Mu käest küsitakse sageli, kas ma, olles Eestis juba kaua elanud, tunnen end veel itaallasena või juba eestlasena. Ehkki ma ise ei tunne üldse vajadust seda otsustada, mõistan, et rahvuse küsimusest ei saa Eestis üle ega ümber. Sellest, kuidas me praegu sellesse küsimusse suhtume, sõltub meie kui Eesti elanike ühine saatus tulevikus. Üritan siin vaagida eri viise mõtestada eestlust ja seda, kuidas nendega haakuvad nn Eesti venelased (Nõukogude ajal siia elama asunud inimesed), nende järeltulijad ning uus-sisserändajad (pärast taasiseseisvumist Eestisse kolinud välismaalased).

Eestlusest räägitakse palju, kuid tavaliselt selle definitsiooni välja ei pakuta, eeldades, et see on vaikimisi kokku lepitud. Levinud eestluse määratlused võib siiski kokku võtta järgmiselt:

päritolueestlane: (esi)vanemad on eestlased;

keele-eestlane: suhtleb peamiselt eesti keeles;

kombe-eestlane: osaleb laulupeol, käib saunas ja seenel, tähistab vabariigi aastapäeva, ajab oma asju internetis jne;

kultuurieestlane: tunneb ­eesti kultuuri ajalugu, valdab meeme nagu jüriöö ülestõus, „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, „mu isamaa on minu arm“ jt;

väärtuseestlane: jagab vabariigi põhiväärtusi, nagu iseseisvus, inimõigused, õigusriik, demokraatia jms;

passieestlane: omab eesti kodakondsust.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel