VANA KULD | Hans H. Luik: Minu noorpõlve unistuste Marx
Artikkel ilmus esmakordselt 9. mail 2018.
Oli palju asju, mida ma noore mehena ei saanud või sain oma arust ebaõiglaselt vähe. Unistada sai aga küll hullupööra. Sest unistamist oli vanasti ülikoolides tohutult palju. Unistamine oli meil Tartu ülikooli ajakirjandusosakonnas sunduslik. Nagu muide igas nõukogude ülikoolis.
Kujutage ette – isegi poisse, kes soovisid saada lihtsaks karikaturistiks või spordiajakirjanikuks, sunniti vene ajal unistama ja filosofeerima! Kuus või seitse tundi nädalas, lisaks tuli lugeda unistajate raamatuid ja peast teada unistajate tsitaate. Unistajate nimed olid Lenin, Marx ja Engels. Moodsamaid marksiste oli samuti, nendest pajatati justkui salakaubast, nende raamatuid ei jagunud igaühele: Fromm, Adorno, Habermas, Frankfurdi koolkond. Ka kohalikke Tartu marksiste jagus iidse ülikooli auditooriumidesse. Mul on siiamaani silme ees tuline Rem Blum ja irooniline Eero Loone, kapitalismi hauakaevaja Oudekki Loone isa.
Rem Blum jutlustas meile vabast inimesest. Sellisest, kes ei ole „võõrandunud“ – oli selline noore Marxi poolt kasutatud sõna. Tulevikuinimest ei sunni mitte miski, ta ise teeb tööd, sest ta tahab. Erutav oli seegi, et Blumi arust oli üksikuid vabu inimesi ka juba meie keskel. Tulevikus saab neid olema lihtsalt rohkem. Umbes nagu guru Osho pajatustes.
Unistuste kirik Tartus oli „marksu maja“ Ülikooli tänaval. Sinna tuli minna tähtsate meeste unenägusid peast üles ütlema, unistuste alal olid ju ka eksamid. Marksu majas põrusin ma poliitökonoomia eksamil läbi. Kaks pandi. Poliitökonoomia oli muinasjutt sellest, kuidas „arenenud“ sotsialistlikus riigis kaupu maruvõrdselt jagatakse, igaühele kohe niipalju kui vaja, ja veel õiglase hinnaga, mille määravad kommunistid. Haige jamps ikka, kui tagantjärgi mõelda. Isegi vene pastakad ei kirjutanud korralikult seda iba üles. Tüdrukutel, noortel karjääriajakirjanikel, olid lääne pastakad.
Ahjaa, tüdrukutest. Hiljem elus, juba eurosaadikuna, rääkis meie kursuse iludus Marianne Mikko midagi fašistlikust ideoloogiast. Et see tõstab kusagil Euroopas pead. Küsisin kiusu pärast, kas ta üldse on lugenud Hitleri „Mein Kampfi“ või Benito Mussolini hoogsat autobiograafiat?
„Ma ei loe igasugu saasta,“ vastas Marianne. No aga, Marianne, kõik need aastad me ju lugesime just nimelt igasugu saasta, sa laenasid mult isegi „teadusliku kommunismi“ unistuste konspekti! „Kommunistliku partei manifest“ oli nende hulgas veel kaunis selge tekst, aga Vladimir Lenini „Materialism ja empiriokrititsism“ on isegi Hitleri kõrval ikka täitsa sõge kraam.
Millest tänapäeva Tartu ülikoolist tulevad värsked ajakirjanikud oma 3aastase kursuse jooksul unistavad, seda ma ette ei kujuta. Võib-olla sellest, mitu kaamerat saab olla ideaalselt nutitelefonil? Või kuidas kuvada Pulitzeri muusikapreemia võitnud Kendrick Lamari oma erakatuppa 3D onlainis räppima? Bitch, be humble, eks ole.
Meie sunduslikud unistused olid laiemad. Need hõlmasid kõike-kõike: kogu inimkonna tulevikku, nii muslimite kui uskmatute. Usk pidavat üleüldse ära kaduma! Unistati tööst, mis tulevikus muutub vabastavaks. Kihvt. Meeste ja naiste suhted muutuvat võrdseks. Lõpeb inimese ekspluateerimine teise poolt, nii tööl kui voodis. Saabub külluseriik ... Mitte siin, Eestis, vaid kohe üle maailma! Raha asemel pidid tulema mingid vooruslikud vahetussuhted, vist justkui võlakaustikud külapoes, aga cash’i ei olevat varsti enam vaja ... detaile enam ei mäleta.
Niimoodi, iga nädal mitu head tundi sunnitult unistades, möödusid mu elu viis ilusat aastat. Kusagil poole peal hakkas osa kursuse poisse tegelema päris praktilise marksismiga. Ükskord märkasime ühikas kursusevenna riiulil Eestimaa Kommunistlikusse Parteisse astumise avaldust. See oli juba mäng tõsiste panustega. Asi selles, et kommunistiks astudes pidi inimene siduma end vandega tõugata Marxi asja kohe suurelt, ülemaailmselt. Mängu nimi oli „Kõigi maade proletaarlased – ühinege!“.
Kas Eesti töölised-proletaarlased pidanuksid kah veel midagi tegema, oli selgusetu – ajamati järgi oli Eesti NSV juba enam-vähem kõrgemas formatsioonis, hoopis kõrgemal kui näiteks Inglismaa või USA, sest meil oli juba sotsialism, neil alles vastuoludest tiine kapitalism. Marxi õpetus, nagu piibelgi, nägi kapitalistlikule pillerkaarile ette ülimalt traagilist lõppu – viimsetpäeva. Töölistest pidid saama rõhujate ehk masinate omanike hauakaevajad. „Vana“ Marx, erinevalt „noorest“, nägi ette, et ega ilma kere peale andmiseta ettevõtjad oma varasid loovutada ei taha.
Ei tahaks ka tänases Eestis. Mistõttu Oudekki Loonel, paljudel ajakirja Vikerkaar autoritel, Tallinna ülikooli vasakpoolsetel ja riigi toel ilmuva Müürilehe marksistidel tuleb muidugi kõnelda lasta, aga sõnavabadusega võrdselt au sees olgu ka Eesti Vabariigi sisejulgeolek koos veekahuritega. Sest mine sa unistajaid tea...
Minu kui ajakirjanikuhakatise Marxi teoste paremikus oli „Moseli korrespondendi õigustuseks“. Seal kirjutab juudi messias, et tuleviku ajakirjandus on anonüümne kollektiivne meeleorgan, ilma mingite nimedeta, et töörahva kirjutistest saab ilma nimedeta teadvuse voog. Taipate? Kollektiivne aju, nagu Delfi kommentaarium! „Anonüümsus tagab suurema erapooletuse ja vabaduse, nii et tähelepanu ei suundu sellele, KES räägib, vaid jutu sisule,“ kirjutas Karl juba ülemöödunud sajandi keskpaigas. Täna on ka väärika briti majandusajakirja The Economist kõik artiklid anonüümsed, kui olete tähele pannud ...
Töörahva anonüümset teadvusvoogu on tänapäevalgi tarvilik netis sirvida, sest kust „ajaloo prügikasti“ suunduv „rõhujate“ klass muidu saaks üldse teada, miks lihtinimene hääletas Brexiti ja Donald Trumpi poolt või miks lihtinimene hoiab aastakümneid Tallinnas võimul just Keskerakonda.
Nii et Delfi tänab vihje eest, Karl. Ja kuigi enamik meie kursuse poisse, hoolimata kõigist pilgetest, astus ikkagi kommunistlikku parteisse, jäid ülemaailmsed tapatalgud siiski ära, sest maailmalõpu viimse lahingu osas, ma loodan, eksib isegi Piibel, rääkimata unistaja Karlist. Ka inimloomuse osas jäi Karl ikka romantikuks – kui paljud meist siis ilma sunnita ja ilma rahata üldiseks hüvanguks töötada viitsiksid?
Laupäeval reisis Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker Marxi sünnilinna Trieri, et pidada Marxi 200. sünniaastapäeva kõne. Õnneks leidus tõeliselt vabu inimesi, kes talle vahele hõikasid.
