Raputasin pead. Oli külm talvepäev (eelmise aasta viimased päevad), seisime Kiievi raudteejaama ees.

„Aga suitsu?“

Ei olnud ka suitsu.

Ukrainlase vunts vajus sorgu.

Tegelikult otsin remondimeest küll. Paljud otsivad. Ja paljud ukrainlased on nõus 300eurose kuupalga eest tööd vihtuma. Eestlaste seas nii vähenõudlikke pole.

Nad vuravad Kiievist bussiga otse Tallinna, elavad korteris või majas, mida nad remondivad, ja lähevad Ukrainasse tagasi.

Mul hakkaks neist kahju. Ma ei saaks kedagi nii kohelda. Palju on ilmunud lugusid, kuidas Eesti tööandjad ukrainlasi ära kasutavad.

Elatakse kaheksakesi kolmetoalises Lasnamäe korteris, viiekesi Mustamäe ühetoalises. Kunagi ei tea, kas ja millal palk laekub. Kui makstakse, siis tihti mustalt, kolm-neli eurot tunni eest. Mõned töötavad iga päev 12 tundi jutti. Seda kõike rääkisid mulle Eestis töötavad ukrainlased Tallinna bussijaamas (nad olid tagasiteel Kiievisse).

VAIKNE ÄRASAATMINE KIIEVI BUSSIJAAMAS: Paljud ukrainlased otsivad riigist väljapääsu. Foto: Marian Männi

Enamik ei räägi probleemidest. Nad ei kurda ega virise. Vastupidi!

Üks noor ukrainlane kirjeldas mulle uhkusega, kuidas ta suvel Tallinna lähedal metallkonteineris elas. Platsil, kuhu kuhjati ehitusjääke. Tema ülesanne oli tõsta puud ühte hunnikusse, tellised teise.

Väikesest Ukraina külast pärit tudeng pesi end järves, ise leidis ja tassis „tuppa“ kasutatud külmiku. Nii veetis suve.

Sõi banaane, jõi piima, püüdis järvest kala juurde. Kui kodumaale tagasi läks, oli tehtud mees. Kõik sõbrad ütlesid, et jube äge – mees käis Eestis! Tudengil läks hästi, ta teenis 800 eurot kuus (Ukraina keskmine oli kohaliku statistikaameti andmetel selle aasta aprillis 229 eurot).

Igal hommikul kogunevad Kiievi raudteejaama juurde töötud mehed. Kel abikätt vaja, tuleb neid sinna noppima. Paljud töötud pöörduvalt nõutult koju tagasi. Nad on räpased, auklike pükstega, silmad punased peas. Kleenukesed. Aga tulevad iga päev tagasi. Mis neil muud üle jääb?

Sõnad „Eesti“ ja „töö“ Kiievi raudteejaamas mõjuvad nagu imevits. Märkamatult on mu ümber tekkinud inimmass, mehi koguneb ja koguneb.

OOTUS: Kiievi rongijaam on varahommikuti populaarne paik. Ühed jooksevad rongi peale, teised jäävad juhutöö pakkumisi ootama. Foto: Marian Männi

„Tööd? Kas pakud tööd?“

Ma räägin neile, et Eestis ei tea kunagi, kas saad ikka palka. Et makstakse vähe. Et peavad mitmekesi ühte madratsit jagama. Et see kõik on tohutult nõme.

Mehed ei pilguta silmagi. Nad oleks nõus selsamal hetkel otse Tallinna bussi peale istuma. Nad oleks nõus tegema ükskõik mida.

„Sest ükskõik mis,“ ütlevad nad, „on parem kui see.“ Ja osutavad enda ümber.

Pressin end meeste vahelt jõuga läbi. Mul on tunne, et kui ma neile kohe tööd või suitsu ei anna, ei andesta nad mulle seda õrritamist.

Üks keskealine mees hüüab viimases hädas järele: „Kas sa tead, kuidas ma passi saaks?“ anub ta. „Aita mind!“

Ukrainas naljatatakse, et kes viimasena lahkub, kustutab tule. Rahvas lahkub nelja tuule poole. Eesti konsul Kiievis ütles, et nad mattuvad viisataotluste alla, vihuvad poole ööni tööd teha. Kõik tahavad Eestisse.

VIIMANE? Ukrainas naljatatakse, et viimane kustutab tule. Väljaränne on massiline. Foto: Marian Männi

11. juunist on Eestil Ukrainaga viisavabadus. Ehk see leevendab konsuli koormust? Ei pruugi. Kes ametlikult tööle tahab, peab siiski pikaajalise (D-liiki) viisaga tulema.

Tundugu see meile ebaõiglane, paljude ukrainlaste jaoks on pääs Eestisse loteriivõit.

Ehk haletsevad austraallased samamoodi meid, eestlasi? Vaesed lollikesed, tulevad pika teekonna, et miinimumpalga eest maasikaid korjata, elavad haagissuvilates ja hostelites. Mis elu see on?

Ja soomlased samuti. Ja norralased. Ja inglased. Nimekiri on pikk.

Isegi tegin selle läbi. Korjasin Austraalias maasikaid, pesin lõunakorealastega kõrvuti ube, elasin telgis, juukseid pesin avaliku tualettruumi kraanikausis. Vahel võisin nädal aega ainult küpsiseid süüa, sest raha polnud.

Kui tagasi tulin, ei häbenenud. Olin lausa uhke oma julguse üle minna. Keegi ei haletsenud mind. Öeldi hoopis, et tahaks ka!

Tänu ukrainlastele kerkivad meil majad nagu ei kunagi varem. Ning tänu meile saavad austraallased süüa oma kodumaalt pärit maasikaid ja ube.

Kord saab Ukrainagi kellegi Austraaliaks.

Tegelikult ongi nigeerlaste seas huvi Ukraina vastu kõrge. Tuhanded on läinud sinna õppima. Ja juba on ka kuulda, et neid seal diskrimineeritakse, kiusatakse vaeseid tudengeid.

Loomulikult peaks kõiki Eestis elavaid ja töötavaid inimesi võrdselt ja õiglaselt kohtlema. See on ilmselge. Lihtsalt haletseda pole juhutöölisi mõtet.

Neil ei ole seda vaja. Neil on vaja tööd.

Ja meil on vaja töötajaid.