Jätkusuutlike atomaarsete isandate-valitsejate riik oleks olnud produktiks, vabade kodanike suuremeelne ja vaba ühendus, kui soovite. Millegipärast seda ei toimunud ja Eesti jäi sotsiaalseks riigiks, kus valitsejad ja orjad on üksteisest kõige otsesemas sõltuvuses. Tundub, et revolutsioon klassikalises mõttes, kus vahetuvad võimulolijad, vahetub ühiskondlik arusaama õiglusest ja õiglusest ei õnnestunud või siis kui õnnestus, siis ainult kohati. Siiani ei suuda ju paljud (enamus vist) pöörduda kehvasti riides pensionäri, töötu või „maaka", vastumeelset poliitilist jõudu või mõnd isiklikust antipaatiast kantud seltskonda nimetama härraks/prouaks või härrasteks/prouadeks. Sama käib võõramaalaste ja omade „muulaste" kohta ilmselt ka. Kõneline etikett annab tõrkeid igasuguste teisitimõtlejate kohta - mis kuradi härrad, isegi sõna „kodanik" on nende kohta liigse järeleandlikkuse vili ja neid ei saa seega pidada isegi kaaskodanikeks.

Pärast põlissoomlaste edukust valimistel ei saa rahvuslikku ideoloogiat või selle taassündi enam nimetada möödaniku igandiks, ehkki meie poliitiline eliit seda väliselt kindlasti sooviks. See ei ole enam maailma üksikute regioonide eralõbu, vaid on oluliselt laiem nähtus ja ajalises mõttes ilmselt üha tihenev. See ei ole enam paremradikaalide eraasi, vaid sellest on saanud kõige laiemapõhjaliste arutelude läbiv teema. Räägitakse ju sellest, mis ka siinset rahvast tegelikult üsna tõsiselt ja eluliselt huvitab. Mis puudutab soomlasi, siis neile reeglina nende tugevat isamaalisust neile ette ei heideta, kuna see pähkel on liiga suur, et see katki hammustada ja nende terve isamaalisus teab millise sildiga varustada. Las teevad, meil ei teata ju midagi isegi näiteks Pekka Luomast suurt midagi, mis siis, et ta end suisa füüreriks tituleerib ja niiviisi ka mõttekaaslaste seas aktsepteeritud on. Jüri Toomepuu on selle lühidalt ja selgelt kokku võtnud või vähemalt nii võib temast aru saada:

«Aeg on küps põliseestlaste organiseerumiseks, et leida vastused meie tuleviku jaoks olulistele küsimustele ja lahenda okupatsioonivõimude poolt meile peale surutud probleemid. Aeg on küps alustamaks aktiivset poliitilist võitlust meil laialdaselt levinud venestamise ja seniste valitsuste põlisrahva suhtes vaenuliku integratsiooni- ja lõimumispoliitika vastu.

Aeg on küps hakata lõpuks ometi tõeliselt kindlustama ja arendama riiki, "mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade", nagu nõuab meie põhiseaduse preambul.»

Eestis on üsna suur ja kunagi võib-olla ka otsustav poliitiline jõud, kes on suutelised pöörduma tavainimese poole - põliseestlased - alles formeerumas. Muuseas, 2007.aasta ÜRO Põlisrahvaste Kaitse Deklaratsioon, millele on ka Eesti volitatud isikud allkirja andnud, avab selleks üsna laia operatiivvälja tegutsemiseks.  See seltskond võib olla ainukeseks tegelikuks ja tõsiseltvõetavaks protestihääleks ning asjad, mida ei märgatud 20 aastat tagasi, võivad osutuda määravaks nüüd.  

Võimatu on mitte nõustuda tegelike parempoolsetega, kes väidavad, et meil on vajalik mingite väärtuste kogum, mida jagab enamik meie ühiskonna liikmeid. Loomulikult on siin raskus sellest, et meil aetakse väärtused ja huvid segamini, kuid loosung ise kui selline, on õige. Järgmine küsimus on aga juba raskem - on need orjade või valitsejate-isandate väärtused? Arvestada tuleb sellega, et orjade mäss ja rahulolematus on permanentsed, nende vaated on heitlikud ja sõltuvad oludest. Valimised on sellise mässu üks võimalik väljendus - orjad valivad endale uue isanda või lepivad vanaga. Demokraatlik postulaat selle kohta, et valimistel valib rahvas endale tegelikult ju teenreid, ei ole meil kahjuks ei mõistatav ega seega ka aktsepteeritav. Orja laseb vabaks lõppude lõpuks ikka isand (pole tähtis, kas oma või võõras) ja sellega ori arvestabki. Walter Benjamin, tuntud Frankfurdi koolkonna esindaja on välja öelnud, mida peaksime kogu aeg meeles pidama - igasuguse fašismi või selle ilmingute taga võib näha ebaõnnestunud revolutsiooni.   

Eesti ksenofoobia ei ole rassism, meie rahvuslus ei ole natsism, kuid võivad selleks saada ja seda oskusliku juhtimise tulemusena, milleni meie reeglina tõsised ja maad armastavad strateegid-talumehed ise ei jõua - pole lisaks ei vahendeid ega ka kogemusi. Neid tuleks seetõttu „aidata" (ükskõik, kui kaugelt) ja see võimaldab hiljem mitu kärbest ühe hoobiga lüüa!

Kas kogemata või meelega on kiilulöömine ju täies hoos ja üsna märkamatult. Vanasti näiteks oli siinmail kihelkond, kihlad tähendasid kokkulepet ja antud juhul selle kohta , kuidas oma kandis asju aetakse, kes mida oskab-tunneb ja kes mida teeb, ikka kogukonna huvides. Nüüd on jutt „teenustest", seda nii koolis kui omavalitsuses. Kui aga lähtuda tervest loogikast, siis on ju teenindaja ja kunde (teenindatava) huvid ju risti vastupidised (ostja-müüja) ja selles huvide konfrontatsioonis kõigile vastuvõetavat lahendit põhimõtteliselt olla ei saagi. Ka koolis räägitakse ju teenindusest (õpilaste ja õpetajate huvi peaks olema ju sama, aga mitte diametraalselt erinev), sama retoorikat kasutavad valitsuse esindajad, ehkki ka nende huvid peaksid rahva huvidega kattuma ja olema neist lähtuvad!