Integratsiooni alternatiivid?

Endine Riigikogu liige, sotsioloog Ülo Vooglaid kirjutas president Toomas Hendrik Ilvesele 26-leheküljelise kirja, milles analüüsib integratsiooni probleeme pronkssõduri sündmuste taustal. Ekspress küsis kirja avaliku teabe nõudega ja avaldab siin.

Sotsiaalseks kriisiks paisunud  vastuolude ning nende  ületamiseks sobivate meetmete üle on nüüd päris palju arutatud nii ajalehtedes, raadios kui televisioonis, aga kuidagi ei saa veel öelda, et kriisi põhjused ja ajendid on nüüd sõnastatud, välja öeldud ja selgeks räägitud. Tundub, et kõrvale on jäänud ka edasi elamise eeldused. Arutlusi on palju, aga nende  õnnestumiseks oleks vaja teha veidi eeltööd. Selleks, et inimesed süveneksid ja keskenduksid, oleks vaja ka vajadust eristada arvamusi-uskumusi ja teadmisi. Vaja oleks aega, soovi, ettevalmistust, vastutustunnet jpm.

Vaja oleks

• a) mõelda läbi nende sõnade tähendus, mille abil saaks selliseid arutlusi pidada, mis käivad inimese kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja kohta;
• b) sõnastada ühiskonnas (üle)küpsenud probleemid koos metaprobleemidega;
• c) avastada probleemide põhjused (põhjuste süsteem, mitte paar-kolm põhjust!);
• d) seada sihid;
• e) selgitada ja avalikustada, milline on elanikkonna struktuur, sh millisteks straatideks on rahvastik jagunenud,
• f) fikseerida eri suunitlusega subjektide eesmärgid koos nende saavutamiseks vajalike vahenditega;
• g) sõnastada riikliku ja rahvusliku julgeoleku eeldused,
• h) koostada prognoosid;
• i) koostada stsenaariumid käitumiseks riskitegurite ja nende sümbiooside suhtes,

•j)      luua riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu kontseptuaalsed alused, strateegia ja taktika;

• k) modelleerida eesmärkide saavutamiseks vajalikud protsessid kui juhtimise objektid;
• l) kavandada iseregulatsiooni eeldused;
• m) kehtestada, avalikustada ja põhjendada tegutsemise põhimõtted (printsiipide süsteem eri valdkondades ja piirkondades tegutsemiseks);
• n) kehtestada, avalikustada ja põhjendada inimeste, nende tegevuse, tulemuste ja kujunenud olekute (olude, olukorra ja situatsiooni) hindamise alused (kriteeriumite süsteem);
• o) luua kaasaegne kommunikatsiooni- ja interaktsiooni süsteem;
• p) seostada funktsionaalne ja territoriaalne regulatsioon (sh lõpetada lobisemine ühetasandilisest omavalitsusest);
• q) korrastada side koos edasi- ja tagasisidestusega,
• r) käivitada rahvastikumonitooring.

 

Ühes artiklis seda kõike käsitleda ei saa. Pealegi ei oleks sellel mõtet, sest need inimesed, kellele oleks seda kõike eriti vaja, ei loe sedagi vähest, mis siia teksti mahub, rääkimata enam-vähem põhjalikust käsitlusest. Võimule pääsemiseks ja võimul püsimiseks tundub neile piisavat administratiivsest õigusest.

Kui keegi tunneb tegelikult sügavamat huvi või saab aru, et ühiskonnaellu sekkumiseks administratiivsest õigusest ei piisa ja tahab ka moraalset õigust, see võib ju ühendust võtta... Alljärgnev artikkel kujunes isegi pikaks, aga ammendava käsitluse  esitamiseks oleks pidanud kirjutama raamatu.

Alustuseks mõned lähtekohad.

 

Olukord oli ja on endiselt ärev ning ohtlik.  Eksperdid on olnud ammu üpris üksmeelsed, et Eesti peamiseks probleemiks on sisejulgeolek. Nii on nimetatud ühe sõnaga ohte, mis tulenevad ühildamatust ideoloogiast ja poliitikast, . Nüüd sai see prognoos sellise kinnituse, mida on üpris raske ignoreerida, naljaks keerata või ilustada. Kellelegi võib tunduda, et küllap on hiljem rohkem aega selleks, et mõelda, mis oli rahutuste ja vandaalitsemise põhjus ja mis oli ajend,  kas keegi tegi kuskil ka mõne vea, kas aktsiooni alustamiseks oli valitud parim aeg, kas jõudude paigutus oli küllalt põhjendatud, kas käsuliinid toimisid  jne. On inimesi, kelle meelest oleks vaja praegu keskenduda vaid olevikule ja tulevikule... Söandan soovitada siiski leida aega ka kujunenud kriisi põhjuste  ning seoste selgitamiseks.

Ühiskonnas ei saa probleeme olematuks muuta. Jossif Stalin ütles: „Pole inimest - pole probleemi!" Meie aga peame nüüd tunnistama, et inimesed on olemas ja jaanalinnutaktika aeg sai ümber. Aastaid on tehtud nägu, et siin on kõik hästi ja kui me veel veidi vastu peame, siis muutuvad kõik Eestis elavad inimesed sõpradeks ning suhted kujunevad vennalikeks. Tegelikult teadsid kõik vähegi elu ja olusid tundvad inimesed, et Eestis on kolm kogukonda, kes mitte ainult ei tea ega tunne üksteist, vaid ei tahagi ei teada ega tunda. Üksteise ignoreerimine on nende meelest parim, mida nad teha saavad.

Ühiskonnas ei saa probleeme lahendada (erinevalt sellest, mida võib iga päev kuskilt kuulda ja lugeda). Muuta saaks probleemiks kujunenud vastuolude funktsionaalseid ja kausaalseid (põhjuslikke) seoseid, aga need oleks vaja ju enne avastada. Praegugi saame siin avaldada vaid arvamusi, sest uuringuid, mille tulemustele oleks võimalik tugineda, ei ole. Valitsusel ja Riigikogul ei ole sellist uuringut ka kuskilt tellida, sest sotsiaaluuringuteks suutelised asutused on Eestis välja suretatud. Ka ülikoolides harrastatakse uuringute asemel kirjelduste, referaatide ja esseede koostamist ning „kaitsmist".

Probleemide tõttu ärritunud, üles keeratud ja tasakaalu kaotanud isikuid on võimalik kinni püüda, kinni hoida ja karistada, aga ega seetõttu probleemid koos oma põhjustega kuhugi ei kao. Meenutada tasuks ka Napoleon Bonaparte't, kes mainis, et tääkide abil on võimalik võita lahinguid, aga tääkide otsas ei saa hiljem istuda.

Olen sellest, et  ühiskonnas oleks vaja arvestada ka sotsiaalset problemaatikat, kirjutanud Eesti Vabariigi kolmele presidendile, küllap kõigile peaministrile, kõigile riigikogu esimeestele, mitmele sotsiaalministrile, neljale haridusministritele ja kolmele siseministrile. Ei midagi!  Sõna „sotsiaalne" on seatud tähendama nende inimeste muresid, kes ei saa mingil põhjusel ise endaga hakkama, sest osa on jäänud vanaks, osa haigeks, osa tööta, osa toitjata... Siis on vaja sotsiaalhooldust, sotsiaalteenindust, sotsiaalabi... Tegelikult on nendel inimestel vaja, arstiabi, õigusabi, raha elamiseks ja/või katust pea kohale. Sotsiaalne, nagu ka vaimne ja psüühiline, on mittemateriaalne. „Sotsiaaltöötajad", nagu ka „noorsootöötajad", keda ülikoolides riikliku tellimuse järgi ette valmistatakse, on sotsiaalse problemaatika osas peaaegu analfabeedid.

SOTSIAALNE problemaatika on olnud kõik need aastad unaruses, või täpsemalt öeldes, tähelepanu alt väljas ka Riigikogu ja Valitsuse tasandil, kohalikest omavalitsustest rääkimata.

Sotsiaalsete nähtuste ja protsesside ning nende tegurite käsitlemiseks on olukord sedavõrd  vilets, et  ei ole isegi sõnu, mille tähendust otsustajad ja vastutajad enam-vähem ühtviisi tunneksid. Nii, nagu ei ole keemias-füüsikas ühtki sellist protsessi, mis saaks kulgeda väljaspool aega ja ruumi, ei ole selliseid protsesse ka ühiskonnas, ent inimene ja ühiskond on võrratult keerukamad, kui need objektid, millega tegelevad igaliiki insenerid, tehnikud ja tehnoloogid.

Eestis on juba harjutud üksteisele seletama, et ühiskonnas ei saa olla selliseid protsesse, milles majandus ei oleks oluline, aga seda, et majandus kujuneb väärtuseks vaid sotsiaalse tasakaalu korral, teavad ja usuvad väga vähesed. Ühiskonnas ei ole ka selliseid protsesse, milles puuduks õiguslik problemaatika, ent väärtuseks on jällegi  õigusliku ja poliitilise tasakaal, samuti kultuurilise ja ideoloogilise tasakaal või ühtsus jne. Rääkida võib  ka tehnikast ja tehnoloogiast, aga ühiskonnas kujuneb tehnika väärtuseks koos energiaga,  nagu ka  tehnoloogia koos ökoloogiaga. Vastasel juhul (kui tehnoloogia läheb keskkonna arvel vohama) on vaid ajaküsimus, millal ühiskonna jätkusuutlikkus kujuneb küsitavaks, sest  ökoloogiline kriis kasvab talumatuks. NB! Igast aspektist paistab elu ja inimeste, ühiskonna ja kultuuri  kohta midagi, ent informatiivseks ja arusaadavaks saavad andmed muutuda vaid tervikpildis, ehk funktsioneeriva, muutuva ja areneva süsteemi nägemise korral.  Fragmentaarsed (ühest mingist aspektist nähtud) kirjeldused vaid ähmastavad ja eksitavad. Kirjutan sellest kõigest nii pikalt seepärast, et viidata majanduse fetišeerimisega kaasnenud sotsiaalsele kriisile. Nii naiivne ei ole isegi mina, et loodaksin sellel teel kiiret edu. Raske uskuda, et tööandjad ja nende huve esindavad erakonnad ütleksid nüüd: "Jah, tõepoolest on tasakaal käest lastud ja tuleb võtta meetmeid riigi tasakaalustamiseks nii majanduslikus, sotsiaalses, ökoloogilises, poliitilises, ideoloogilises, kultuurilises jpm mõttes". Kaalukeel juba väreleb ja võib kalduda väga järsku, kui suurele osale inimestest tundub, et see, mille loomisele nad on kogu hingest kaasa elanud ja aidanud, pöördub nende enda vastu ja muutub üha enam vaenulikuks jõuks. Seda nähtust nimetatakse võõrandumiseks.  Enne võõrandumist ilmneb tavaliselt võõrdumine, mida iseloomustab eemaldumine, võõraks jäämine. Vaja oleks teada, miks inimesed võivad võõrduda ja võõranduda. Kõnealune seos on hoolikalt läbi uuritud ja iga saadik ning riigi- ja omavalitsusametnik peaks võõrdumise ning võõrandumise tegureid tundma. Tunda oleks vaja ka teisi sotsiaalseid pingeid, sotsiaalseid nähtusi ja protsesse, sh probleeme igal regulatsioonitasandil, milles on alati aktuaalsed ka sotsiaalsed eeldused ja tõkked..

Igaüks, kes eelnevasse süvenes, peaks aru saama, et tegeledes pelgalt majandusega, ei saa majandust edendada; vaja on avastada, mõtestada, sõnastada ja arvestada, millest majandus sõltub ja mis omakorda sõltub majandusest. Rahavood võivad siin-seal  kiireneda, aga see ei anna alust järeldusteks ühiskonna kohta, veel vähem suurustamiseks ja eufooriaks.

Paralleelselt on vaja teada (ja riigieelarve koostamisel meeles pidada), millest sõltub sotsiaalne ja mis sotsiaalsest sõltub. Seda, et inimestel on tunded ja mõtted, et inimesed võivad armastada ja vihata, luua ja lõhkuda, peaks igaüks teadma. Inimestel on ka huvid ja hoiakud, valmisolekud ja  hirmud... Inimeste individuaalsed arusaamad, jutt ja käitumine ei lange kokku käitumisega jõukudes. Massi käitumine ei ole ratsionaalselt seletatav.

Peaminister on korduvalt rõhutanud Eesti majandusedu  ja soovitanud seda imetleda. Ta on kutsunud kõiki pingutama majandusedu suurendamiseks, et Eesti jõuaks kiiremini Euroopa rikkaimate riikide hulka. Mõned valitsusnõunikud ja saadikud räägivad majanduse arengust... Arvatavasti on neil raske teha vahet ühiskonna ja majanduse vahel. Majandus ei arene; areneb (kui areneb?) ühiskond ja teised isereguleeruvad süsteemid. Majandus on ühiskonna arengu üks eeldus ja ka ühiskonna arengutaseme üks näitaja. Majandusedu, mis on saavutatud looduse, inimeste tervise ja/või kultuuri arvel, ei ole mingi kiiduväärne saavutus, vaid sigadus. Võibolla just seetõttu, et mõned saadikud ja ametnikud (nõunikud?) ei tunne ühiskonda ja ühiskonnas kulgevate protsesside eripära, on nad ignoreerinud ka ühiskonnateadusi? Keegi ei saa olla päris kindel, et Stenbocki majas on ühiskonna ja ühiskonnas kulgevate protsesside mudeleid, sest niisugustel teemadel ei ole veel  kuskil avalikult räägitud. Sestap oleks vaja tutvustada rahvale, nii eesti keelt kui ka teisi keeli emakeeleks pidavatele Eestis ja mujal elavatele inimestele:

• mis see on, mida siin majanduseks nimetatakse; millest majandus koosneb, milline on majanduse struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid;
• mis see on, mida valitsus nimetab ühiskonnaks; kui ühiskonnaks peetakse riigi institutsionaalset süsteemi, siis oleks vaja rahvale selgitada, millistest institutsioonidest  koosneb Eesti ühiskond ja milliseks on hinnatud olukord nendes institutsioonides;
• millised olid, on ja peaksid olema riigi ja ka selle riigi tunnused, milles me, õlg õla kõrval, või seljaga üksteise poole  elame;
• millised protsessid peaksid olema Eestis reguleeritud, korraldatud ja hinnatud riigi tasandil, millised ametkondade, maakondade, kohaliku omavalitsuse tasandil ning mille üle võib ja peab iga inimene otsustama ning siis ka vastutama ise;
• milline oli, on ja peaks olema Eesti kui riik ja inimeste elukeskkond praegu ning lähemas ja kaugemas tulevikus (NB! mitte ainult loodus- ja tehiskeskkond, vaid ka vaimne, psüühiline, sotsiaalne, virtuaalne jm keskkond);
• millist osa etendas, etendab ja peaks edaspidi etendama Eestis õigus, kultuur, majandus, haridus,  teadus, kohus, politsei,  aga ka (partei-)poliitika ja ideoloogia, tehnika ja energeetika, tehnoloogia ja ökoloogia, usk ja teised ühiskonna funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldused,
• milline on olnud, on ja peaks olema Eesti ametnike, saadikute ning kodanike kohustus, soov ja võimalus olla (või näida?) aktiivne ning vastutustundlik, hooliv, õiglane ja tähelepanelik kõigi edukate ning hätta jäänud inimeste suhtes...
• milline on kaasaegne mõtlemisviis elamiseks-olemiseks Eestis säästlikult, jätkusuutlikult, innovaatiliselt jne,
• kuidas on tegutsetud, tegutsetakse ja oleks vaja tegutseda edaspidi selleks, et otsuste kvaliteet oleks rahuldav ja täitmine ei rikuks kõike ära, et eesmärgid oleksid realistlikud ja vahendid  kõigile enam-vähem vastuvõetavad ning eesmärke ja vahendeid ei aetaks edaspidi igal sammul segamini,
• milline on see väärtussüsteem, mida Eestis ja mujal maailmas elavad eestlased südames on kandnud,  kannavad ja tahavad kanda oma viimase hingetõmbeni, aga millest venelased kas ei ole kuulnudki või/ja ei taha kuulda ja edaspi di;
• milline on see normisüsteem, mida Eestis ja mujal maailmas elavad eestlased tahavad järgida ja mille järgimist nad nõuavad nii endalt ja oma lastelt, aga ka teistelt inimestelt, kes on end siin, eestlaste isamaal, sisse seadnud, korteri hankinud ning tahavad siin elada, kodu rajada ja õnnelik olla;
• milline on olnud, on ja peaks olema eesti ühiskonna vaimne alus, meie müütide ja tabude süsteem, ideaalide ja aadete, tavade ja kommete kogum, milles kujuneb iga siin elava inimese moraalne õigus kasutada oma administratiivseid õigusi tegutsemiseks mingil ametikohal ja elada teiste inimeste  keskel. ühiskonna liikmena ning kultuuri esindajana (rahvusest ja rassist, soost, vanusest ja jõukusest sõltumata);
• milline on olnud, on ja peaks olema vene kogukonna vaimne alus, venelaste ja teiste vene keeles kasvanud ning suhtlevate inimeste müütide ja tabude süsteem, ideaalide ja aadete, tavade ja kommete kogum, milles on kujunenud siia elama sattunud inimeste moraalne õigus kasutada oma administratiivseid õigusi tegutsemiseks mingil ametikohal ja elada teiste inimeste  keskel. ühiskonna liikmena ning kultuuri esindajana;
• milline peaks olema siin õnnelikult ja turvaliselt edasi elada soovivate a)eestlaste ning b)teistest rahvustest eesti keelt ikka veel mitte valdavate inimeste ettevalmistus (hariduse, informeerituse, kogemuse ühtsus) Eesti vabariigis kehtivate õiguste, kohustuste ja vastutuse tundmiseks ning kehtiva korraga kooskõlas olevaks käitumiseks;
•  milline on olnud, on ja peaks olema iga kodaniku ja välismaalase võimalus osaleda otsustamises siinse elukorralduse, prioriteetide, printsiipide jms üle, hoomates seejuures, et otsustamisega kaasneb vastutus;
• millistel eeldustel tekib inimestel moraalne õigus kasutada oma formaalseid (Põhiseadusest ja teistest seadustest tulenevaid) õigusi, sh õigust valida ja olla valitud;
• milles seisneb inimeste sotsialiseerumine ja adapreerumine, integreerumine ja assimileerumine, millest Eestis on palju räägitud ja kohati ka taotletud ning mille eeldusi oleks vaja edaspidi kas avardada, või koomale tõmmata (?);
• milline on olnud, on ja peaks olema riigi vaimsus selleks, et tagada  hoolivus ja andestus  nende inimeste suhtes, kes veel või enam ei saa endaga ise hakkama?
• kas ka Eesti ühiskonnas kehtib arusaam, et rikkamaks saavad eeskätt need, kes on teiste suhtes küllalt tähelepanelikud ja  helded?

Rahva aktiivsusest, osavõtlikkusest ja vastutusest on kerge rääkida, ent seda on veel kergem hävitada. Aktiivsus, osavõtlikkus ja aktiivsus kujunevad läbi otsustamise - tõese, eheda tegeliku (mitte mängulise!) OTSUSTAMISE. Selleks, et tekiks võime aru saada, et ausalt, suheldes (mitte koheldes) on kergem elada, tuleb päris palju vaeva näha! Midagi ei ole viga, kui keegi asjamees teatab, et seda-teist asja ta ei tunne ja palub asjatundjatelt abi. Olukord võib muutuda piinlikuks, kui ilmneb, et seletusi, hinnanguid ja soovitusi annab diletant. Olukord muutub eriti inetuks ja häbiväärseks, kui mõni „tegija" teeb viletsaid otsuseid, ent aina  kiidab ennast ja ei soovi oma tegevuse tulemusi ja tagajärgi avalikult ning ausalt arutada. Salatsemine kasvatab põhjendamatu autoriteedistruktuuri taastekke eeldusi ning soodustab lömitamist ja veel suuremat salatsemist, st bürokratiseerumist.

Tuleb tõdeda, et demokraatlik riigikord on taas ohtu sattunud. Ka läinud sajandi 30-date aastate keskel ülistati üliinimest, jõudu, võitlust ideede ja ideoloogia nimel. Tookord oli Eestis vaja ennetada sõjamälestustest argumente ja jõudu ammutavate vapside natsistlik riigipööre; nüüd sama koega muulaste ambitsioonikus.

 

              ;             & nbsp;            &nb sp;              ;        x     x      x

Nagu juba öeldud, on ühiskond ja inimene ühiskonna liikmena ning kultuuri esindajana teistsugune, kui igasugused objektid keemias, füüsikas, agronoomias või mehhaanikas. Inimene on subjekt ja normaalseks peetaval juhul oleks vaja inimest ka käsitleda subjektina, mitte manipuleerimise objektina. Väljaspool inimest ja inimkooslusi saab tegelikkust muuta, ent ka seal on vaja enne muutma asumist mõelda, mitte niivõrd, mida teha, vaid sellele, mida oleks vaja saavutada. Siis on kergem aru saada, mida ning millal (millises järjekorras), kus, kui palju, kui kiiresti jne oleks mõistlik muuta ja mida oleks vaja hoopis hoida ning tugevdada. Ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas ei tohi taotleda muutusi stabiilsuse arvel.  Õigeaegselt oleks vaja mõelda  ka sellele, mida kavandatav tegevus  tõenäoliselt (kohe ja hiljem, otseselt ja kaudselt, siin ja mujal...) maksma läheb, kes peab kulud katma ja mida saaks tulemusega peale hakata, kuidas tõenäoliselt kujunevate tagajärgedega toime tulla jpm. Ühiskonnas ei saa samamoodi tegutseda, nagu tööstuslikus tootmises, mehhaanikas vm, kus võib liiga pikal poldil tüki otsast ära raiuda.

 Sootsiumis toimivad põhimõtteliselt  teistsugused seaduspärasused. Sootsiumis saab tugevdada seda, mis a)põhjustab ja/või soodustab vastupidiselt toimivaid jõude ning b) nõrgendada kõnealuses ebameeldivuse tegureid. Paraku ei vedele ei ühed ega teised pinnal, ning toimivad mitte ükshaaval ja järjekorras, vaid koos, sündroomina. Mulje jätmiseks võib muuta, ükskõik, mida ja kuidas, aga ootustega kooskõlas olevate tulemuste saavutamiseks tuleb muuta seoste ja sõltuvuste (põhjuste) süsteemi. Enamasti tuleb seda teha ettevaatlikult ja sobivas tempos, kaasates maksimaalselt neid, keda muudatus otseselt ja kaudselt puudutab. Jõudu, võimu ja väge saab muutuste läbisurumisel kasutada, aga nende abil ei ole võimalik saavutada sellist korda, mida inimesed tahaksid austada ja mille kohaselt nad tahaksid käituda. Kohe, raginal jõuga peale minek annab heal juhul vaid mulje korra ja julgeoleku kaitsmise ja tugevdamise kohta. Vägivald põhjustab vägivalda, õelus õelust, vaesus vaesust, hoolimatus hoolimatust... Väide et kõik on kontrolli all, ei pruugi tähendada muud, kui seda, et praegu ei soovi keegi rohkem kakelda, sest olud, olukord ja situatsioon ei ole võitmiseks küllalt soodsad.

Ühiskonnas kujunenud vastuolusid ei ole võimalik likvideerida. Võimalik on neid (mõni aeg) varjata ja valetada, et kõik on korras.  Võimalik on (mõnikord) vähendada probleemiks olevate vastuolude põhjuseid. Paraku on vaja need enne avastada, sõnastada ja avalikustada. Inimesed, kes on mingi „piruka" ühiskonda küpsetanud, ei ole tavaliselt mitte need, kes sellest meeleldi tõtt räägiksid ning tahaksid avastada selle „piruka" tekkimise  põhjuseid. Veel vähem on nad altid korraldama elu uutmoodi ja senisest tunduvalt paremini. Tavaline on hoopis see, et „pagarid" hakkavad ennast õigustama ja olukorda ilustama, teisi süüdistama ning seletama ja põhjendama „juhuslikult ilmnenud  kitsaskohtade ajutist iseloomu".

Ka tervist määratleb WHO kui inimeste füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu.  Need inimesed, kes Tallinnas, Moskvas jm märatsevad, on ilmselt tõsiste tervisehäiretega. Paraku on ikka veel nii, et Eestis arsti diplomi saanud inimesed ei tea ega tunne sotsiaalset heaolu ega selle tegureid? Järelikult nad ei saa tervist (tervikut) käsitleda ega soovitada sobivaid meeteid ei profülaktikaks ega raviks nüüd ega ka edaspidi siin ja mujal.

Kahetsusega tuleb tõdeda, et Sotsiaalministeeriumi kui ka Riigikogu Sotsiaalkomisjoni tegevus on olnud sotsiaalse regulatsiooni osas puudulik.  Sotsiaalset problemaatikat ei ole seni lihtsalt puudutatud ei eeldusena ega probleemina, tingimuse ega ressursina... Muidugi tahaksid paljud teada, miks on selline olukord Eestis kujunenud ja miks see püsib?

Uuringuid ei ole ja korrektselt ei saa nendele küsimustele keegi vastata. Arvamusi ja uskumusi ei sobi teadmisega  segi ajada.

Hüpoteesi korras võib siiski öelda, et Eesti Valitsus oli sattunud absurdisituatsiooni, milles kõiki rahuldavat väljapääsu enam ei olnud.

Valida oli

• a) lömitamise ja
• b) resoluutse tegutsemise vahel.

Moskva järjekestev Eesti-vastase vaenu õhutamine, sõjalise okupatsiooni lõpetamise järel Eestisse jäetud isikute ja nende perekonnaliikmete viiendaks kolonniks formeerimine ning siinse vaenutegevuse suunamine on muutnud Eesti kui riigi olukorra pingeliseks. Oma riigi ja rahva tuleviku suhtes hoolimatut pealtvaatamist ja naiivse mängimist ei peetud Eestis enam võimalikuks. Seetõttu kujunes Riigikogu hiljutistel valimistel kaalukeeleks „pronkssõdur" (loe: mehemeel ühelt poolt eestlastele ja siin omale uue kodumaa leidnud isikutele riikliku julgeoleku tagamiseks.  Selleks ei jäänud enam muud üle, kui kutsuda  ekstremistlikud revanšistlikud jõud korrale. Valdav osa Eesti elanikkonnast eelistas neid jõude, kes ilmutasid otsustavust nõukogudeaegsetest sümbolitest vabanemiseks ja revanšistlike jõudude ohjeldamiseks. Praegu on ka nendel inimestel saanud selgeks, kes algul kahtlesid valimistel antud lubaduste täitmises, et pealetungi algust ei olnud võimalik enam edasi lükata. Laim ja vale, ähvardused ja hoiatused viitasid ohtudele, mida ei saaks ükski oma maast ja rahvast hooliv valitsus ignoreerida. Ajaloost on võtta küllalt näiteid, et selliseid propagandakampaaniaid on Venemaa juhtkond varemgi korraldanud ja neile on nii mõnigi kord järgnenud ultimatiivne käitumine, mingid anastamislepingud või otsene sõjaline kallaletung. Oluline on märgata, et varjatud agressiooni eelduseks on Venemaa juhtkond pidanud alati „kohalikke" indolente - isikuid, kes soostuksid nukuvalitsust moodustama ja tegutsema agressori taktikepi all, õigustuseks väide, et muidu oleks veel halvem.

Resoluutset tegutsemist ühiskonnas saadab alati hulk ohte. Lubaduste täitmisel tuli ka reformierakonnal süüa oma sõnu ning tekitada nende inimeste südames, kes ei oska veel iseseisvalt suuri ohte ette näha, ka selliseid märke, millest hullemaid on vähe.

Poliitilises tegevuses on kestva edu saavutamise esmaseks eelduseks  usaldus. Usalduse kaotamine kuulutab kurja, usalduse võitmine õitsengut.

Muidugi on aastaid Eesti-vaenulikku laimu ja hüsteeriat õhutanud isikud nüüd nördinud. Nad ei uskunud, et Eesti Valitsusel jätkub otsustavust mädapaise lahti lõigata. Nad ei uskunud, et Valitsus on sepitsuste kohta küllalt hästi informeeritud ja suudab rahutuste põhjused maalimale nähtavaks muuta. Nad ei uskunud, et Valitsus toimetab rahutuste ettekäände teise kohta ja pälvib rahvusvahelise heakskiidu.

Eesti saatkonna ja suursaadiku räige ründamine Vene võimude heakskiidul osutus kurjakuulutavaks märgiks kogu Euroopale ja ka ülejäänud maailmale. Muidugi on impeeriumimeelsed isikud nüüd tigedad, sest tasapisi jõuab ka kõige tuhmima inimese teadvusse, et Eesti ei ole üksi. Täna ütleb kogu inimõigusi austav maailm uue jõu ja ühetähendusliku selgusega: FAŠISM EGA NAŠISM EI LÄHE LÄBI! 

Võib aru saada ka Eestis politikaanlusest elanud isikute pahameelest, sest mida enam saavad inimesed provokatsioonidest ja nende tagamaast aru, seda kasinamaks jääb nende toidulaud.

Küllap näevad vene demokraadid seestpoolt  paremini, kui siit väljast keegi näha saaks, millistel eeldustel võiks Venemaa kujuneda rahuarmastavaks, vaimsust ja inimõigusi austavaks partneriks teistele maadele ja rahvastele. Küllap hakkab fašismi- või našismiohu suurenedes kiiresti kasvama nende venelaste ja teistest rahvustest inimeste arv Venemaal ja väljaspool, kes oskavad nõuda, et valitsus tegeleks oma maa ja rahva elukorralduse, majanduse, looduse, kultuuri ja õigussüsteemi ning teiste arengueeldustega, sh normaalsete, vastastikusele mõistmisele ja täiendamisele rajatud suhete ning suhtlemise süvendamisega, selle asemel, et laimata teisi rahvaid, sekkuda teiste riikide siseasjadesse ja provotseerida „kaasmaalasi" õigusrikkumistele. Pankrotistunud pistrikud on ikka õhutanud vaenu ja vägivalda. Võib loota, et Venemaal, nagu igas teises riigis, on küllalt inimesi kes eristavad, mis on mõistlik ja mis on hukatuslik ning teevad kõik endast sõltuva rahu ja julgeoleku eelduste - avalikkuse ning ausate valimiste kaudu kujuneva autoriteedistruktuuri taastamiseks.

Suur osa Eesti valijaskonnast, eriti vene keelt kõnelevast valijaskonnast, ei ole suuteline käituma enesejuhtimise subjektina.

Tahes või tahtmata tuleb tunnistada, et valdav osa inimestest on Eestis jäänud või muutunud  taas manipuleerimise objektiks. Tõsi küll, võrreldes varasemaga, on manipuleerijad teised ja ka eesmärgid ning vahendid, tegutsemise printsiibid ja hindamise kriteeriumid on nüüd teistsugused. Kuid see ei muuda kahetsusväärse olukorra olemust. Jälle tuleb tõdeda, et suur osa Eesti koolidest ja valdav osa vene koolidest tegutseb endise, omal ajal totalitaarse ühiskonna tarbeks loodud subjekt-objekt paradigma raames. Lapsi vermitakse seal käituma nii, nagu suurem ja tähtsam ütleb, mitte aga subjektina, kes peaks suutma igal eluhetkel oma peaga mõtelda, analüüsida ja otsustada - valida võimalike alternatiivide hulgast kõige otstarbekamat. Eesti koolides, sõltumata õppekeelest, domineerib reproduktiivne õpe. Vastutustunde asemel tegeletakse kohusetundega. Vastutustunde  kujunemist käsitletakse  pedagoogilistes õppeasutustes kohustusena, mitte otsustamise funktsioonina...  Ka inimõigustest ja demokraatlike ideaalide austamisest räägitakse kui mingist meile kaugest ja tarbetust, pigem propagandistlikust kui igale inimesele eluliselt olulistest iseseisvuse eeldustest.  Otsustamise (otsuse tegemise) asemel räägitakse koolides endiselt otsuste vastuvõtmisest. Vastu saab võtta seda, mis on olemas, mille keegi on varem teinud. Otsuseid vastu võtma harjutatud inimesed ei tule enamasti selle pealegi, et neil oleks vaja endal oma peaga mõelda ja otsida ning teha mõistlikke, kultuuriseostes sobivaks peetavaid otsuseid.

Järeldus:  Riigi  kommunikatsioonisüsteemi ja haridussüsteemi on vaja muuta.

1. see osa Eesti elanikkonnast, kes elab allpool vaesuspiiri ja ei näe enam võimalust rahuldavaks peetava sissetuleku ning normaalseks peetava tarbimise taseme saavutamiseks, võib käituda ettearvamatult. Nördimise põhjustab mitte niivõrd tarbimise ja elukvaliteedi madal tase, kuivõrd kiiresti kohutavaks kasvanud diferents - erinevus võrreldes sellega, millised on rikkurite sissetulekud ning elukvaliteet. „Keskmine" palk, millest sageli räägitakse, on vaid valetamise vormiks.

Järeldus:  Marumajanduslikku orientatsiooni, mis on viinud kuritegevusena paistva diferentseerumiseni, on vaja muuta;

1. II Maailmasõja ja sõjajärgse ümberrahvastamise tagajärjel Eestisse sattunud inimestest ei ole valdav osa ei sotsialiseerunud ega  integreerunud.  Miks on märkimisväärselt palju inimesi kasvanud uue põlvkonnana täienduseks endise NSV Liidu poolt siia jäetud viiendale kolonnile? Kui õppeasutustes, sh lasteaedades ja koolides on ametis Eestivaenuliku hoiakuga inimesed, siis võib öelda, et Eestile vaenulike jõudude kasvatamine toimub riigieelarvelise finantseerimisega. 

Järeldus: Integratsioonipoliitikat on vaja muuta;

1. Riik, mis tänapäeva maailmas tegutseb ilma teadusliku aluseta, on võrreldav kompassita ulpiva laevaga. Ühiskonnateadus on Eestis tänaseks praktiliselt likvideeritud.

Järeldus: Teaduspoliitikat on vaja muuta; ühiskonnateadused ja rahvusteadused on vaja taastada.

1. Seadusandlus saab olla rahuldav vaid sel juhul, kui seadusandja peab otseselt ja avalikult vastutama oma tegevuse ja tegevusetuse eest, kui ta tahab lähtuda reaalselt kujunenud probleemidest, kui suudab ette näha oma tegevuse võimalikke (tõenäoliselt kujunevaid) tulemusi ja tagajärgi ning tagab ka meetmed seaduste täitmiseks.

Järeldus: Seadusandluse praktikat on vaja muuta; vaja on saavutada õigusaktide süsteemsus ja komplekssuse rahuldavaks peetav tase.

 

Seadusandluses ei ole veel kordagi tehtud  sotsiaalseid prognoose ega ekspertiise. Seadusandja seisukohalt ei ole olnud veel kunagi oluline, mis mingi seaduse rakendamisel kaasneb, kuidas elanikkonna eri kategooriad mingi õigusakti vastu võtavad, sellest aru saavad, seda talletavad ja oma tegevuses arvestama asuvad. Õigusloomest kokkuvõtteid esitades ei ole kunagi veel kõneldud selle tegevuse tulemustest ja tagajärgedest.

Siinsed venelased on käitunud väga vaoshoitult vaid seetõttu, et neil oli siiani just selline direktiiv. Moskva on oodanud sobivat hetke oma suurvene šovinismist ja impeeriumi ülemvõimust kui ideaalist kantud ideoloogia realiseerimiseks. Eestis elavad šovinistid teadsid täpselt, keda ja kuidas kuulata. Päevselge, et kui keskvõim ei oleks teinud Eestile vaenulikku propagandat ja ei oleks puhunud vaenu ja vihkamist Eesti ja eestlaste vastu, siis ei oleks niisuguseid ekstsesse tekkinud, nagu äsja olid. Hämmastab vaid see, et propagandavõtted, mida Moskva rakendab, on samasugused, nagu need olid 40-datel aastatel: jõhker laim, lausvale, ähvardused, „rahva" tegutsemine, millele keskvõim ei saavat vastu astuda... Keskvõimu poolt mahitatud „rahvas" teab, kes ja kuidas teda nii moraalselt kui ka aineliselt toetab. Samal ajal ei ole Eesti nn rahvastikuministrid ilmselt veel kuigi palju aru saanud oma rollist, ülesannetest, kohustustest ega vastutusest selles maailmas, milles me nüüd elame.

Õppetunde jagub paljudele.

Omal ajal, kui ülikoolidest ja kõrgkoolidest „punased ained" välja tõsteti, võeti asemele erialaained, mitte inimene meie kaasaegses ühiskonnas ja kultuuris. Kodanikukasvatus on siiamaani häbiväärselt viletsal järjel ka põhikoolis ja keskkoolis, kutsekoolidest rääkimata.

Eesti koolides, kõrgkoolides ja ülikoolides on väga vähe võimalusi süveneda võõrdumise ja võõrandumise, marginaalsuse, konformsuse, indolentsuse, anoomia, eskapismi, rolli- ja rahvuskonfliktide, deprivaatsuse  jt sotsiaalsete pingete tekke- ja toimemehhanismidesse?.

Riigikogus oleks vaja analüüsida, avastada, sõnastada ja avalikustada kuhjunud pingete põhjused ja seosed ning siduda järeldused  kujunenud olude, olukorra ja situatsiooniga, võrrelda saavutusi mitte ainult koalitsioonileppe ja erakondade valimisteaegse retoorikaga, vaid ka  oma ja teiste rahvaste kogemuse, kaine mõistuse jpm-ga. Koostada oleks vaja prognoos ning  „roosa",  „roheline" ja „must" stsenaarium nii lähema, keskmise kui ka kaugema tuleviku kohta.

Seni, kuni õnnestub tulistamist vältida, püsib olukord loodetavasti nii stabiilne, et keegi võib iga päev öelda:  „Kõik on  kontrolli all!". Kui aga peaks mõni hullunud provokaator ühel või teisel poolel kedagi tulistama, siis algab põhimõtteliselt teine faas... Venelastel on kombeks kaasmaalastele legaalselt või illegaalselt appi  tõtata ja ei ole kindel, et kaitseliit ning äärmuslased siis ka veel mobiiltelefoni kaudu antud soovitusi järgivad.

Venelaste semantiline väli on totaalselt saastatud.  Nihkes on koodid selleks, et saada aru Venemaal ja naabermaades  toime pandud hävitustööst ja selle tagajärgedest. Seetõttu nad ei suuda või ei taha tõlgendada naaberrahvaste kallal rakendatud vägivalda, sündmusi ning sümboleid, aru saada ja arvestada inimeste reaktsioone jms. Läinud sajand „rikastas" inimkonda mitme sellise kogemusega, mille põhjal võib nüüd öelda, et demagoogia, mida on Venemaal aetud „rahvusliku taassünni" saavutamiseks, on tekitanud juba fašismi tekkeks soodsa pinnase. Veel oleks ehk võimalik peatuda. Paraku ei tunne ei venelased, ega paljud teisedki seda ära, mis on olemuslikult ohtlik just venelastele endale. Sellised mõisted, nagu fašism, našism, stalinism, hitlerism ja kommunism, või ekspansioon, okupatsioon, annekteerimine, inkorporeerimine jms sõnad on käibel märkidena, mille tähendust ei tunta, aga arvatakse midagi, mis  on sageli mujal elavate inimeste arusaamadega võrreldes vastupidine.

Isolatsioon ja separatism kauem ei kõlba.

Kõik, kes äsjaseid sündmusi jälgisid, nägid kaadreid selle koha, kuidas vene koolide õpilased saabusid  oma „meelt avaldama" õpetaja juhtimisel. Millest see räägib? Me ei tea, milline osa vene koolide õpetajatest tunneb, austab ja hoolib Eesti vabariigist ja siin valitsevast parlamentaarsest korrast? Mõne asjatundja arvates ei ole see protsent kuigi suur. Tallinna tänavatel marodööridena käitund inimestest oli suur osa  Eestis üles kasvatatud, ent Eestit ja eestlust, Eesti iseseisvust ja siin saavutatud vabadust vihkavad noored inimesed. Tuleb vist tunnistada, et Eesti venekeelsest koolist  produtseerib osa Eestile vaenulikke, väärastunud hoiakute ja hinnangutega inimesi. Küllap on ka selliseid inimesi, kelle meelest oleks otstarbekam teha nägu, et siin-seal on aeg-ajalt esinenud mõningaid kasvatusraskusi, aga tervikuna on kõik korras ning „kontrolli all"?  Mida Te arvata ETV-s intervjuu andnud noorukite kohta, kelle meelest on Eesti Venemaa osa, mis on kahtlaste asjaolude tõttu ajutiselt Venemaast eraldatud. Kes teab, mitu % Eestis õppivatest noortest inimestest on sama meelt? Oluline oleks teada, kas Valitsus peab võimalikuks suhtuda vene ja teiste mitte-eesti noorte õppesse sama mänguliselt ja ükskõikselt, nagu on seni suhtutud? Vaja oleks rahvale selgitada,  mida Te peetakse vajalikuks ette võtta selleks, et juhuste kokkulangevuse tõttu Tallinna Ülikooliks nimetatud asutuses hakataks ette valmistama inimesi, keda on võimalik (on mõtet) suunata õpetajaks, kes tahavad saada õpetajaks ja tegutseda õpetajana  sh vene koolides ja lasteaedades?

Intervjuudest, mida on andnud Peaminister ja mida on mitu ministrit , paistab, et vajalikul määral ei eristu põhjused ja tagajärjed, nagu ka olud, olukord ja situatsioon,. ressursid ja tingimused nende kasutamiseks... Sageli on sassis ka protsesside otstarbekus, efektiivsus ja intensiivsus... Tegutsemise printsiibid ei moodusta veel süsteemi ja hindamise alused (kriteeriumid) on tavaliselt meelevaldsed või ühekülgsed (ainult „majanduslikud", õiguslikud ja administratiivsed).

Tõenäoliselt on paljud jälginud Toompealt kostvat juttu juhtimise, valitsemise, haldamise, sidustamise ja teiste eesmärgistatud protsesside kohta ning võivad kinnitada, et olukord ei ole rahuldav. Primaarne peaks olema kaasaega sobiva aluse kujundamine ühiskonda kui tervikut (kui süsteemi) hõlmavale ISEREGULATSIOONILE.
Raske on ära arvata, kes näeb ja kes ei näe ise seda mis toimub ja ei toimu, ehkki peaks toimuma;  kes oskab ja kes ei oska, ei taha või ei söanda meetmeid võtta. Võibolla  Valitsusele tundub, et riigi tasandil võib tegutseda ka just nii, nagu oma mõnes firmas, sest  tegelikult ei ole ametnike ega saadikute tegevus ja tegevusetus nende vastutusega seotud. Soovitan siduda.
Soovitan täpsustada ja ka avalikustada igal regulatsioonitasandil tegutseva juhtkonna õigused, kohustused ja vastutuse. Soovitan korraldada nii, et kõik saadikud ja ametnikud kohtuksid ning räägiksid iga kuu vähemalt ühe korra inimestega (sh kuulaksid, mida inimestel on Valitsusele ja Riigikogule öelda!!).
Ka territoriaalse ja funktsionaalse regulatsiooni seostamine oleks Eesti edenemise oluliseks eelduseks. Areng on süsteemsuse funktsioon. Ühiskonna tasandil tähendab süsteemsus infrastruktuuri. Infrastruktuuri mõiste on Toompeal ikka veel nii ähmane, et seda ei saa kasutada.

 

Kes need inimesed olid, kes kutsusid ja kes tulid Rahvusraamatukogu ette meelt avaldama?

Kes need olid, keda taksod tasuta Lasnamäelt kesklinna vedasid ja kes kellele 80 krooni tunnis palka lubas. Vaja oleks vastata küsimusele, kes olid „meeleavaldajad" ja mida „meeleavaldajad" tahtsid.

Kas (milline osa) nende hulgas oli isikuid, kes

• - kaitsesid „Aljošat", kui sõjas langenutele mälestamise ja neile austuse avaldamise kohta;
• - muretsesid venelaste identiteedi sümboli pärast;
• - tahtsid ilmutada kangekaelsust, teades vägagi selgelt, et „pronkssõdurile" viimastel aastatel üha enam antud tähendus on võlts ja eestlastele vastuvõtmatu;
• - olid salateenistuste poolt üles köetud ja provotseeritud tulema meelt avaldama nii, nagu kõik "meie omad" , ega mõtelnud ei põhjuste, seoste ega võimalike tagajärgede peale;
• - olid maniakaalsete kalduvustega vargad - enesejuhtimise ammu kaotanud ja korduvalt karistatud narkomaanid ning joodikud;
• - nägid vastandumises võimalust väljendada üheskoos avalikult oma põlgust ja viha kehtiva korra, eestlaste ning Eesti Vabariigi vastu;
• - ihkavad siia tagasi NSV Liitu või vähemalt Vene võimu, ükskõik, millise sildi all, st tekitada argumente Eesti uuesti okupeerimiseks ja oma privileegide taastamiseks, omandi natsionaliseerimiseks, lausvale levitamiseks töörahva võimu (proletariaadi diktatuuri) kohta (koos diktatuuriga kaasneva vägivalla ja vangilaagritega sadade tuhandete inimeste hävitamiseks!);
• - tulid lihtsalt uudishimutsema;
• - hüüdsid: „Peatuge ja mõelge, mida te teete!" ;
• - kellel on nüüd häbi toimunu pärast?

Oluline oleks teada, kas oli kuskilt toodud ka samasuguseid lumpeniseerunud inimesi, nagu olid need, keda palgati 1940. aastal, Ždanovi Tallinnas tegutsemise ajal, ning veetud Pihkvast ja  Petserist Tallinna Vene saatkonna ette, Vabaduse Väljakule ja Kadriorgu, presidendilossi juurde, „meelt avaldama" ning keda näidati Venemaal kinolinal eestlaste pähe. Niigi  desorienteeritud inimestele pidid need kaltsakad muljet kujundama ja õigustama kultuuri toomist Balti riikidesse. Need trikid on nähtud ja tuntud.  Vähegi haritud inimesi ajasid toona vändatud filmid, nagu ka praegu tehtud  Vene TV saated mitte ainult naerma, vaid ka mõtlema, mis on nende inimeste taotluseks, kes oma rahvale valetavad ja neis naaberrahva vastu viha õhutavad.

Huvitav, kas ka peaministrile tundub olevat õige taastada Eesti ühiskonnateadus? Olgu siinjuures veelkord mainitud, et 30-date aastate keskel, mil Eestis olid ka ärevad ajad, asutati president Pätsi initsiatiivil Sotsiaalinstituut. Selle kaks lendu olid Saksa okupatsiooni ajal. Pärast sõda Sotsiaalinstituut arusaadavatel põhjustel suleti ja ei ole tänaseni (täiesti arusaamatutel põhjustel) taastatud. Praegu asuvad Sotsiaalinstituudiks ehitatud hoones Hariduse tänaval, Prantsuse Lütseumi algklassid. Vähe sellest, et ühiskonna-alasteks uuringuteks ei ole siiani veel raha jagunud! Ka seadusloome ei toetu uuringutele ja on edasi- ning tagasisidestamata.

Võibolla saab nüüd keegi aru ka sellest, kui naeruväärne on see klubiline asutus, mida ikka veel Eesti Teaduste Akadeemiaks kutsutakse.

Enam ei ole ülikoolideski, rääkimata teistest uurimisasutustest,  arusaama selle kohta, millistel eeldustel on üldse võimalik korraldada ühiskonnateaduslik uuring. Uuringute asemel koostatakse (tellitakse ja kaitstakse !?) Eesti ülikoolides esseesid, kirjeldusi ja referaate. Näis, kas ülikoolides ning Haridus- ja Teadusministeeriumis peetakse ikka veel võimalikuks  sellest olukorrast mööda vaadata, või peetakse vajalikuks reageerida ja võtta meetmeid? Üht-teist peaks ehk selguma ka uue rektori valimiseks peetavatel arutluste.  Huvitav, milliseid meetmeid oleks võimalik võtta ülikoolide suhtes, kes, nagu teada, tegutsevad Ülikooliseaduse kohaselt nö suveräänsetena ja teevad, mida tahavad, olenemata Eestis kujunenud oludest, olukorrast ja situatsioonist ning Eesti Vabariigi huvidest ja vajadustest.

Võibolla saab  Peaminister ja ehk ka Riigikogu Esimees öelda sõnaselgelt, kas neil on olnud aega ja huvi selleks, et panna tähele olemuslikul määral olulist asjaolu: valdav osa Eesti elanikkonnast ei saa veel kasutada suurt osa oma Põhiseadusest tulenevatest õigustest?  Öelda võib ka teisiti: rahvas  (eriti siin elavad venelased  ja endise NSV Liidu teistest rahvustest elanikud) ei ole oma põhiseaduslike õiguste kasutamiseks küllalt haritud, informeeritud ja kogenud. Seetõttu neile tundub, et neid peetakse Eestis teise sordi inimesteks, kelle ei ole lootustki oma positsiooni parandamiseks.

Demokraatlik riigikord ei seisne selles, et iga mõne aasta tagant toimuvad valimised (millest osavõtt saab kujuneda oma poliitilise kreedo sõnastamise ja avaldamise aktiks vaid teatavale osale rahvast. Vähese ettevalmistuse, võõrdumise, indolentsuse ja frustreerituse tõttu saab suurem osa elanikkonnast avaldada valimistel vaid protesti  ning olla kellegi ja millegi vastu.

Rahvale oleks vaja rääkida ja kirjutada, mida oleks võimalik Eestis ette võtta selleks, et demokraatlik riigikord muutuks Eestis reaalsuseks. Rahvale tuleks rääkida, mida oleks vaja selle lünga täitmiseks ette võtta kunagi hiljem ja mis on juba lähiajal plaanis. (NB! Siinkohal oleks vist küll õige koht paluda, et need, kes võtavad nõuks (peavad oma kohuseks) siin alustatud arutlust jätkata, ei hakkaks ajama mingit muud juttu, peitma, ilustama või mingil muul viisil varjama tegelikku olukorda.) Poliitikas on keskseks probleemiks usaldus. Usaldust on raske võita, ent kerge kaotada!

Rahvale oleks vaja avameelselt öelda, kas oleks vaja midagi muuta kommunikatsioonisüsteemis, haridussüsteemis, kohaliku omavalitsussüsteemi asutustes, asjaajamises, seadusloomes ja mujal? Kas peetakse juba vajalikuks, et ametnikud vastaksid  kodanike kirjadele, või on tuleb leppida olukorraga, et ametnikud ka edaspidi  lihtviisil ignoreerivad kodanike ja teiste siin elavate inimeste muresid ja soove?

Varsti peaks ilmnema, kas kellelgi on ideid ja soovi selleks, et suunata Eesti ärieliit ja seadusandlik süsteem teenima kuldvasika asemel oma rahvast. Sellest võiks kirjutada küllalt pikalt ja põhjalikult, selgelt ja lihtsalt. Mida oleks vaja muuta selleks, et Eesti avalikus teenistuses ja seadusandluses oleks senisest tunduvalt rohkem asjatundlikke inimesi? Kas see on mõeldav, kui ülikoolides ignoreeritakse ka edaspidi kutsealase, ametialase, loomealase, tunnetusalase ja kaitsealase  ettevalmistuse tähtsust?

Sellist Eestit, mis oli enne Tõnismäelt  laiali valgunud sündmusi, enam ei ole. Nüüd on tekkinud uus olukord. Praegu on võimalik teha põhimõttelise tähtsuse ja toimega otsuseid, mis toimivad pikka aega. Mittesüsteemsed otsused rahuldavate hulka ei kuulu. „Üritusi" saab teha nende rahustamiseks, kes pealispinnast sügavamale ei näe. Mulje kujundamiseks mõeldud sammudel on lühiajaline toime. Suurte ja tõsise tähendusega innovatsioonide algatamiseks on jäänud veel nädal-poolteist . Kui seegi aeg mööda läheb, tuleb alustada jälle otsast peale.

Edgar Savisaar hoiatab, et rahvuslikul pinnal tekkinud (?) vastuolud lähevad põranda alla. Kus need vastuolud seni olid? Põranda all on need vastuolud olnud kogu aeg. Küsimus on vaid selles, millist osa elanikkonnast need vastuolud haaravad, kas õnnestub avastada nende vastuolude põhjuseid, kas suudetakse (julgetakse) põhjused teadvustada ja avalikustada ning seejärel, kas on soovi, jõudu, tarkust, raha ning järjekindlust need põhjused (NB! sageli põhjuste põhjused) välja juurida. Kõik ei ole täiesti kindlad, et Eestil on küllalt palju konsensust ja jõudu, et mõelda  koos venelaste ja teiste siin elavate inimestega  ühise elukorralduse eelduste loomiseks.

Paljud on hoopis seda meelt, et põhjalikumalt oleks vaja uurida rahvusvahelist õigust ja vaadata, kas okupatsiooni ajal okupeeritud riiki sisse veetud (värvatud) inimestel (ja nende perekonnaliikmetel) on vaja okupatsiooni lõppemisel koos okupatsioonivägedega lahkuda. Nad tahaksid teada, kas oleks vaja teha ka erandeid ja võtta  neilt, kes tungivalt paluvad Eestis edasi elamise luba, mingi vandesarnane avaldus lojaalselt elamiseks? Igaliiki kurjategijatest, narkomaanidest, joodikutest, heidikutest jne, on põhiosa siia saadetud või siia settinud isikud, kellega toime tulekuks on Eesti seni olnud sunnitud kasutama märkimisväärse osa oma arengupotentsiaalist.

Kaks kogukonda, kes Eestis teineteisest peaaegu midagi ei tea ega tahagi teada, seisavad nüüd vastamisi. Mis saab edasi? Võibolla keegi teadvustab, mida see tähendab, et välismaalasi , kellest suur osa koguni kodakondsuseta, on neljasaja tuhande ringis. Oletame, et politseil on veel ja veelkord põhjust võtta vahi alla ja panna avaliku korra rikkumise ning vara- ja isikuvastaste väär- ja kuritegude eest karistust kandma oma  pool tuhat inimest... Varsti tuleb „Amnesty International" ja selgitab, kas kõigil, keda kinni peetakse, ikka on soojad kambrid ja puhas pesu, kas on tagatud vitamiini- ja kaloriterikas toit, WC, dušš, televiisor, raadio ja igakülgne meditsiiniline teenindamine,  küllalt palju aja- ja muud kirjandust ning ruumi nii magamiseks, liikumiseks kui ka sportimiseks... See ei ole ironiseerimine. Vaja oleks tõdeda, et nn pronkssõdur on selles epopöas vaid ettekääne.

Kui kinnipidamisasutustes on elu, nagu keskmise tasemega puhkekodudes ja oma ülalpidamiskulude katteks ei pea keegi mitte midagi tegema, siis võib tekkida küsimus,  miks Eesti maksumaksja peaks sellist koormat kandma.

 

Kõne all on

a)   kultuuride konflikt;

• b) suurriiklik alaväärsuskompleks;
• c) ideoloogiline konflikt, mille ajendiks võib olla šovinistide viha impeeriumi lagunemises peasüüdlaseks peetava Eesti ja eestlaste vastu;
• d) katse eskaleerida rahvusvahelist vastasseisu ning suurendada selle kaudu rahavooge nii oma relvastuse moderniseerimiseks kui ka sekkumiseks rahvusvahelistesse konfliktidesse Balkanil, Kaukaasias, Lähis-Idas jm;
• e) luure- ja sõjaliidrite soov leida argumente vägivalla õigustamiseks ja oma haldusala tähtsuse rõhutamiseks;
• f) valitsusel on vaja argumente vaesuse ja saamatuse varjamiseks ning tähelepanu suunamiseks (nagu on Venemaal läbi sajandite kombeke olnud) mingile vaenlasele. Kas selleks on väike naaberrahvas, omamaine intelligents, juudid, aadlikud või kõik neli aastaaega, ei ole seejuures kuigi oluline;
• g) katse koondada tähelepanu kõrvale oma maal kujunenud vaesuselt, tohutute territooriumite tühjaks valgumiselt, joomarluselt, kõikjal vohavalt kuritegevuselt, korruptsioonilt ja varanduslikult diferentseerumiselt;
• h) teadlik taotlus mahitada fašistliku ideoloogia ja retoorikaga noorteliikumisi Venemaa sõjalise võimsuse taassünni allikaks;
• i) hirm demokraatliku, kultuurist johtuva elukorralduse ees (mingite loogiliselt tuletatavate argumentide ees, mis võivad piirata meelevaldset tegutsemist).

Kellel oli ja oleks ka edaspidi vaja, et pronkssõdur seisaks just keset Eesti pealinnalinna, Rahvusraamatukogu ees, mitte aga kalmistul?

Varastele-röövlitele ei ole vaja hauatähiseid ega sümboleid oma kunagise vägevuse ja ülemvõimu meenutamiseks ning  praeguse tähtsuse rõhutamiseks. Neil ei ole olnud seda väge ja vahtu, millest ilma jäämist tuleks taga nutta.

Oli inimesi, kes käisid pronkssõduri juurde lillekest viimas selleks, et oleks ettekääne koos omasugustega enne ja pärast lille asetamist napsi võtta, Eestit kiruda ja oma kuldaegu taga nutta. Neid,  kes käisid juba pool sajandit tagasi end igavese tule ääres soojendamas ja meenutamas ammumöödunud aegu, relvavendi, sõpru ja sugulasi, ei ole enam kuigi palju. Paraku on  nad nüüd juba sellises olukorras, et ei kannata enam mitte mingisuguseid muutusi. Nad on küllalt palju kogenud ja teavad, täpsemalt öeldes, on a'priori veendunud, et kui midagi muutub, siis neil läheb ainult halvemaks. Hoopis rohkem arvatakse olevat inimesi, kes end endiselt „vabastajateks" kutsuvad, ordenitest viltu vajunud pintsakut kohendades meelsasti  siinset õhku hingavad aga  Eesti riigile ja rahvale enam või vähem avalikult  needusi pobisevad. Stalinism ja hitlerism (vahet pole!) olid kümnetele miljonitele inimestele kannatusi ja surma külvanud ideoloogiad. Nende küljes rippumine on märk, mis sunnib olema valvel kõiki maid ja rahvaid, kus peetakse inimõigusi asendamatuks väärtuseks. Kellelegi on ehk lausa koomiline, kui selliseid väärtusi hoidvaid eestlasi fašistideks sõimatakse. Kellelegi on selline sõim niisuguse ohu märgiks, mida ei või tühiseks pidada. Valest ja vaenust läbi imbunud inimestega on võimalik kokku leppida vaid  milleski muus.

Abiks osutub inimesele ja ühiskonnale vaid see, mis aitab muutuda iseseisvamaks. Igasugused katsed tekitada ja süvendada sõltuvust, nagu ka reeta aateid ja ideaale, on kurjast!

 

Millised sammud võiksid viia edasi, millised tagasi või hoida paigal?

Otse ja kohe saab keelata kogunemised ning (avalikud) meeleavadamised. Meelsust ei saa ära keelata ei otse ega kaudselt. Seni, kuni umbes iga viies Eestis elav inimene tunneb end siin võõral, sõjas mitmelt poolt metsikult muserdatud maal kas absurdisituatsiooni sattunud õnnetu inimesena, propaganda ohvrina, võõrkehana, ohus ja vaenujalal olevana, sest emamaalt pillutakse ohtralt hagu tulle, ei ole midagi head võimalik oodata. Võib ka öelda, et kui  iga teine inimene Eestis tunneb, et istub oma kodus, nagu püssirohutünni otsas, aga ei tea, kas ja  millal see tünn plahvatab, ei saa keegi siin end turvaliselt tunda. Olgu veelkord meenutatud, et ka iive on eeskätt turvatunde so perekondliku, kogukondliku ja rahvusliku turvalisuse funktsioon (objektiivne kaassõltuvus). Võibolla oleks vaja meetodeid täiustada ja rakendada senisest ulatuslikumat individuaalse ja grupilise nõustamise teed. (Kr. Meetod - tee, äraproovitud, kindel tee sihile jõudmiseks).

Nõustamine võib muutuda äärmiselt tänamatuks tegevuseks siis, kui klient on nii kesise ettevalmistusega, et ei saa mitte kuidagi mitte midagi aru (ei valda keelt, ei tunne arutlemiseks vajalikke sõnu ka mitte oma emakeeles,

Olukord ei ole kiita ka siis, kui Eesti suured ja väiksed ülemused ei kujuta ette, mis on  üld-, keskastme-, või konkreetteooria, mis on metodoloogia ja metoodika, ent selle asemel, et  endale midagi selgeks teha, palub nõunikku teha talle valmis lahendusvariandid, kõnetekstid jms. .

Mida oleks vaja nõustamise puhul teada ja järgida?

• - Esimene ja peamine, mida tuleks rõhutada, on: nõustaja ei tohi anda nõu. Nõustaja aitab oma kliendil jõuda tasemele, kus oleks võimalik aru saada põhjustest, seostest, võimalustest, piirangutest, ohtudest ja nende põhjustest, alternatiividest ning eri lahendusvariandiga tõenäoliselt kaasnevatest tulemustest ja tagajärgedest. Vastutab see, kes otsustab. Nõunik ei saa kellegi asemel vastutada. Järelikult ta ei tohi teha otsuseid.
• - Nõunik ei saavuta kunagi mingisugust edu. Edu saavutab klient.
• - Nõunik ei seo kliendi edu oma honorariga. Nõunik müüb ainult aega. Seda aega, mida ta kliendile müüb, püüab ta kasutada maksimaalselt efektiivselt. Nõunikule makstakse honorari enam-vähem samade tariifide järgi, mis kehtivad advokaatidele.
• - Nõunikku võib kõiges täielikult usaldada. Nõunik ei räägi mitte kunagi, mitte kuskil mitte kellelegi, keda ja millistes küsimuste ta kuskil kuidagi mõnikord nõustab Kui klient soovib sellest rääkida, siis see on tema asi.
• - Nõuniku põhitaotlus on muuta end tarbetuks (selle probleemi käsitlemisel). Kui see hästi ja järjekindlalt õnnestub, siis on nõunik ka edaspidi palutud ja oodatud meeskonnas kaasa mõtlema, aga sõltuvust ei kujune.
• - Nõunik peab olema asjatundlik. Kui juhtub, et nõunik tegelikult ei valda kõnealust probleemistikku, siis peaks ta seda kindlasti ütlema ja soovitama nõustama kedagi teist.
• - Nõunik kannab moraalset vastutust kõige selle eest, mida tema otsesel või kaudsel osalusel tehti ja jäeti tegemata. Nõunik ei saa otsustada, aga ta saab juhtida kliendi tähelepanu ühe või teise otsusega tõenäoliselt kaasnevatele tulemustele ja tagajärgedele, mis võivad ilmneda avalikult või varjatult, siin ja/või mujal, kohe ja/või hiljem, lokaalselt või globaalselt... Nõunik saab juhtida kliendi tähelepanu alternatiividele ja paluda kiirustada aeglasemalt.

Ühiskonnas ja kultuuris on nii palju seoseid-sõltuvusi, et inimestel ei ole enamasti nii palju aega, tarkust, jõudu ja muid ressursse, et  neid kõiki tundma õppida ning arvestada. Kodus võib igaüks toimida oma parima äratundmise järgi. See on igaühe isiklik asi. Riigi, ametkonna, maakonna, linna-valla või küla tasandil on vastutus kordi suurem, aga ka kordi ähmasem. Põhimõttelise iseloomuga (poliitiliste) otsuste puhul on vastutus eriti suur. Vähesed paluvad selgitusi või vaidlevad vastu, kui otsustatakse, et  vigade tõttu tekkinud tagajärjed tuleb kinni maksta, aga rahuldavate otsuste tegemiseks vajalike eeltööde tarbeks ei ole raha olnud ega ole arvatavasti ka tulevikus, sest otsustajatel ja nende nõunikel ei ole ettevalmistust sootsiumis toimuvate protsesside ja sotsiaalsete nähtuste analüüsimiseks ja analüüsi tulemuste kasutamiseks. 

Nõustada ei saa neid, kes on profaanid ja ei nõustu endale midagi selgeks tegema või nii arad, et ei julge nagunii mingisuguseid otsuseid teha. Nõunikke ei ole vaja neil, kes ei soovi kuuldagi, et nad peaksid ka vastutama selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad.

Sügavalt võõrdunud ja frustreeritud, marginaalsed ja indolentsed  venelased, nagu ka teised nendega ühtemoodi hälbima ning nüüd juba ka vägivaldselt käituma kalduvad inimesed peaksid võimalikult kiiresti:

• 1) määratlema nii enda (v.k. opredelitsa) kui ka oma perekonna. Ühetähendusliku selgusega tuleb varem või hiljem vastata küsimusele: „Kes ma olen ja kelleks ma tahan saada (Kes me oleme ja kelleks me tahame saada)?. Need kes otsustavad, et tahavad elada Eestis, peakski hakkama elama, mitte ootama, rusikad rullis ja kulm kortsus, soodsat hetke roostetanud ja pragunenud ning sageli kõlbmatuks vananenud arusaamadest johtuva meele avaldamiseks;
• 2) teadvustama, et fašism ja kommunism olid ühesugused inimvaenulikud režiimid strong>. Vabadusideaali ja demokraatliku elukorralduse triumfiks oli nendest mõlemast vabanemine, mitte ühe asendamine teisega;
• 3) tegema endale selgeks, kuidas toimus Eesti inkorporeerimine NSVL koosseisu, kuidas hävitati Eesti vaimne eliit, liidrid, ja eestluse häll - talu ning looduse- ja kultuuritark taluperemees;
• 4) teadvustama, et NSV Liitu ei ole enam ja selles kehtinud salatsemine, silmakirjatsemine ning põhjendamatu autoriteedisüsteem on Eestis asendunud tsiviliseeritud arusaamade ja avalikkusega;
• 5) kahetsema, et järele on veel jäänud suur hulk põrmu varisenud monstrumi järele õhkavad ja nostalgiast jõudu koguvaid sõjardeid, kes muud ei oska tahta, kui endist võimu ja väge;
• 6) arvestama, et fanaatilised, üle- ja alaväärsuskompleksist puretud isikud, kes kütavad üles kirgi ja varuvad vahendeid Eestis valitseva põhiseadusliku korra kukutamiseks, kas võtavad mõistuse pähe ja hakkavad elama normaalsete inimestena, saavad raskelt karistada või saadetakse maalt välja. Neljandat võimalust ei ole ega tule. Samad võimalused on ka neil, kes on nimetatud palgasõduritele järgneda üritanud;
• 7) võtma arvesse, et hitlerismi üle saavutas võidu mitte Venemaa, nagu siin rõhutatakse, vaid liitlased so Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja NSV Liit, (kelle vägede koosseisus oli oma osa ka Eesti Laskurkorpusel);

•8)     püüdma aru saada, miks eestlased ei ole kunagi saanud pidada Vene võimu ega selle statsionaarseid ja mittestatsionaarseid esindajaid siia kultuuri toojateks ega vabastajateks; 

• 9) nõustuma, et lahingutes langenud sõjameeste, nagu ka teiste surnute haudade koht on kalmistul. Nõukogude armees sõdinud ja langenud mehed olid samasugused kommunismi-fašismi ohvrid nagu ka need, kes sõdisid ja langesid vastaspoolel (vahet pole!). Petetud aadete ja unistuste ajast on enamasti säilinud vaid hulk kustumatuid mälestusi ning igavesti aktuaalne hoiatus: „Inimesed, olge valvsad!";

•10) soostuma, sõnastama ja avalikult tunnistama, et nn pronkssõdur Tõnismäel ei olnud pelgalt hauatähis, vaid ennekõike impeeriumimeelsete, siin oma võimu taastamisest unistavate isikute nö identiteedisümbol, mille juurde koguneti mitte ainult abiellumist tähistama, vaid ka  regulaarselt punalippe lehvitama ning Eestile ja eestlastele vaenulikke avaldusi tegema. Tahes-tahtmata tuleb nõustuda, et seda ei saanud endast, riigist ja rahvast vähegi hooliv valitsus lõpmata kaua kannatada.

•11)  aru saama, et Moskvas oma suurriiklike ambitsioonide rõhutamiseks loodud mõtte- ja tundekonstruktsioonid, mida on ohtralt pikitud nii vale kui laimuga, paistavad läbi igale vähegi kainelt mõtlevale inimesele.

• 12) märkama, et kihvtisegajad on mõelnud revanšistlike meeleolude õhutamiseks ennekõike noores põlvkonnas; venelased, kellel on kodaniku- ja vastutustunnet, peaksid ise otsustavalt sekkuma selle mõtlematu tegevuse tõkestamiseks, mis võib rikkuda vene laste elu;
• 13) panema tähele, et termin „lähivälismaa" oli (on?) pelgalt Moskva propagandamasina produkt, mida keegi ei ole kuskil aktsepteerinud ega aktsepteeri ka tulevikus;
• 14) veenduma, et iga riigi suveräänsus on tänapäeval tagatud, kui ta ei sea ohtu teiste riikide suveräänsust ja rahu ning julgeolekut kogu maailmas;
• 15) saavutama selguse, et isamaa-armastus ja -hoid on hea ja õilistav tunne, kui see innustab ja kannustab õppima, looma, töötama oma maa ja rahva arengu ning õnne nimel, mitte aga teiste maade ja rahvaste arvel, teiste inimeste iseseisvuse ja vabaduse arvel, looduse ja tervise arvel;
• 16) võtma arvesse, et Eesti on õigusriik, milles seadused ei ole suitsukatteks, mille varjus saaksid võimul olevad poliitikud meelevaldselt tegutseda;
• 17) tõdema, et seadusandliku võimu, täidesaatva võimu ja kohtuvõimu sõltumatus üksteisest, mis on nn endise idabloki mõnedes riikides harjumatu ning uskumatu, on Eestis enesestmõistetav norm;
• 18) tegema endale selgeks, kuidas tuleks elada turumajanduslikus regulatsioonis, kuidas kujuneb hind ja kasum, kuidas hinnata otstarbekust, efektiivsust ja intensiivsust ning tulemust kvaliteedi, kvantiteedi ja tähtaegsuse ühtsuses, tabada olemuslikku ja nähtumuslikku igas ettevõtmises, milline on regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära, millised on edasi- ja tagasisidestamise võimalused eri eluvaldkondades jne;
• 19) jõudma arusaamisele, et Eesti ja eestlased ei ole Venemaa ja venelaste vaenlased.; suurem osa eestlastest ei kannata valet ja ülbitsemist. Enamik eestlastest ei ole ka nii rumalad, et ei näeks seda, mis toimub, ei saaks aru salakavalate sepitsuste tagamaadest, ega ole nii naiivsed, et usuks igasuguseid demagoogilisi avaldusi. Probleemiks ei ole Eesti tegelikkus, vaid propagandavahendite abil kujundatud moonutatus kujutlus tegelikkusest;
• 20) hoomama, et eestlaste leppimatu kriitiline hoiak igaliiki puuduste ja pahede suhtes ei tähenda seda, et nad võiksid, käed rüpes, pealt vaadata katseid seada ohtu oma riigi iseseisvus, põhiseaduslik kord ja demokraatia. Ajalooline kogemus on piisava põhjalikkusega õpetanud, et Võimu juurde ei või igaüht lubada. Neid, kelle puhul ei saa rahvas olla täiesti kindel, et salasepitsused ei tule iialgi arvesse, riigi tippjuhtideks ei ole seatud ja ei seata ka tulevikus. Siin elavad venelased ei peaks panema seda pahaks ega imestama, sest normaalsed inimesed ei astu kaks korda sama reha otsa.
• 21) rõõmustama, et kõigest hoolimata on enamikul eestlastest venelaste ja teistest rahvusest inimeste hulgas palju häid tuttavaid ja sõpru; Vaevalt küll, et märatsejate hulgas neid leidus. Rõõmustamiseks on põhjust ka seetõttu, et märatsejad moodustasid ju tühise osa (vaid 0, 2%) Eestis elavatest venelastest. Teistest rahvustest sattus segaduste keerisesse üksikuid. Rõõmustada võib ka niiditõmbajate pahameele üle - katse enda vägisi maksma panna kukkus läbi.
• 22) olema õnnelik, et Eestis oli juba nn nõukogude ajal ja on ka praegu rohkem õhku hingamiseks, kui paljudes endise NSV Liidu teistes paikades, sh Venemaal. Siin on olnud vaimujõudu ja julgust esitada ideid, mis soodustasid kurjuse impeeriumiks peetud režiimi lagunemist. Eestlased on ühendanud oma käed Balti ketis ja astunud oma iseseisvuse ja vabaduse kaitseks välja, jagades heldelt nii teavet kui kogemusi; Võibolla just see Moskvat eriti häiribki? Vastupidi prognoosidele on Eesti kõige kiiremini arenevate ja kõige suurema sõnavabadusega maade hulgas? Küllap on Moskvaski neid, kes saavad aru, kui arulage on sellises olukorras karjuda: „Fašistõ! Fašistõ!"...;
• 23) võtma teadmiseks, et neid, kes käituvad väärikalt ja elavad lojaalselt, ei ohusta siin ükski asi, ükski eestlane ega valitsus või omavalitsus. Neile kes ei taha siin normaalselt elada ja töötada, ei ole siin elamine-olemine kohustuslik. Tänapäeval on maailm avatud ja Eesti austab rahvusvahelisi leppeid;
• 24) juhtima Vene Föderatsiooni ja ka teiste rahvaste-riikide-valitsuste tähelepanu vajadusele lõpetada II maailmasõda nii, et üksteise anastamise ja ähvardamise, laimamise jms kavadesse suhtutaks resoluutselt ja üksmeelselt, vähimate mööndusteta;
• 25) tuletama endale ja teistele meelde, et andestamise eelduseks on 1)väärteo (kuriteo) nimetamine väärteoks (kuriteoks), 2)lubadus, et midagi niisugust kunagi ei kordu ja 3)palve anda need väärteod (kuriteod) andeks. Õigusjärglased on kohustatud täitm a kõiki kohustusi, mitte ainult neid, mis on talle meeldivad ja/või kasulikud.

Tõenäoliselt ei ole vaja selgitada, et need inimesed, kes otsustavad elada Eestis,  peaksid rajama siin  oma kodu. Seejuures ei ole tähtis, mis rahvusest keegi on, kui vana keegi juba on, milline on ta eriala, kutse ja amet.  Kõigil on vaja selgeks saada, mida tähendab KODU, MIKS oleks vaja  istutada puid-põõsaid ja lilli, ehitada maja, kasvõi suvemaja, osta paat ja õngeritv, seenekorv ja mahlapress... igaks juhuks nüüd juba ka GPS (loe: teistega sammu pidada). Ega lumpeniseerunud elementide elu kuskil, ka Venemaal,  kerge ole! Kes mitte midagi ei oska ja kes ei suuda üle poole päeva kaine püsida, sellel oleks muidugi parem veereda soojemale maale...

Tahes-tahtmata tuleb kõigil aru saada ja arvestada, et riikidevahelisi suhteid reguleerivad rahvusvahelised konventsioonid, mille austamine ja järgimine on norm ja mille rikkumine tabu. Ka venelastel tuleb Eestis elada samadel alustel, nagu siin elavad teised inimesed, olenemata rahvusest, juba läbitud haridusteest, vanemate keeleoskusest ja vana-vanemate saatusest. Venelasi ei peeta Eestis teise, või kolmanda sordi inimesteks. Selline tunne võib tekkida neil, kelle kujutlus endast on sügavalt nihkes.  Neil, keda Eesti Põhiseadus ja teised sellest tulenevad seadused ei rahulda, peaks siin vaevlemise asemel leidma endale ja oma perekonnale soodsama ja sobivama elukoha.

 

Stabiilsust (ka näilist tasakaalu) on kerge purustada aga üpris raske taastada. Valetamisele tugineva tasakaalu tõttu võib sirguda põlvkond, kes vihkab valetamisest elanud vanemaid, aga ka neid, kes õigustab valetamist ja sisendab endale ning teistele, et keeruliste aegade ära- või üleelamiseks tuleb keerutada ja redutada, kui vaja siis ka lolliks või narriks olla... Kui valetamine muutub enesestmõistetavaks normiks, siis ei sobi enam tõtt rääkida. Inimesed, kes  eelistavad vabadusele vabadusemängu, õigusele õigusemängu, riigile riigimängu, iseseisvusele iseseisvusmängu jne, kujunevad varem või hiljem õnnetuks.

Veneaegne, totalitaarse ühiskonna tarbeks kunagi tehtud paradigma püsib Eestis ja ka Venemaal enam-vähem täies tükis edasi. Seni ei ole haridusjuhtidel jätkunud kas arusaamist või otsustavust kohtlemisele rajatud pedagoogilist süsteemi kõrvale lükata. See samm tuleb astuda, ehkki ei ole kergem aprilli lõpupäevadel astutud sammudest. Aastakümneid tuha all hoitud leek lahvatas

              ;             & nbsp;            &nb sp;              ;         X      X     X

Eestlastel oleks vaja ka paljudest probleemidest ja nende tagamaadest aru saada ning seejärel ka arvestada seda, mis on selgeks mõeldud. Sotsiaalsed probleemid ja sotsiaalne regulatsioon ühiskonnas ei ole nii lihtne, et selles võiksid edukalt tegutseda ka võhikud. Võhikud hoolitsevad peamiselt selle eest, et keegi ei saaks teada, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb. Võhikud lasevad asjatundjad lahti ning tõrjuvad teisi kaugemale, veendes ennast ja teisi, et olukord on suurepärane ning paraneb aina... kuni krahhini.

• 1) Vaja oleks kuidagi hoomata, et on tekkinud sotsiaalne kriis. Kriisist, olgu see organismis, organisatsioonis, perekonnas, kogukonnas või ühiskonnas, viib põhimõtteliselt välja kolm teed: üks on süsteemi lõpp sh äkksurm, teine on pääs tervenemise teele ja 3)põdema ning tasapisi hääbuma jäämine.
• 2) aru saada, et kõik, kes Eestis elavad, ei ole eestlased. Lisaks eestlastele ja venelastele on siin ka juute, sakslasi, ukrainlasi, valgevenelasi, asereid, armeenlasi, tatarlasi, grusiine, lätlasi, leedulasi, soomlasi, rootslasi, inglasi... Euroopas on kultuuritraditsioon eristada rahvust, sugu, vanust, kodakondsust jpm. Nõukogude ideoloogide suursaavutuseks oli juba ametlikuks kuulutatud suund rajada ühtne nõukogude rahvas, umbes nii, nagu on Ameerika Ühendriikides. See katse kujunes vastuvõtmatuks ja selle levitamisega seotud inimesed naeruväärseteks.
• 3) Tegeledes siinsete venelastega, ei saa leida rahuldavat lahendust siin kujunenud kriisile. Ennekõike oleks vaja tegeleda iseendaga. Analüüsida senist praktikat, avastada kujunenud vastasseisu põhjuseid, loobuda trafarettidest ja lihtsustamisest ning sõnastada ja avalikustada uus sise- ning välispoliitika.
• 4) Kõneledes võrdsetest õigustest on vaja selgeks rääkida ka kohustused. Meelde on vaja tuletada või vastavatest õigusaktidest üles otsida rahvusvahelise õiguse sätted okupatsiooni ajal okupeeritud aladel asustuste rajamise kohta, ning okupatsiooni ajal okupeeritud riiki sisse toodud elanike elukorralduse kohta pärast okupatsiooni lõppemist, okupeerinud riigi sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete elukorralduse kohta, USA kolimisabi kasutamise kohta, kodakondsete ja „kodakondsuseta isikute" juriidilise staatuse kohta ja palju muud. Selgeks tuleb rääkida, kelle õigustest ja kohustustest kelle ees käib jutt. Kui ei õnnestu leida pooli rahuldavaid lahendusi, tuleb pöörduda sedalaadi arusaamatuste käsitlemiseks loodud rahvusvahelise kohtu poole.

•5)     Tuleb nõustuda, et ehkki märatsejad tunnistavad vaid reaalset jõudu, on vaja jõudu rakendada nii vähe, kui võimalik.  Kõik peavad arusaamise ja tahtega, või vastu tahtmist, aga kindlalt võtma teadmiseks, et nagu Dostojevski juba õpetas, järgneb ka Eestis kuritööle karistus, sõltumata süüdlase rahvusest või rassist, soost või vanusest, teenetest või tuttavate tugevusest. Konfliktidele tuleb leida lahendus läbirääkimiste teel (loe: konflikti aluseks olevate vastuolude põhjuste avastamise, sõnastamise avalikustamise ning vähendamise abil, milles on  koormus kõigil osapooltel).

• 6) Tuleb pingutada selleks, et ükskord ometi aru saada, et sotsiaalsete konfliktide ja kriiside lahendamine ei ole võimalik pelgalt ühe või teise poole pingutustega. Rahuldava tulemuse saavutamiseks on vaja kõigi osapoolte head tahet ja reaalset püüdu jagu saada üleküpsenud konfliktide põhjustest kooskõlas rahvusvahelise õigusega.
• 7) sotsiaalse orientatsiooni ja identiteedi kaotanud isikuid on suhteliselt kerge endast välja viia. Massipsühhoosi tõttu võivad inimesed käituda endalegi uskumatult ja sooritada igaliiki kuritegusid. Üks, kes märatsemist teadvustas ja üritas teisi mõistusele kutsuda, pussitati samas kohas surnuks.
• 8) tubli pool siinsest vene kogukonnast on sel määral eestistunud, et Venemaale nad enam minna ei saaks, sest neid ei peeta seal enam „omaks". Inimene, kes tunneb, et ei kuulu kuhugi, tunneb end halvasti. Vaja oleks aidata neil, kes seda tõesti soovivad, seonduda eesti elu-oluga. Venelaste ja teiste st maadest siia elama-õppim-töötama-puhkama saabunud inimestega on vaja rääkida.
• 9) Teha endale selgeks, et integreerida ei saa mitte keegi mitte kedagi. Integratsioon eeldab nende aktiivset soovi, kelle st käib jutt. Eestlased saavad luua integreerumiseks vajalikke tingimusi. Loomulikult ei saa integreeruda ükskõik, kellega. Integratsioon eeldab lisaks vastastikusele aktiivsusele ja heale tahtele ka ühilduvat normi- ja väärtussüsteemi.
• 10) Saada aru, et kuskil BAM -il või muude suurehituste saginas sündinud ja üles kasvanud inimestel ei ole sellist kultuuripõhja, millele tänu saaks kuhugi integreeruda. Need inimesed tahaksid assimileeruda ja selles ei ole midagi õõvastavat ega hämmastavat. Ka seda protsessi oleks vaja soodustada, mitte aga häbeneda.
• 11) Võtta arvesse, et valdav osa siin elavatest venelastest teab ja on ammu ka aru saanud, et rahvusvaheline õõnestustegevus, mis oli sõjaeelsele ja -järgsele Venemaale (NSVL-le) lausa lipukirjaks („Kõigi maade proletaarlased ühinege!"... ülemaailmse proletariaadi diktatuuri kehtestamiseks.), ei sobi kokku tänapäevaste arusaamadega koostööst inimkonna progressi ja rahu nimel. Valdav osa eesti ja vene noortest tahaks saada maailmakodanikeks. Selleks ei piisa keele (keelte-)oskusest; selleks peab olema aus, õiglane, heatahtlik... Selleks peab tundma teiste rahvaste kultuuri, ajalugu, elukorraldust, õiguskorda jms.

•12) Moskva pisaraid, kombeid, leppeid ja muid jutte ei usu ning tunnistab ikka veel vaid reaalset jõudu. Seni, kuni Moskva peab võimalikuks siin ja Venemaal vaenu õhutada ning kogu Euroopale  trääsa näidata, mitte aga püüelda kultuuri- ja majandusalase koostöö poole, ei ole loota normaalseks peetava olukorra kujunemist. Seetõttu ei maksa hellitada lootust, et kui siinseid välismaalasi kasvõi kätel kanda, muutub olukord paremaks (rahuldavaks). Impeeriumimeelsete venelaste tõkestamine ja ohjeldamine on siin elavate venelaste, mitte eestlaste probleem.

•13) Vaimujõud on relvajõust tugevam. Probleem, mis leidis kajastamist üle kogu maailma, taandub küsimuseks, kuidas aidata kaasa demokraatlike jõudude tugevnemisele, humaansete väärtuste levikule, nõukodudeaegsete saladuste, sh fašistliku Saksamaaga sõlmitud pakti (MRP)  salaprotokollide tagajärgede avalikustamisele,

• 14) Keskmist venelast (nagu ka keskmist eestlast, ukrainlast, juuti, sakslast jne) ei ole. Iga inimene on isiksusena kordumatu, enamasti ka au- ja imetlusväärne. Sarnased võivad olla mõned teod, arusaamad ja hinnangute aluseks olevad kriteeriumid.
• 15) Kuidas vabaneda taagast, mis pärineb nn nõukogude võimu ajal oma rahvale, suurele ukraina ja valgevene rahvale ning sadadele väikerahvastele tehtud vägivallast ja alandusest, oma kodus surnuks näljutamisest ja Siberi vangilaagritesse (GULAG-i) sunnitööle saatmisest ja muust sellisest „pärandist". Seni, kuni üritatakse käsitleda fašistliku või kommunistliku režiimi kaitsjaid kangelastena, keda oleks vaja igavesti mälestada ja austada, ripub inimkonna kohal uue vägivalla, julmuse ja jõhkruse vallandumise oht.
• 16) Põhiprobleemiks on eestlaste ja teistest rahvustest eri eas inimeste elu põhirist: usk, lootus, armastus ja kindlusetunne. Seda kõike on vaja nii rikastel kui ka teistesse straatidesse kuuluvatel elanikel, linnas ja maal elavatel tööandjatel ja töövõtjatel. Usku, lootust, austust ja usaldust on vaja nii valitsuse kui ka üksteise suhtes. Võibolla ei pea kõik inimesed valitsust „palavalt armastama", aga austama ja arvestama peab küll. Kõik inimesed, hoolimata sellest, kui kõrgel merepinnast asub kellegi töötool, peaksid hoidma kõike, millest johtub nii kodanike kui ka välismaalaste kindlusetunne. (NB! Ironiseerimine ja ilkumine oma liidrite, sh riigijuhtide üle (olgu nad antud hetkel positsioonis või opositsioonis, ei ole seejuures oluline) ei ole ei naljaks ega sünnis. Liidrid ei ole mingid iidolid, aga pidev ilkumine nende üle võib põhjustada nende kui institutsiooni esindajate maine devalveerumise selliseks, et vajaduse korral ei olegi kedagi, kelle tahtekindlust oleks operatiivseks käitumiseks vaja.
• 17) Venelaste hirmude allikaks on keskvõimu kompleksid, põikpäisus ja fantaasia, mida kütab alateadvusse settinud süütunne. Kaugeltki kõik venelased ei usu, et Eestis pool sajandit kestnud okupatsioon, küüditamised, kultuuri- ja majanduselu ruineerimine ning muu genotsiidiks mõeldud tegevus võib olla kunagi andestatud. Võimalik, et ka venelased ei andestaks sellist käitumist ühelegi oma naabriks olevale suurele rahvale isegi siis kui nood paluksid vabandust... ? Eestlased võivad andestada, aga siis peab ideoloogia muutuma. Siis peab sõjakoleduste õigustamise, valetamise ja ähvardamise lõpetama. Siis peab soovima heanaaberlikke suhteid. Siis peab rajama teed inimõigustele, isiksuslikule ja rahvuslikule vabadusele, vastastikku üksteise toetamisele ja abistamisele.
• 18) Vabadusel ei ole alternatiive. Vabaduse emaseks eelduseks on kord ja korraaustus. Korrast kui ühiskonnas ning kultuuris kehtivatest normidest ja väärtustest, müütidest ja tabudest aru saamise ning järgimise esmaseks teguriks on MORAAL. Teiseks normatiivselt käitumise teguriks on sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad ise üksteise suhtes ja alles kolmandaks on administratiivne kontroll, mida te ostab riik ja kohalik omavalitsus õigusaktide ja oma järelevalve-, jälitus- ning täitevsüsteemi abil. Kõlbeliste tõekspidamiste süsteemi alused omandab inimene normaalses kasvukeskkonnas koos emakeelega, koos helluse ja õrnusega.
• 19) Kogukonnas, kus on teejuhiks vaen ja vihkamine, kadedus ja hirm, ei sünni vajalikul määral südamlikkust, siirust, ausust, austust ja hoolivust üksteise suhtes. Isegi muinasjuttudest ammutatakse siis õigustust jõhkruseks ja vägivallaks.
• 20) Võõra rahva seas orienteerumise eelduseks on ajaloo ja kultuuriväärtuste tavade-kommete-traditsioonide tundmine. Vähe sellest, et enamik venelastest ei tea peaaegu mitte midagi Vabadussõjast ja Tartu rahust, 40. - 41. aasta sündmustest, 44. , 49. ega järgnenud aastatel juhtunust. Ka enamik eestlastest ei tea tollaseid sündmusi nii korralikult, et saaksid siin elavatele, ent desorienteeritud venelastele ning teistele välismaalt siia elama asunud inimestele midagi selgitada. Ükski neist, kellega olen rääkinud Eesti ja Venemaa ajaloo üle, ei tundnud ei Eesti ega Venemaa ajalugu. Tundus nii, et ajaloo ausat käsitlemist lausa kardeti, nagu oleks tegemist riigireetmisega.
• 21) Seondumissoovi näitab majanduslik, teaduslik, kultuurialane, spordialane, turismialane jne suhtlemine. Topelttollid ei iseloomusta heanaaberlikke hoiakuid. Transiidi suunamine kiusu ja kättemaksu ajel kuhugi mujale on samuti kõnekas. Paraku on kahjud mõlemapoolsed. Juba tsaar Peeter I uuris kaubanduse võimalusi ja võttis oma „akna raiumisel" arvesse mitte ainult seda, et mõned Eesti sadamad on jäävabad, vaid ka seda, et neid ei ohusta uitliivad. Paaripäevane loodetorm on varem kandnud ja kannab ka tulevikus liiva nii täis kõik jõesuudmed Soome lahe lääne ja lõunakaldal, et neid tuleb terve aasta tühjaks pumbata...

•22) Seondumissoovi esmaseks näitajaks on keeleoskus. Jüri Kuuskemaa vene keele ja Nikolai Baturini eesti keele oskus võiks olla eeskujuks igaühele nii Toompeal kui all-linnas, Tartus ja Jõhvis. Nendel inimestel, kes ei valda oma emakeelt, kelle keelpruugis on vaid paarsada sõna ja neistki on vähemalt pooled ebatsensuursed on teist keelt raske õppida. Nendest ei maksa praegu mõelda! Kui aga nö normaalsed inimesed ei ole mitmekümne aasta jooksul õppinud ära isegi mitte „Tere!" ütlemist ja neilgi on ainsaks sageli  kasutuses olevaks sõnaks „Kurrrat!",  siis tuleb tunnistada, et midagi on mäda. Siis võib olla tegemist pahatahtliku hoolimatusega.

•23) Keeleoskus on suhete ning suhtlemise vajalik, aga kaugeltki mitte küllaldane eeldus. Väärtuseks, millele oleks inimestel võimalik tugineda integratsioonis, on keele ja meele ühtsus. Mürgitatud meelega inimestele on keeleoskus lisarelvaks võõra ja võltsi ideoloogia levitamisel.

•24) Kogukondade vahel on vaja kommunikatsiooni. Kommunikatiivne seos eeldab vastastikust soovi , tähelepanu ja aktiivsust. Kommunikatiivses seoses peetakse teineteist (üksteist) SUBJEKTIKS, mitte manipuleerimise objektiks! Inimesed saavad olla kommunikatiivses seostes sel juhul, kui teineteisele on midagi olulist öelda ja seda ka tegelikult räägitakse, kui räägitakse seda, mida mõeldakse ja ka tehakse seda mida räägitakse.  Vastasel juhul kukub kommunikatsiooni taastamise katse läbi.

•25) Ignorantsust ei saa lõputult varjata. Tarvis on ausat ja avameelset poliitikat, mis ei tegele probleemidega nende ignoreerimise teel. Vaja on mitte ainult rahvastiku- ja rahvuspoliitikat, vaid ka majanduspoliitikat, kultuuripoliitikat, hariduspoliitikat, regionaalpoliitikat jne. NB! Poliitikal ei ole eesmärke.; eesmärgid on (kui on?) poliitika subjektidel - neil kes koostavad poliitikaks nimetatava mõttekonstruktsiooni, seda selgitavad, korraldavad poliitika järgimist võimaldavat süsteemi. Poliitikale, poliitikutele, nende tegevusele ja tulemustele-tagajärgedele saavad anda hinnangu teised, mitte need poliitikud, kes seda poliitikat on kujundanud ja ajanud.

•26) Ei maksa unustada, et väga suureks väärtuseks on ka suuremeelsus. Hiina rahvatarkuse järgi oleks vaja võidu saavutamiseks ehitada kaotajale kuldne sild taganemiseks. Meil ei ole enda arvates ei võitjaid ega kaotajaid, ent mingisuguse silla võiksime siinsetele venelastele ikkagi ehitada ja olla ka muus mõttes tähelepanelikud ning hoolivad.

• 27) Nagu eestlased, nii ka venelased, juudid, tatarlased, ukrainlase, aserid jt rahvustest inimesed ei ole homogeensed (suure-väiksed) massid. Kõik rahvusgrupid jagunevad soo, vanuse, elukogemise, jõukuse, tervise, asjatundlikkuse, poliitiliste orientatsioonide, hoiakute jpm alusel mitmesse rühma. Kui rääkida-kirjutada-näidata kõigile kõike ühtemoodi, siis tähendab see ühtlasi, et ei räägitud-kirjutatud ega näidatud mitte kellelegi. Dispositsioonide süsteemi saab reaalselt mõjustada vaid diferentseeritud lähenemise korral. Vastasel juhul on tegemist müraga, mis on mõeldud kõrvalseisjatele mulje tekitamiseks. Vähese haridusega isikud võtavad tõsiselt ja arvestavad vaid autoriteetidelt tulevat ühepoolse argumentatsiooniga teavet; enamharitud inimesed soovivad kommenteerimata andmeid eri kanalitest ja võimalust teha järeldusi iseseisvalt.
• 28) Seondumise aluseid ja allikaid ei ole palju; on loodus ja looja, kultuur ja kultuuriväärtused, normid, müüdid ja tabud, on tavad-kombed-traditsioonid, on vaimsus, kunst, toit, sport, muusika, tants, teadus ..., mitte võistlemine, mis võib võitlemiseks üle kasvada ja on mõnikord kantud kirglikust soovist käsitleda partnereid vastastena, kelle tuleks iga hinna eest „ära teha".
• 29) Põhilised probleemid on kinni inimeste teadvuses.
• 30) Rahuldavaks saavad osutuda vaid küllalt süsteemsed ja komplekssed lahendused, mille tulemused ei ilmne üleöö.

•31) Edu on võimalik saavutada vaid koostöös, nii Eesti- siseses kui ka endise „idabloki" ja EL rahvaste kindlameelses koostöös.

Nüüd on vaja leida aega mõtlemiseks ja kiirustada küllalt aeglaselt. Teha oleks vaja veel suur hulk pikka aega Eestit ja kogu Euroopat mõjutavaid otsuseid. Selgus tuleb luua, näites kasvõi sellistes küsimustes, nagu:

• 1) milline osa eestlastest suudab, saab ja tahab edaspidi tegelikult osaleda oma riigi juhtimises, valitsemises ja haldamises ning millistel eeldustel see oleks võimalik;
• 2) milline osa venelastest tahab, suudab ja saab edaspidi tegelikult osaleda Eesti riigi juhtimises, valitsemises ja haldamises ning millistel eeldustel see oleks võimalik;
• 3) milline osa teistest välismaalastest saab, suudab ja tahab edaspidi tegelikult osaleda Eesti riigi juhtimises, valitsemises ja haldamises ning millistel eeldustel see oleks võimalik;
• 4) milliseks oleks vaja korraldada Eesti haridussüsteem;
• 5) milliseks oleks vaja korraldada Eesti kommunikatsioonisüsteem;
• 6) milliseks oleks vaja korraldada Eesti tervishoiusüsteem;
• 7) milliseks oleks vaja korraldada Eesti haldussüsteem;
• 8) milliseks oleks vaja korraldada Eesti edasi- ja tagasisidestus;

 

Ettevaatlikkust ilma julguseta nimetatakse arguseks. Julgust ilma ettevaatlikkuseta nimetatakse hulljulguseks. Mõlemad on häbiväärsed, nagu ka mõlema tagajärjed kahetsusväärsed.

Jõud ilma hoolivuseta võib kasvada jõhkruseks ja hoolivus ilma jõuta jääda lihtsalt ärplemiseks. Sotsiaalses käitumises on jõu allikaks alternatiivid. Kellel alternatiive ei ole, peab tunnistama, et on antud hetkel jõuetu.

Mida soovida?

 Soovin ideid alternatiivide loomiseks, tasakaalukust ja väärikust suhtlemiseks, haridust ja arukust otsuste tegemiseks ning täitmiseks ja tulemuste-tagajärgede hindamiseks.

Soovin meelekindlust oma kursil püsimiseks ja  koostöövalmidust (loe: koostööks vajalike eelduste loomist).

              ;             & nbsp;            &nb sp;              ;     X     X     X

Üritasin seda teksti kärpida, aga adusin, et oma loo kärpimine on sama raske, kui oleks oma lapsele peksa andmine.                          &n bsp;            &nbs p;                  

Kõne all on tõepoolest kultuurikonflikt; pealegi lepitamatu. See saab lõppeda ühe poole lakkamisega (venelaste lahkumise, integreerumise või assimileerumisega!).

Hr President, vaja oleks Teie kutset süvenema sisuliselt ja sellise süsteemsusega, millele tänu oleks võimalik jõuda rahuldavate tulemusteni.

Tunnen Vene propagandamasinat üpris lähedalt. Sealsete teoreetikute ja strateegide tase on kõrge ja raha ei loeta seal üldse.
Kuidagi oleks vaja tegelikult veel lisada häbi probleem.
Häbitutega ei saa suhelda. Häbituid ei saa uskuda ega usaldada.
Häbitutele ei saa ka andestada, sest nad ei tunnista oma süüd ega palu vabandust.