Jakob Karu: Keeleporno tagasitulek
Väga hea. Kuid õudu tekitab pealkiri, mis teatab, et siin on väljas piletitoodete hinnad! Piletitooted! Miks mitte lihtsalt piletid – ka ID-pilet on ikkagi ennekõike pilet, mitte toode. Toode on vähemalt minu jaoks materiaalne ese, ma ei ole kindel, et pisike paberitükk või kiipkaardiga lunastatav sõiduõigus kvalifitseeruks tootena. Kui teenustest räägitaks, oleks ka rumal, aga siiski etem…
Jätkan koduküla teemal. Imetore külaraamatukogu saadab mulle teate, et mu laenutustähtaeg hakkab lõppema, et hea oleks, kui ma tooks teavikud tagasi – jah, mitte raamatud, vaid teavikud. Teavik oleks võib-olla üldmõistena sobiv, kui ma saaksin laenutada ka näiteks plaate ja filme, aga jutt on klassikalisest raamatukogust…
See on üldine trend. Rääkida võimalikult keeruliselt ja valida trendikat terminoloogiat. Mu episoodilised kokkupuuted näiteks (kõrg)haridussüsteemiga annavad eriti häid näiteid. Ülikooli ajal olid ühed moesõnad, näiteks interaktsioon. Nüüd räägitakse õpiväljunditest – no ma aiman, mis need on, aga ikkagi, jutt jutu pärast; ja imetlen pedagoogikaspetsialistide suutlikkust genereerida aina muutuvaid ja siis ajaloo uttu (ma ei ütle prügikasti) kaduvaid võlusõnu asjade kohta, mis samas oleks palju lihtsamalt selgitatavad. Üldse, kust see õpi-, miks ikkagi mitte õppe- … Sõnad annavad näilise võimu.
Jaan Kaplinski astus kunagi vastu sõnale “puit”. Jah, saekaatri või mööblitööstuse puhul on see termin ehk küll siiski õige, aga ma deklareerin ikkagi ka: ma elan puumajas ja istun puust toolil.
*
Üks asi on aaviklik loominguline keeleuuendus, kas siis läheb uudissõna käiku või ei. (Vaatame, mis “taristust” saab, ma eelistan kahjuks ikka veel “infrastruktuuri”). Teine asi on uuskantseliit, püüe lihtsat terminit või mõtet esitada oma huvides võimalikult keerukalt, kogudes nii enda arust intellektuaalset kapitali.
Oh, ma vaene eesti keel…
