Askur Alas: Savisaar, sa näed ja ei tee midagi!
Tallinna tänavad on üks ilge rokane jää ja sõelmetega kaetud liustik, kus inimesed kukuvad end lakkamatult vigaseks. Ühel Ekspressi koosolekul paar nädalat tagasi tehti lausa ettepanek kesklinn läbi uisutada. Oleks võinud proovida tegelikult! Ilmselt oleks välja tulnud. Ja nüüd on see jääliustik hakanud sulama ja Tallinna kõnniteed on üks suur veeuputus. Ärgu pandagu mulle pahaks mõttekäik: ametnikud ootasid, et jää ära sulaks, sest ei viitsinud selle koristamiseks oma aega kulutada. Ja need ametnikud paraku töötavad Tallinna linnavalitsuses Edgar Savisaare juhtimisel.
Kui ma ringi vaatan oma sotsiaalses võrgustikus, nii füüsilises kui internetiseeritud kujul, siis kargab see lihtsalt näkku:
- Inimesed, kes on välismaalt tulnud, näiteks Stockholmist, ütlevad, et sellist bardakki, nagu Tallinna tänavatel, pole nad näinud. Kuskil Põhjamaades ei tuleks see kõne allagi, et kesklinna tänavatelt ei viitsi keegi jääd kõrvaldada. Kelle asi see on? Milleks see Savisaare „kapo" ehk mupo üldse, kui ta ei suuda midagi ära teha?
- Vähemalt kaks minu Facebooki kontakti teatasid, et nad kukkusid Tallinna libedatel tänavatel mitte lihtsalt vigaseks, vaid luud katki ja vajavad karkusid. Üks inimene teatas, et tänu Tallinna linna libedusesoosingule on kargulaenutusfirmad oluliselt hindu tõstnud, mis tundub äärmiselt inetu. Kellele peaks aitäh ütlema?
- Meenub Andrus Kivirähu humoorikas kirjatükk Päevalehes, kus ta süüdistas Savisaart, et too on Tallinna muutnud liuväljaks ja nüüd naudib seda. Millegipärast tundub, et see polegi tõest kaugel.
Aga mingit nalja siin pole. Murtud luud ja valusad kondid on endast vägagi valusalt teada andev reaalsus. Ma kõnnin iga päev üle Vabaduse väljaku ja piki Pärnu ja Narva maanteed Ekspressi tööle. Isegi siin, täiesti südalinnas, on asjad totaalselt käest ära juba alates Vabaduse platsi servast, ühe reisifirma büroo juurest. Kui sealt edasi minna ja ületada Draamateatri kõrvalt Pärnu maantee, siis on kogu Tammsaare park üks suur liustik, kohati sõelmetega kaetud, kohati ka mitte. Jääst on puhas ainult bussi- ja trammipeatus, ülejäänud kohtades on lahkelt lubatud end vigaseks kukkuda. Sealt edasi - ega Viru hotelli ümbrus pole ka ideaalne, aga jääb ellu. See-eest Foorumi esisel platsil, Hobujaama-Narva maantee risti juures võiks täiesti ametlikult avada uisuväljaku. Ei tea küll kelle asi see on? Ja Narva maantee jalakäijatele mõeldud osa sealt edasi kuni Sampo pangani on üks rist ja viletsus.
Ma ei saanudki aru, kuidas emad sellisel jõledusel kärusid lükkavad, kuni naine mulle selgitas: kukkudes on käruga tunduvalt lihtsam püsti jääda, sest see on nagu kõndimisraam. Proovisin järgi, tõsi ta on, kuid kärusid lükkavata emade näol on tegu kangelastega. Selliselt arvestades (et küll nad ellu jäävad) tänavaid jääst puhtaks tegemata jätta on ikka äärmine küünilisus.
Mida nad ootavad, tahaks küsida, miks ei sunni mupo majaomanikke jääliustikke oma tänavaesiselt likvideerima? Või ei likvideeri neid ise linna maa pealt? Kui raske on igal linnaosavalitsusel palgata kümme töötut (saaks täide lõpuks Keskerakonna lubadus tekitada uusi töökohti), kes nädal aega järjest purustaksid tänavaid katvat jääd? Tõesti tahaks tõsta käed taeva poole ja hüüda: Savisaar, sa ju näed, aga ei tee midagi! Või ei näe? Äkki kommunaalameti eluaegne juht härra Valdmann ja linnapea lihtsalt ei kõnni jala, ei lükka käru ja ka nende suhtlusringkond on sarnane, luid ei murra?
Või siis nüüd ongi saabunud kommunaalametnike paradiis: sula. Jää sulab ise ära ja polegi probleemi. Aga on! Nüüd on kõik Tallinna tänavad üks sulaselge uputus, kus ka käru ei aita. Äkki võiks nüüd linnavalitsus kinkida sajale esimesele vigasele kargud - Tallinn peaks ju aitama?
Eestlased on üks kannatlik rahvas. Kukkugu või jääkamakas pähe või jäägu üle saja tuhande inimese tööta, ikka läheb karavan meie vabal tahtel edasi ja me ei liiguta lillegi, et märku anda - sõbrad, tahaks ju muutusi. Võiks ju tahta, et läheks väheke paremaks?
