Haibi küüsist välja
Põhiküsimus: Kas romaanivõistluse võidutöö, Sass Henno “Mina olin siin” on hea romaan?
Vastus: On küll.
Nüüd võid minna ja võtta selle raamatu raamatukogust või osta poest ja seda lugeda ning käesoleva artikli sinnapaika jätta. Seda juhul kui sa ei ole vana kõõm, kes ei saa sellest aru, et tegemist on noorteromaaniga ja seega peab seda võtma vastava mõõduga. Sulle ei meeldi see romaan kindlasti, kui sa ei viitsi lugeda agulikeeles (aga mitte liiga räiges) staccatolikult üles ehitatud räppivat romaani. Kui sa oled põhimõtteliselt rohkem rokkimise peal. See romaan on hea küll, aga see ei roki rokkimise mõttes, ta ei raputa sind nähtavasti üdini kui sa oled näiteks vaadanud filme “8 Mile”, “Sleepers”, “Trainspotting”, “Blow”, “Requiem For a Dream,” “Ma olen väsinud vihkamast”, “Naerata ometi” vms. Teemaks on kuritegevus ja narkootikumid, põhitegelased on umbes keskkooliealised, mõni paar aastat vanem. Põhimõtteliselt on see täiesti tüüpiline noorteromaan, mingit uut imenippi siin leiutatud ei ole. Stoori on aga täiesti olemas ja Henno sulg jookseb ladusalt. Kui sa oled küll vana, aga huvitatud sellest, mis noortega toimub, siis kuula alustuseks mingi trance-lugu, näiteks midagi Paul Oakenfoldilt (“Global underground: Oslo”, “This is Trance”), Joey Beltram (“Classics”) või Astral Projection (“Dancing Galaxy”). Tuleb küll hoiatada, et trance on tänaseks päevaks vana teema, lisaks võib see vanainimesi hirmutada. Lisaks peaksid sa sellise asja kuulamiseks olema narkolaksu all, aga seda ma ei soovita. Kasuta fantaasiat. Miks just trance? Lihtsalt selle romaani noored kuulavad seda ja nende ettekujutuses on paradiis selline koht, kus mängib kogu aeg trance. Ja kus keegi ei sega meta sisse aspiriini või muud möga. Ja keegi ei ütle lihtsalt moepärast, et ta sind armastab. Armastus ja hoolimine on põhiteema, kui unustada see, kuidas raha teha. Henno ise on romaani kohta andnud vastakaid väiteid, räägib, et ta saab ja tahab kirjutada asjadest insaideri pilgu läbi, aga et autobiograafiline see romaan ei ole. Ometi meenutab peategelase nimi kangesti Sassi – Rass. Ja illustratsioonidelt on kohati leida kahtlaselt Sassi sarnast poissi. Ka tema räägib oma vanematest samamoodi kui Sass. Et neil lihtsalt oli ühel öösel hea olla, ta sai eostatud ja sellega nende roll piirdub.
Niisiis oleme jõudnud raamatuni. Loed ikka? Paar sõna kujundusest. Villu Koskaru on teose vormistanud absoluutselt suurepäraselt. Teos mitte ainult ei paita silma kujunduselt vaid pakub ka puudutamiselamuse, kaanematerjali servad on robustsed ja kaaned imavad eriti ahnelt sisse iga pisimagi pleki. Ma kujutan ette, missuguseks see raamatukogudes muutub. Aga see higiste sõrmede, klaasiringide vms rägastik, mis sinna ilmselt tekib, on nii sisule kui kujundusele ainult toeks. Ja see on pildiraamat, nagu mainitud. Pildid on koomiksilaadsed, mõni võiks nimetada neid sirgeldusteks, ma nii ei ütleks. Pildid on super, ilma oleks asi palju kahvatum. Leheküljenumbreid asendavad kellaajad. Neile tasuks tähelepanu pöörata.
Mõni sõna sisust. Kui ikka veel artiklit loed ja kõhkled, siis võin su kõhklustele agu lisada, tuues siinkohal ära romaani algusread: “Värdjad. Munnid. Lojaalsed koerad. Kärnased ja täissittunud, kotte lakkuvad koerad. Te peate mulle paberit juurde tooma kui te midagi teada tahate. Jah. Sitaks juurde.” Vot niuke värk käib. Paber, mida peategelane nõuab, on kirjutuspaber ja värdjad on politseinikud. Või siis mendid, nagu raamatus kirjas. Kui mõni vaatab, et Kaur Kender vol. 2, siis väga paljuga mööda ei pane, lisaks on romaan nähtavasti Kender vol. 1-le pühendatud, kuid ma siiski ei peaks Henno stiili kopeerimiseks. Tal on hoolimata sellest, et ta on avalik Kender-wannabe, täiesti oma käekiri olemas. Ja see on ladus, nagu ma vist juba mainisin. Lühidalt niisiis: poiss kirjutab arestikambris oma lugu. Lugu järgmine: vanemad on putsis, tuleb omadega kuidagi hakkama saada, esialgu hangitakse raha pisivargustega, näiteks tehakse bensukat, llisaks ärandatakse autosid. Poolkogemata satutakse metamfetamiini otsa (just nii pikalt see raamatus ka välja kirjutatud on) ja seda on vaja turustama hakata. Alguses selleks, et raha saada, hiljem selleks, et ellu jääda. Mängu tulevad endised vangid, mafiosnikud, mõrv, insest, vägistamine, enesetapp. Natukene armastust. Vangla. Süstima ei hakata. Keegi üledoosi kätte ei sure. Moraali saab ka välja lugeda, nii et ei pea kartma, et noored seda raamatut lugedes hukka läheksid. Peategelane käib eliitkoolis ja tahab seal püsida. See küll ei tule eriti välja, aga igatahes oma tüdrukut ta manitseb koolis käima. Hoolimata sellest, et tegemist on diileriga, on tal kõrge moraal, iseäranis lapse ja vanemate suhetesse puutuva osas. Ja väidetavalt on triloogia järgmistes osades juttu sellest, kuidas noored püüavad kõigest väest kuritegevusest eemale hoida ja saada heaks ja veel paremaks. Niiet igati kasvatuslik lektüür. Lugu on kirjutatud haaravalt, poole pealt raamatut eriti käest panna ei taha. Ja see ongi ju peamine? Mis mõtet on lugeda igavat ilukirjandust? See siin ei ole igav. Montaazh on kiire ja korralik, kui nii võib öelda. Peatükkidele ei ole pandud mõttetuid pealkirju, on lihtsalt numbrid. See on pluss.
Sass Henno on tänaseks kahjuks ülehaibitud, nii et tekib kõhklus, et kas ta ikka on nii hea, kui räägitakse ja ootused on viidud taevasse. Kui sa pole veel seda romaani lugenud, kuid sul on see plaan, siis hoia meeles, et tegemist on täiesti tavalise noorsooromaaniga. Eriliseks teeb selle see, et Eestis ei ole teist samasugust talle praegu kõrvale panna. Romaanivõistluse võitis see hea stiiliga ja sorava stooriga. Ära oota seda lugema hakates ilmaimet, kui võtad asja rahulikult, siis peaks see teos sulle sobima ja meeldima. Võimalik, et isegi väga. Kui ei meeldi, külasta Delfi naistelehe foorumeid, kus Sass Henno teemal on mitmeidki sõnavõtte, kust me muuhulgas saame teada näiteks seda, et Sass Hennol on täid peas, ta on tänamatu laps, ta ei ole homo, ta on olnud narkosõltlane, tema raamatu pildid on rõvedad, kedagi ei huvva, et mingi paks poiss kirjutab narkomüügist ja pättidest ja et Henno arvab, et ta on geenius ja jumala kingitus naistele. Sinna sellesse jadasse võite siis oma vaimuvilju juurde riputada. Kui meeldib, siis võid külastada raamatu kodulehekülge www.minaolinsiin.ee ja esitada foorumis (link: Hoorad all) autorile küsimusi või avaldada arvamust teose kohta.
Henno on igatahes oma nime eesti kirjandusse kirjutanud ja teinud seda veetleva elegantsiga. On kuulda olnud, et juba juunis plaanib ta avaldada lasteraamatu “Mereröövlimäng”. Käesoleva triloogia teine osa peaks ilmuma septembris ja kolmas juba novembris. Viimane on hetkel küll kuulujutu tasemel, kuid kui Henno oma esimesel päriskirjanikuks saamise aastal avaldab korraga neli raamatut, siis väärib see austust ja lugupidamist. Ta ei ole grafomaan, seda ma julgen tema kahe seni ilmunud romaani põhjal kinnitada.
Kiirpilk eesti noorsookirjandusele
Traditsiooniliselt eristatakse täiskasvanuile mõeldud kirjanduse kõrval nn laste- ja noorsookirjandust. Noorsookirjandus oleks seega mõeldud neile, kes pole enam lapsed, aga veel ka mitte täiskasvanud, kes sisenevad täiskasvanute maailma, aga käituvad seal esialgu eripäraselt.
Esimene eestikeelseid lastejutte sisaldav raamat pärineb 1782. aastast pastor Arveliuselt. Noorsookirjanduse vanim, igihaljas teos on ilmselt 18aastase Eduard Bornhöhe kirjutatud “Tasuja” (1880), mis on siiani kooliprogrammides. Selle teose tänaseni ulatuv menu jääb alla ainult 26aastase Oskar Lutsu 1912–13 ilmunud “Kevadele”. Need kaks, kuigi iseenesest üsna erineva kirjandusliku kaaluga, ongi eesti noorsookirjanduse üle aegade püsima jäänud teosed. Loomulikult toodab iga ajastu oma noorsoo-hitte. Eesti ajal olid mõjukaimad ilmselt Jüri Parijõe laste- ja noorsoojutud. Tema “Tsemendivabrik” (1926), mida on hiljem paljude uustrükkidena üllitatud, pakub lapsepõlvepildistuste kõrvale ka oskarlutslikku elufilosoofiat, täiskasvanu rollide läbimängimist. Parijõe pikem jutustus “Teraspoiss” (1937) kujutab “klassikalisi noorsooprobleeme”, nagu orvu saatus, kokkupuutumine kuritegeliku maailmaga ning elu raskeltkasvatatavate koolis. Lõpp on muidugi noortepäraselt õnnelik. Tallinna agulipoiste elust kõnelevad üsna realistlikult Richard Janno “Vutimehed” (1935) ja “Kassisaba poisid”.
Nõukogudeaegsest noorsookirjandusest on suurimaks bestselleriks jäänud Silvia Rannamaa romaanid “Kadri” (1959) ja “Kasuema” (1963). Neis oma aja kohta vahetuis päevikromaanides on nii sotsiaalseid probleeme kui hingelisi vapustusi, ühesõnaga, elu ja põnevust. Kirjanduslooliselt olulisim on ilmselt Mati Undi “Hüvasti, kollane kass” (1963). Abituriendist autor sai oma esikteosega kohe superstaariks, sest oli suur oma vahetuses ja ehtsuses ning vanemale põlvele hästi müüvas ihas “elada valeta”. Hiljem hakkas teose kaval lapselik konjunktuursus autorit nii piinama, et ta kirjutas sellest kogunisti uue versiooni, nn õiendusromaani “Tere, kollane kass". Erootilise avameelsusega oli ilmumise ajal skandaalne Undi järgmine romaan “Võlg” (1964).
1960ndatel-70ndatel on mõjukad olnud ka Heljo Männi tütarlapse-romaanid, eriti “Miks sa vaikid?” (1969). Poisi vaatepunktist kirjutatud “Toomas Linnupoeg” (1968) on humoristlikumat laadi.
Kuritegelikule teele asunud noortest, elust noortekambas kõneleb Holger Puki romaan “Rein ja Riina” (1978) . Paraku mõjusid tema kujutused 1970ndate pättide kõnest-kommetest üsna 1950ndate lõnguste omadena.
Iseseisvuspäevade menukaimad noorsooteosed on Aidi Valliku Anni-romaanid. noorsookirjandusena “töötavad” ka Kerttu Rakke lood beibede elust. Teismelisele tüdrukule pakuvad need kindlasti tublisti elulist teavet, kuidas edukas ja ihaldusväärne olla.
Sass Henno värskelt ilmunud romaan, mis täis narkot ja krimi, on autori nooruse ja ainetundmise osas võrreldav neljakümne aasta eest ilmunud “Kollase kassiga”, kuigi on ajavaimule omaselt karmim ja ropusuisem. Aga noormehe arenguraskused ja balansseerimine seaduse piiril on kahtlemata klassikaline noorsookirjanduse aine. Maailma kirjandusvaramul on kalduvus inimkonna vanemaks saades järjest enam noorsookirjanduseks muutuda. Nii on suuresti juhtunud ajaloolise seikluskirjandusega, olgu siis Alexandre Dumas' või Jules Verne'i loominguga. Värskelt ilmunud Stalini eluloost võib lugeda, et James Fenimore Cooperi romaanid kahvanäost Hirvekütist ja mohhikaanlasest Suurest Maost olid 1930ndail bolševike partei poliitbüroos omamoodi kohustuslik kirjandus. Neist raamatuist õpiti ameeriklaste räiget imperialistlikku kolonialismi. Tänapäeval on seltsimees Stalini lemmikraamatud langenud juba mürsikute lugemisvara hulka. Vahest on paari aasta pärast noorsooraamatud ka Kaur Kenderi “Iseseisvuspäev” ja “Check out” – uskumatud seiklusjutud marulisest üleminekuajast Eestis.
Kalev Kesküla
