Jakob Karu: Nagu basseini kusta

Aasta 1979. Meie kooli poistekoor sõidab Soome sõpruslinna. Meie vanematest on osa ehk Bulgaarias või Saksa DVs käinud, aga Soome on muidugi midagi enamat.

Olen vaikse häälega valestilaulja, aga muidu viks poiss, pääsen seega nimekirja ja saan NSV Liidu välispassi.

Reisile eelneb instruktaaž. Kuidas olla ja käituda. Lõpuks olulisim: kui teid vastu võttev perekond kutsub teid kohalikku uimahalli ujuma, siis muidugi minge, aga arvestage üht: vaadake, et te vette ei pissi! Kui te seda teete, siis reageerib vees spetsiaalne aine ja teie ümber värvub vesi siniseks! (Või oli see punane, võin eksida).

*
See teema meenus, kui kõigi aegade ilmselt medalirohkeim olümpiaatleet, ujuja Michael Phelps tunnistas intervjuus Wall Street Journalile, et kõik kusevad ju basseini. Kes ikka viitsib keset kahetunnist trenni välja ronida? Kloor tapab nii ehk naa võimalikud pisikud.

Võib-olla on jutt värvainest lihtsalt laste hirmutamiseks mõeldud legend, või võis siis tõesti ka Londoni olümpiabasseinis näha värvilisi jutte delfiinidena kihutavate ujujate järel, nagu lennukite suitsujutte taevas? Ei tea.

*
Aga toome selle kujundi kuivale maale. Üldistame natuke. Kas ei tundu, et mõne avaliku elu tegelase järel lohiseb samasugune saba? Ei, ma ei räägi füsioloogilistest probleemidest, ma räägin eetikast ja moraalist. Tehtud ja tegemata jäetud tegudest, saladustest, asjadest, mida asjaosaline loodab teisi mitte nägevat, kuid tegelikult värvub keskkond tema ümber toimuva ja toimunu pärast teist värvi.

Kes näeb. Kes ei näe.