Esimene lumi novembris tõi kaasa appikarjed sotsiaalmeedias: tuttav naisajakirjanik kurtis, et töökojas taheti aja kinnipanekul teada, kas rehvid on velgedel või ilma. Ja kirjutas oma Facebooki lehel pisut edvistades, et pidi helistama mehele, kes seda keerulist asja jagab.

Sooteoreetiku analüütiline silm – muidugi läbi huumoriprisma! – defineeris pealtnäha tühise juhtumi põhjal otsekohe olukorra. Sotsiaalmeedias oma elu pisiseika jagades konstrueeris ajakirjanik igapäevase praktika kaudu (meie kõik tavalised, poolautomaatsed tegevused on „igapäevane praktika“) oma naiseks­olemist ja taastootis nii olemasolevat soorežiimi.

Miks igati nutikas, ettevõtlik ja edukas naisajakirjanik ei ilmutanud vastuhakku soorežiimile, veelgi enam, oma postitusega soolist korda eneselegi teadmata toestas? Miks ta pidas vajalikuks ilmutada ebakompetentsust ühe väga lihtsa asja tundmises?

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel