Dagmar Reinolt: Jalgpall pole suusatamine!
See pani mind kõrvu kikitama, kui kaugele on võimelised Eesti spordikommenteerijad oma mõtteavaldustega minema.
Olen nõus, et nii mõnigi meie spordispetsidest on tasemel suusatamist kommenteerides. Tõesti, 30 kilomeetri murdmaasõidus ei juhtu suurt midagi, kui mõni pööre või libastus märkimata jääb. See on spordiala, mida jälgides saab heietada möödunud aegadest, meenutada eelmisi MM-etappe ning olümpiavõite. Jalgpalli jälgides võib aga ka 45 sekundit olla ülimalt oluline aeg, mille käigus võib mängu seisus muutuda nii mõndagi. Väljakul liigub pall kohati kiirusega 120 km/h ning 22 meest ei ole rohelisel platsil lihtsalt oma lõbuks palli taga ajamas. Seetõttu on just kommentaatorite operatiivne ja täpne mängu jälgimine üsna tähtis.
Jalgpalli kommenteerides pole sügavat mõtet kinni jääda ühte situatsiooni, kui juba ammu on väljaku teises nurgas toimumas midagi hoopis põnevamat ja olulisemat. Pole just haruldane olukord, kus kommentaator jutustab pikalt ja mõtlikult ühe või teise mängijaga seotud faktidest, unustades ära platsil toimuva, madaldades häält ja lisades vaikivaid mõttepause või siis lugedes monotoonselt ette mängijate nimesid.
Keskmise kaliibriga jalgpallifännina sooviksin väga, et väljakul toimuva info edastamine meie telekanalitel oleks pisutki emotsionaalsem ning hetkel toimuva kohta informatiivsem ja seda soovitatavalt üheaegselt. Uskuge, jalgpall pole murdmaasõit! Tahaksin kuulda eetris säravaid ja sarmikaid kommentaare ning teravmeelsusi, lisaks faktitäpsust väljakul toimuva kohta. Siinkohal tooksin mõned märkimisväärsed pärlid viimastelt mängudelt: “Pall liigub täna eriti kiirelt käest kätte!”, “Löök väravale oli selline Harju keskmine!”, “Oleks mehel pisut pikemad juuksed, oleks ta ilmselt peaga palli tabanud” jne. Kui veel tuua näiteid Eesti spordikommentaatorite suusakultusest ja selle ülekandumisest jalgpalli MMile, siis kindlasti huvitab see ka paljusid teisi peale minu, kuidas ikkagi ründaja läheb väljakul lõpusirgele.
