Eesti riik peaks geidele appi tulema

Sadu inimesi kaunistavad vikerkaarevärvides lipud, käevõrud ja maalingud, nende taustaks naeratavad mehed ja naised koos laste või lastelastega sõbralikult oma poolehoidu avaldamas – ei, selline polnud pilt eelmisel laupäeval Tallinnas, vaid paar nädalat tagasi Kopenhaageni Pride’i geimarsil. Tänu innukatele eestvedajatele toimus Eestiski Pride ja marss neljal eelmisel aastal, kuigi politsei kontrolli all ja kiviloopijate saatel. Tänavu aga marssi ei toimunud.

On raske uskuda, et ka Taanis on olnud kiviloopijate ajastu, mis ühiste püüdluste ja riigi toetuse najal tänaseks päevaks läbi on saanud. 9.-17. augustini toimunud Pride’il oli Kopenhaageni südames asuv raekoja plats viiel päeval selle ametlik keskus, seal lehvisid vikerkaarelipud, jagati infot ja toimusid üritused. Isegi Tivoli oli ühe päeva homoteemale pühendanud, et sel moel avaldada oma toetust võrdsetele õigustele ja võimalustele.

Muidugi saab just geimarss alati kõige rohkem tähelepanu, ka Taanis. Üheskoos osalesid näiteks mootorratastel naised-mehed, lastega perekonnad, sportlased, puudega geid, ammu keskea ületanud paarid – kõiki ühendamas soov olla ühiskonna poolt aktsepteeritud sellisena, nagu nad on.

Ja tõepoolest, Taani ühiskond seda tegevat näibki.

Eestis levinud negatiivsuse keskelt tulnuna võtsid marsile kaasaelavad lahkesilmsed inimesed jalad peaaegu nõrgaks. Kes on kord lugenud Eesti ajakirjanduses avaldatud homoteemalise artikli kommentaare, see teab, millest räägin. Otsesõnu avaldatakse soovi kõik enamusest erinevad inimesed läbi peksta või halvemal juhul maha tappa. Kui soovitatakse vaikselt peidus püsida, siis see on veel hästi öeldud. Kust tuleb ühe inimese kindel veendumus, et tal on õigus oma kaaskodanik hukka mõista ja teda ähvardada? Ignorantsus, jultumus või hoopis ebakindlus? Suur hulk Eesti geisid varjavad olulist osa oma elust ja seega elavad vales just seetõttu, et pääseda sellisest vihkamisest ja võõriti vaatamisest. See, kui sind vihatakse selle pärast, keda sa armastad, teeb paljudele väga haiget.

Ka Eesti riik ei ole siin oma kodanikele appi tulnud, nagu on teinud Põhjamaade ja paljude teiste Euroopa riikide valitsused. Partnerlusseadus tekitab poliitikute hulgas kahtlase väärtusega elevust, kuigi justiitsministeerium on nüüd vastavat seaduseelnõu siiski koostama asunud. Partnerlusseadus võimaldaks geidel oma kooselu registreerida, mis annaks neile abielupaaridega võrdsed õigused, näiteks pärimisel, vara soetamisel ja kodakondsusega seotud küsimustes. Samuti on väga oodatud geipaari õigus lapsendada näiteks teise partneri bioloogilist last, et geiperedes juba kasvavatel ja edaspidi sündivatel lastel oleksid samasugused õigused nagu ülejäänud lastel. Uut seadust aga polekski vaja, kui praeguses perekonnaseaduses muuta ära lause “Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel”.

23. augustil oli Tallinnas Pride’i marsi asemel igaühel võimalus tagasihoidliku jalutuskäiguga geiõigustele toetust avaldada. Väljapoole see väga palju ei paistnud. Geid võiksid olla julgemad ja avatumad, sest Eestis on ju väga palju inimesi, kes on kahe käega geiõiguste poolt. Kui riik ka oma õla alla paneks, siis võidaks ühiskond suurema avatuse ja sallivusega väga palju.

Justiitsministeerium ja riigikogu peaksid paljuhinnatud Põhjamaadest eeskuju võtma ning geiõiguste tunnustamisega kärmelt edasi liikuma. Nii annaks riik märku, et ta hindab kõiki oma kodani kke ja ehk väheneks siis ka vihkamine. Taanis on just seda teed mindud ja võin kinnitada, et Kopenhaagenis särasid nii marsil osalejate kui kaasaelajate silmad. Vihkamist ma ei näinud.

Helen Talalaev on soouuringute magister.