Artur Alliksaar: rohkem kui legend

Artur Alliksaar teatas prokurörile kõrgis toonis kirjaga, et ta on võidelnud vabatahtlikuna Saksa armees. Paul-Eerik Rummo tutvustab klassiku juubeli puhul oma arhiivileidu.

Eesti luule viimane – ja võibolla üldse ainuke – tõeline romantik Artur Alliksaar võinuks sel nädalal (15. aprillil) saada kaheksakümneseks. Sel puhul oma märkmeid temast läbi vaadates  leidsin muuhulgas ka sellise loo, kuidas kord Tartus teel Wernerist koju peatanud Toomeorus Alliksaare üks selgeltnägija, kes ennustanud talle kaheksakümne kahe aasta pikkust elu. Siiski viis vähktõbi Alliksaare juba õige pea, 1966. a. augustis, vaid neljakümne kolme aastasena. Ometi võib öelda, et selgeltnägija ei eksinud põhilises – Alliksaare suures vitaalsuspotentsiaalis, eredas ja visas elusädemes. Kõik need jamad ja vintsutused, mis talle osaks said, oleks mõne teise veelgi rutem maha murdnud.

1950ndate aastate lõpus Venemaa vangilaagritest tagasi Tartusse jõudnud Alliksaart saatis hulk legende. Ei tekkinudki erilist küsimust, kas ja kuipalju neid uskuda - selleks klappisid nad kuidagi enesestmõistetavalt kokku selle üldise fantaasiarohke õhustikuga, mis Alliksaart alati otse loodusjõuliselt ümbritses. Eks ju erista tõde ja väljamõeldist lõppude lõpuks  just usk, millega midagi võetakse. Fakte, mis kellelegi nii palju korda ei lähe, et  neid uskuma või neis kahtlema vaevutaks, ei aita ka see, et nad faktid on. Tugevasti omaksvõetud fantaasiad samas tihenevad isemoodi reaalsuseks, millel  on küllalt väge, et end kehtestada ja juurdegi genereerida.

Kaks lugu olid põhilised. Üks, et Alliksaar, sattunud pärast sõja lõppu karistuse alla mingil suhteliselt tühisel ja võibolla fabritseeritud puhtkriminaalsel põhjusel, andnud end ise üles  kui nõukogude ametvõimude poolt  paljastamata jäänud Saksa sõjaväe vabatahtlik. Ja selle eelloona teine, et 1941. aasta algul, üheksateistaastase noorukina, ta nagu lahkunuks  nach-Umsiedlungi võimalusi kasutades ja sakslasena esinedes Eestist (Eesti NSV-st) sakslaste liidendatud Austriasse, pöördudes tagasi alles sügisel. Kui keegi need intrigeerivad teemad Alliksaarega jutuks võttis, ei tulnud selget kinnitust ega eitust. Ja muidugi oli korralikel inimestel ka sula ajal reegliks tunnustada teise õigust valida, millest ta räägib, millest vaikib. Pealegi jätkus jutuaineid niigi kuhjaga.

Nüüd on aga olemas dokumentaalsed tõendid, et vähemasti esimene legend vastab tõele. 1952. aasta algul Vasalemma ja Narva laagrite haritlasseltskonnast oma varjamatu mõttevabaduse pärast Venemaa pärapõrgu laagreisse saadetud luuletaja kirjutas sama aasta 20. augustil avalduse ENSV vabariiklikule prokurörile, milles lühidalt avas oma varjatud mineviku. Pöördumine tipneb aristokraatliku, kuivalt kõrgi lõpulõiguga:

“Palun minu avaldusest teha Teile ja Teie poolt teenitavale riigile vajalikud järeldused või saata see avaldus edasi Riikliku Julgeoleku Ministrile, kui esitatud asi oma iseloomult peaks kuuluma tema poolt juhitava ametiasutise kompetentsi. Siinsete laagrivõimude ebateadlikkuse tõttu polnud mul võimalik pöörduda vahetult tema poole.”

See ruuduline leheke avas uurimis- ja kohtuepopöa, mille dokumentatsioon täidab paksu toimikukausta.  Siin on operatiivvoliniku nõudel omakäeliselt kirja panduna ulatuslik selgitus  – autorile omases kõrges stiilis, peenelt analüütiline ja kartmatult avameelne –  saksa sõjaväkke astumise motiivide kohta. Siin on hulk ülekuulamisprotokolle, teabepäringuid ning vastuseid neile, lõpmatuid kantseleilikke ülekorrutamisi ja muud asjassepuutuvat.  Ka Austrias ärakäimise motiiv tuleb mängu – kohtualuse üllatusliku uue käiguna alles nii hilja kui kohtu eel-istungil. Võibolla oli see mõeldud segaduse tekitamiseks ja istungi edasilükkamiseks,  aga  täiendavat uurimist ei avatud; lihtsalt lisati käigult uus süüdistus – nimelt  ebaseaduslikus maalt lahkumises.

Vajalikud  järeldused  ei jäänud  tulemata:  tribunali  ette saadetud Alliksaar kvalifitseeriti kodumaareetjaks ja sai tollase tüüpilise 25+5. Kassatsiooniesildises ei varja süüdistatava oma nördimust: kuidas saab kodumaareetjaks nimetada seda, kes tegi kõik, mis ta tegi, just oma paljukannatanud kodumaa nimel! Edasikaebusest polnud abi, otsus jäi muutmata. Alliksaare vabastajaks sai 1957. a. amnestia.

See toimik ei ole kadunud ega asu  Venemaal, nagu võinuks arvata. See on Eestis ja hetkel minu laual; aprillikuu “Keel ja Kirjandus” avaldab sealt tähtsamad palad. Pole liialdus öelda, et kõik, mis nende igavpruunide bürokraatlike pappkaante vahel pärineb otse Alliksaarelt, ei jää alla tema  parimaile luuletustele. Kunagi ei tea, mis pakendis võib peita end kõrgeväärtuslik kunst – selline, mis muudab piiriajamise legendi ja reaalsuse vahele lihtsalt mõttetuks.