Indrek Neivelt: Estonian Air – kas meie otsustusoskuste lakmuspaber?
Olen Estonian Airi tegemiste peale väga palju mõelnud, sest sageda lennureisijana läheb see teema mulle väga korda.
Estonian Air valis väga riskantse strateegia ja selle õnnestumise tõenäosus oli kohe alguses imeväike. Nüüd tuleb meil maksumaksjatel see kooliraha kinni maksta ja küsida endalt, mida me tegime valesti. Ja mida me peaksime sellest õppima. Sest süüdlase otsimisega asja paremaks ei tee.
Kui me vaatame otsustusprotsessi, siis siin oli kõik justkui korras. Aktsionäride ehk meie kõigi soov oli ja on lennata otse võimalikult paljudesse kohtadesse. Sellise ülesande firma juhatus ka peaministri ja majandusministri suu kaudu sai. Juhatus töötas välja strateegia ja selle kinnitas nõukogu. Kuna selleks oli vaja lisaraha, tehti otsus ka valitsuses. Kõik oli tehtud korrektselt. Otsustusprotseduurides vigu ei tehtud. Ometi kinnitasid nii juhatus, nõukogu kui ka valitsus plaani, mis paljudele majandusinimestele tundus kahtlane algusest peale. Tänaseks on selgunud, et meil puudus otsuse tegemiseks vajalik kompetents.
Ministritelt ei saa nõuda spetsiifilist kompetentsi eri valdkondades. Küll aga vastutavad nad selle eest, et nõukogudes oleks piisav kompetents.
Minu arvates siin ongi meie probleem.
Kui vaatame suuremaid riigi kontrolli all olevaid firmasid, nagu Eesti Energia, Tallinna Sadam, Eesti Raudtee, Elering jt, siis on Estonian Air ainukene ettevõte, mis töötab avatud turul. Lisaks on tegemist globaalselt väga raske valdkonnaga. Ehk siis Estonian Airis tehtud vead tulevad tänu tegutsemisele avatud turul kiiresti välja. Teistel on elu lihtsam ja seal maksame tarbijatena või maksumaksjatena kõik juhtimisvead ja vead strateegias kinni. Ja oleme veel ka rahul, kui ettevõte kasumit teenib.
Kui me Estonian Airi puhul kõiki reegleid jälgides lasime läbi sellise strateegilise vea, siis võib arvata, et teistes riigi poolt kontrollitavates ettevõtetes ei pruugi otsuste kvaliteet parem olla. Me loodame kõik, et see on parem, aga kindlust selles osas ei ole. Me lihtsalt ei tea seda ega saagi ilmselt kunagi teada. Kas Elering peab ikka lühikese ajaga niipalju investeerima või saaks ka vähem? Kas sadama investeeringud on ikka kõik vajalikud? Kas praegusel ajal, mil Ameerika Ühendriigid muutuvad gaasi importöörist gaasi eksportööriks, on Ameerikas põlevkivi kaevandamine mõistlik tegevus? Jne.
Suurte riigiettevõtete nõukogudes tõsist kompetentsi väga palju ei paista. Seal on tublisid noorpoliitikuid, ministeeriumi keskastme spetsialiste ja erineva taustaga ettevõtjaid – peamiselt parteide sponsoreid. Kõik on omas valdkonnas väga tublid tegijad. Nii nagu ka Estonian Airi nõukogus. Kahjuks ei ole see tänapäeva konkurentsitihedas majanduses enam piisav. Kindlasti peaks nõukogudes olema esindatud vajalikud kompetentsid: spetsialistid, kellel on selles valdkonnas globaalne või vähemalt regionaalne kompetents. Ning lisaks inimesed, kellel on kogemus suurte organisatsioonide juhtimisel või lihtsalt terve talupojamõistus. Vaadakem meile kuuluvate riigifirmade nõukogude ja juhatuste koosseise ja küsigem endalt, kas me ostaksime selliste juhtkondadega firmade aktsiaid. Või on mõistlikum investeering osta Soome Fortumi või Finnairi aktsiaid? See peaks olema kontrollküsimus. Täna oleme me kodanikena kõik nende riigifirmade aktsionärid.
Igas nõukogus on minu arvates maksimaalselt kaks-kolm inimest, kes seal võiksid olla. Teised ei tohiks sinna kuidagi kvalifitseeruda. Ma ei taha kellelegi liiga teha, aga aastal 2012 oleme me teises olukorras kui kümme aastat tagasi. Kümmekond aastat tagasi oli ettevõtete kulubaas väiksem ja samuti olid investeeritavad summad suurusjärk väiksemad. Siis oli lubatav rohkem vigu teha. Enam ei ole. Konkurents on igas valdkonnas oluliselt tihedam ja seetõttu peaks otsused olema rohkem läbi kaalutud. Ja otsuste tegemiseks peavad olema suuremad teadmised. Kui meil puudub piisav kompetents, siis võib vabalt kutsuda seda ka mujalt. Olen veendunud, et nii mõnigi Finnairist või SASist pensionile läinud lennundusspetsialist oleks öelnud, et poisid, ärge jamage.
Minu ettepanek on mitte lasta raisku praegust kriisi Estonian Airi ümber ja viia meie riigiettevõtete juhtimine uuele tasemele. Tasemele, mis on vajalik tänapäeva globaalse konkurentsiga majanduses hakkama saamiseks. Erkki Raasukese hiljuti väljakäidud mõte tuua riigile kuuluvate ettevõtete osalused ja juhtimine ühte gruppi on hädavajalik selleks, et tulevikus tehtavad strateegilised vead oleksid väiksemad. Loodan, et poliitikud õpivad Estonian Airi juhtumist ja kasutavad praegust kriisi ära.
Rohkem majandustegelase Indrek Neivelti kirjutisi leiate tema blogist www.indrekneivelt.eu.
