonus on sel asjal veel: selleks, et hakata vanast peast koos elama, peab juba praegu hoidma sõpradega tihedaid ja häid suhteid. Moodsa ühiskonna üksikuteks indiviidideks pihustumine ei sobi vanurite kommuuniga. Kui ma tahan, et keegi mind ükskord kampa võtaks, pean neist inimestest juba varakult hoolima ja neid armastama.

Moraalseid värdjaid ei taha kommuunis keegi näha.

Andrei Hvostov