Andres Raid : Mis selle Rahvaliiduga ikkagi juhtus?
Mis selle Rahvaliiduga ikkagi juhtus? Igati loogiline ja igapäevane küsimus, kuid semantiliselt ja sisuliselt täiesti väär. Mingi liiduga nagu kõige muugagi ei juhtu niisama midagi, kõige (ka kogemata) juhtunu taga on inimene või inimesed, nende tegevus või tegematajätmine ning kui too väär küsimus esitada, on tulemuseks igati demagoogiline esitlus analüüsi asemel ja selgituse asemel võib leida õigustuse.
Erakonna allakäik ei alanud sel suvel, siis ta lihtsalt kulmineerus ja muutus kõigile nähtavaks peale paljude aktiivsete juhatuse ja volikogu liikmete, kel oli oma kunagi omandatud hoiakute ja suhtumise säilitamise (maksku mis maksab, peaasi - et ilma saab!) ning positsiooni nautimisega niipalju tegemist, et tõsiasjadeks ei jäänud enam mahti. Tõsi, neid tõsiasju tuleb targa juhtimise korral osata ette näha ja need tuleb ka ilmnemisel ära tunda ja siin teeb loodud näilisus karuteene. Reaalsus asendatakse näilisusega, kus ühed mängivad juhtimist ja valitsemist, teised mängivad sellega leppimist ja sellisel moel aetakse need kaks kõigepeal segamini ja õige ruttu pole tegelikkusest enam midagi alles. Veidi liialdatult saame tulemuseks rahvateatri ja reaalsuses osutub kõige tegelikumaks reaalsuseks päris teatri päris lava, kus toimetavad vähemalt professionaalid. Hull on see, et soovitut hakatakse võtma kui tegelikkust ja õndsus kestab, kuni krahh kord ukse maha lööb.
Kunagi püstipandud ja suhteliselt hästitoimiv organisatsioon hakkas andma tõrkeid juba siis, kui osa erakonnast hakkas otsima võimalusi pidevalt muutuvate olude ja situatsiooniga kuidagigi kaasas käia ja neile reageerida ja vastu tuli enamuse poolt omaksvõetud arusaam „aga nii on kogu aeg olnud ja nii on kogu aeg tehtud". Väär autoriteetide süsteem oli kindlasti üks paljudest faktoritest, mis süvenedes hukutavaks muutusid. Äraseletatult on asi enam kui ilmne - inimesed pandi tegema asju, milleks neil ettevalmistus puudus ja tahet uues ampluaas mingigi, kasvõi terminoloogiline selgus luua käis ilmselt üle jõu ja ka tahtmise. Konflikt süvenes uute ja vägagi nutikate liikmete ja toetajate lisandumisega. Nende igati asjalikud ja suhteliselt lihtsad lahendused ning algatused võeti vastu heatahtliku umbusu ja üleoleku seguga - oli siis tegemist hiidlaste algatusega taastada oma laevaregister, võtta üheks ideoloogiliseks aluseks meile vägagi soodsad rahvusvahelised õigusaktid, mis puudutavad põlisrahva õigusi ja sama saatus tabas ka ideed oma panga loomise kohta. Viimase ideed ei jõutudki lahti seletada ja ehkki suur osa Eesti elanikkonnast on leppinud võõrpankade laiutamisega, peaks olema ju sellele ka alternatiiv. Praegu kohe tekkivale vastuväitele oma panga võimatuse kohta tooks siin kasvõi ühe argumendi või allika raha saamise kohta. On äkki keegi kuulnud mingist riigihankest selle kohta, kelle pangas hoida näiteks riigi eelarvet? Summad on aga sellised, et riigihange oleks ju seaduse järgi vajalik ja miks ei võiks riik oma eelarve vahendeid hoida mitte võõrriigi, vaid oma pangas!?
Suhtumine oli seega valdavalt selline, et otsiti võimalusi (täpsemalt õigustusi), kuidas „ei saa" ja selles mõttes olid uued, hakkajad ja omal alal profid, kuid parteikarastuseta aktivistid olukorras, kus neid paremal juhul taga räägiti ja konstruktiivset ning läbimõeldud tegevuskava ei saanudki tekkida. Ameti poolest otsustajad olid silmitsi olukorraga, kus oldi sunnitud tegutsema „saabunud signaalide" alusel ja kohaselt ja üsna täpselt kirjeldas peataolekut üsna sagedasti tarvitatud fraas: peatselt otsustame, millal otsustame. Lubadused ei pidanud ja nendest mitte kinnipidamine oli veidral moel isegi aktsepteeritud. Organisatsioon saab olla edukas vaid teatud tegutsemise printsiipe järgides ja see ei ole saladus. Üks paljudest ja ülioluline on kasvõi see, et organisatsioonis loovad kõik kõigile edu eelduseks vajalikke tingimusi, sihid ja eesmärgid on selgelt sõnastatud ning need on üldiselt aktsepteeritud.
Otsustamine on inimtegevuse üks raskemaid vorme juba seepärast, et igasuguse otsustamisega kaasneb vastutus ja laiemas kontekstis ei maksa siin ei valitsusel ega Riigikogul koosseisust sõltumata imeks panna, et suur osa inimesi on võimust võõrdunud ja võim on nende suhtes võõrandunud. Kui ikka inimest otsustamise juurde ei lasta, siis pole mõtet neile ette heita, et neile riigi (valitsuse?!) käekäik kuigivõrd korda ei lähe ja nad millegi ees ka vastutust kanda ei taha.
Otsustamine, õigemini mitteotsustamine, oli ka Rahvaliidu Achilleuse kand. Otsustamiseks volitatud delegeerisid selle neile, kes olid küll varmad seda võimalust kasutama, kuid ei omanud selleks mingit arvestatavat ettevalmistust ja heast tahtest siin ei piisa ja usaldusväärsuse tase on neis oludes nii seesmiselt kui ka väliselt kiire kaduma.
Tahet jätkus pääseda edetabelisse, valimistele ja saada valitud. Loosungiks oli seatud rohkem hääli ja nende piisav hulk kindlustaks positsiooni, kus võib minna saama andmise asemel ja pingutus valimistel garanteerib puhkuse vähemalt neljaks aastaks. Tõsiasja meenutamine, et parlamenti ei minda erakonna, vaid terve rahva asju ajama, kutsus esile õlakehituse ja pilgu, mis saadetakse isikule, kes on sind surmani ära tüüdanud.
Otsustatud pole kuni tänaseni isegi seda, mis saab edasi - kas minnakse laiali, pusitakse kõigele vaatamata edasi või läheb nagu tavaliselt - vaatame, mis saab? Juba Roomas teati üsna täpselt, et poliitikud peavad oskama muude tarkuste kõrval vähemalt kolme asja täiuslikult - kuidas võimule jõuda, kuidas seal olla ja kuidas sealt lahkuda. Selle viimasega on meie poliitilises kultuuris vähemasti viimase ajani üsna räbalasti.
