Juhtumisi oli mu vanaema eestlane, vanaisa aga lätlane – ja nii taandus muistne võitlus automaatselt nendevaheliseks sõjaks.

Pärast kooli vanavanemate juures jõudis mulle kähku kohale, et neil endil on kunagisest võitlusest kama. Päeva probleemiks oli hoopis see, et vanaisa tahtis, et või oleks laua peal (“Seda ei saa ju muidu lõigata!”), vanaema aga nägi ette, et või on külmkapis (“No vaata, kui koledaks ta sulab!”). Mul on aga selgelt meeles, millise sisemise konflikti see koolist saadud teadmine minus tekitas. Inimesed taandusid korraga riikideks, olgugi et omaaegse võitluse ajal neid riike ei eksisteerinud. Ka seda mõistsin tookord, et alati on olemas teine pool teise vaatenurgaga.

Poliitteadlane Benedict Anderson on väitnud, et rahvus on sotsiaalselt konstrueeritud poliitiline kogukond, mis põhineb end grupi osana nägevate inimeste kujutelmal. Kujuteldav on rahvus seetõttu, et me ei kohta iial kõiki rahvuskaaslasi, kuid meie kujutlustes on nad ju olemas. Miks on need kujuteldavad kogukonnad nii tugevad moodustised? Isegi nii, et mõnigi seab rahvuslikud kohustused eraeluliste huvide ees esikohale? Miks muutuvad teatud omadused, nagu keel ja territoorium, mille järgi end rahvusena nähakse, nii oluliseks, et tekitavad konflikte?

Politoloog Anthony D. Smithi sõnul põhineb rahvuslikkus tihti minevikusündmuste ekslikul tõlgendusel, kus mütologiseeritakse vähetähtsaid ajaloohetki. Rahvuslikud minevikukäsitlused olevat sageli fabritseeritud, et õigustada tänaseid poliitilisi ja etnilisi pretensioone. Selle kuvandi järgi peavad rahvused end segunematuteks üksusteks, mis siis, et tegelikult ei arene ükski rahvus isolatsioonis.

Konflikte on mitmesuguseid ja mitte kõik ei põhine etnosel. Kaukaasia uurijana pakuvad mulle loomulikult huvi sealsed sündmused. Meie nägemus Kaukaasia (ja osalt ka Lähis-Ida) poliitilistest protsessidest on aga siinmail tihti mustvalge. Ja suhtumise määrab ära konfliktiosalise poliitiline seotus mõne suurriigiga, näiteks Venemaaga. See on vildakas mõtteviis, sest Kaukaasia suhe Venemaaga on hoopis teine kui Eestil – ikka sellesama geopoliitilise konteksti tõttu, mis võimaldab näiteks Eestit näha luterluse idapiirina, Gruusiat ja Armeeniat aga kristluse idapiirina. Mustvalge lähenemine kajastab ainult “ametlikke” trajektoore, jätab aga luubi alt välja kogu ülejäänud dünaamika. Ekslik on omistada ametlikke poliitilisi suundi konkreetse rahvuse kõigile indiviididele.

Näiteks Gruusia ja Vene konflikti võib tõlgendada pigem Venemaa geostrateegilistest huvidest lähtuvana. Nii pole see aga armeenlastel ja aseritel Mägi-Karabahhiga. Algsetest regionaalsetest pretensioonidest sai verine sõda just rahvuste vahel. Päris konflikti alguses see nii ei olnud. Hiljuti meenutas aseri filosoof ja kulturoloog Rahman Badalov oma kunagist hoiatust, et Karabahhi konfliktist ei tohi saada etniline sõda armeenlaste vastu. Sama kehtib ka armeenlaste kohta, kes nimetavad asereid demonstratiivselt türklasteks ja Karabahhi konflikti omaaegse geno tsiidi jätkuks.

Nagu kirjutas kord Läänes elav armeenia politoloog Ronald Suny, on lõunakaukaaslaste nägemus rahvustest lootusetult ahtaks muutunud: inimene olgu “etniliselt puhas” – ei mingit arusaama rahvusest kui kultuurilisest kogukonnast – ja tulemuseks ongi etnilised puhastused, sundmigratsioon jms. Kuidas võiksid küll ida rahvad kohaneda Taga-Kaukaasia, aga ka Lähis-Ida poliitilise ja demo graafilise reaalsusega, mis on kujunenud sajanditepikkuste rännete käigus paljurahvuselistes impeeriumites?

“Piiril kõndijaid”, kes konfliktidele rahumeelseid lahendusi otsides riskivad “rahva vaen lase” staatusega, siiski leidub. Osa armeenlastest ja türklastest, aga ka aseritest, kurdidest jt näeb päriselt vaeva, et saada üle rahvastevahelistest traumadest. Nad otsivad kontakti, korraldavad ühiseid mõttetalguid, peavad blogisid, tegelevad rohujuureaktivismiga. Oma roll on Kaukaasia ja Lähis-Ida inimõiguste liikumises suhtlusvõrgustikel, sest just sinna on koondunud alternatiivne meedia. Korraldatakse lausa temaatilisi koolitusi, sest see on ainus tsensuurivaba mõttevahetuse võimalus. Sõdivad osapooled viimaks räägivad.

Küsimärgi alla seatakse ka levinud ajaloonarratiive. On ju ohtlik eeldada, et minevik on kivisse raiutud. Ei ole! Uues kontekstis või manipulatsioonide tulemusena muutub ajalooliste faktide tähendus. Rahvused kujunevad lugude kaudu, mida inimesed endast jutustavad. Ent vahel muutub rahuloomine ise traumaatiliseks: ühel pool ohvrikompleksist vabaneda üritavad armeenlased, teisel pool süüdlasekompleksi väsimatult lunastada üritavad türklased. Seda kõike raamib soov astuda välja rahvuse piiridest, mida ühiskond peale surub.

Pinar, keda kohtasin Gdanskis solidaarsuse, identiteedi ja mälu konverentsil, küsis minult armeenlaste geno tsiidile viidates: “Mida armeenlased türklastelt tahavad?” Ja vastas ise: “Äkki mitte ametlikku vabandust, vaid mõistmist?” Sattusin Pinari ja teiste türklastega suhtlema tänu Dashielile, juudi päritolu austraallasele. Tema sõnul olnud türklased segaduses, sest armeenia ajaloolane keeldus neile teed juhatamast. Türklased naljatasid omavahel, et armeenlane on Türgi salapolitseist, sest luusib kogu aeg morni näoga nende ümber. Armeenlasel oleksid ilmselt seda kuuldes juuksed peas püsti tõusnud. Mul oli mõlemast kahju – armeenlasest, kes hingepõhjast üritas türklastele oma põlgust demonstreerida, ning türklastest, kes sellega kuidagi suhestuda ei osanud.

Aga miks ma sellest kõigest räägin? Sest mingis mõttes oleme kõik ühed postsovetlikud riigid, kellest mõnel on aga määratult teine reaalsus. Lihtsalt mõnel on läinud paremini. See aga ei tähenda, et ei peaks püüdma mõista. Seda enam, et etnilise puhtuse idee kumab aeg-ajalt siingi läbi, ning kuigi asjad on läinud väga palju paremaks, eelistavad eri rahvuste kogukonnad ikka pigem omaette ja omavahel kui üheskoos toimetada.

Brigitta Davidjants on Tallinna Ülikooli doktorant.