29.11.2007, 00:00
Jama juured
Kohalike venelaste äsjane
kroonimüügipaanika kinnitab veel kord, et eestlased ja venelased
ei suhtle omavahel.
Mitte isegi et suhtlevad liiga vähe, vaid põhimõtteliselt üldse ei suhtle. Välja arvatud puhtformaalne läbikäimine tööasjus ja mõned harvad erandid.
Teisiti pole ju võimalik seletada olukorda, kus vaid venekeelses kogukonnas levib nädalavahetusel ärevus ja paanika, millest eestlased ei tea midagi. Vene inimesed aga kogunevad valuutavahetuspunktide juurde sabadesse. Nad teavad juba täpselt, millal devalveerimist on oodata, nad on informeeritud, et uus kurss on 24,64 krooni euro eest ja et välismaa raha lõpeb vahetuspunktides otsa.
Ka riigiasutused ei tea midagi, aga mõni ime – riigiasutusi juhivad ju enamikus eestlased.
Eestikeelsel meedial ei ole kaks päeva venelaste paanikast mingit aimu. Juhtum ületaks kahtluseta uudiskünnise, aga ükski kanal seda pühapäeval kõneks ei võta. Raadio jutusaated täidavad eetrit, aga ei mingit vihjet. Esmaspäevastes ajalehtedes pole kõssugi.
See paneb ikka mõtlema. Miks kõiki puudutav suursündmus, raha devalveerimine (inimesed ju uskusid seda siiralt!), ei jõua venelaste kogukonnast väljapoole?
Kui kaks päeva kestnud jama saab kulgeda nii nähtamatult, mida kõike siis võiks meil venelastega veel juhtuda, mida väljaspool “omade” ringi ei märgata? Kas venelastel võiks olla ka mõni kogukondlik loodusõnnetus või epideemia, millest eestlased ei kuulegi?
Kui eestlased lihtsalt ei tea, mis asju venelased omavahel ajavad, pole ka mingist lõimumisest mõtet rääkida. Tuleks alustada sellest, kuidas sisse seada mingi elementaarne suhtlus.
Lasnamäe Eesti päevad?
Hiljuti kirjutasime Ekspressis, et põhiline Eestis toodetav venekeelne teleuudiste saade – ETV venekeelne “Aktuaalne kaamera” – oli meie mitte-eestlaste seas oktoobrikuus vaadatavuselt 141. kohal. Veel üks konkreetne tõend sellest, et eestlased ja venelased omavahel ei suhtle.
Venekeelset AKd peetakse osaks Eesti, mitte Vene infoväljast. Selles ilmselt ongi võti.
Kroonipaanikat levitanud Notšnoi Dozori veebisait seevastu on olemuselt pigem Venemaa infovälja osa. Kuna see on “oma”, usutakse sealset jampsi rohkem kui Eesti ametlikku teavet.
Kuid ei saa ju oodata, et ülipopid Venemaa telekanalid edastaksid Eesti elanikele ajakohast infot, mille abil praktilises elus toime tulla. Seda on kasulik taibata isegi neil, kellele meeldib Eesti asemel kirjutada eSStonia.
Mulle meenub üks minu kõige esimesi tööülesandeid ajakirjanikuna. 1992. aasta suvel, pärast rahareformi väljakuulutamist pidin külastama Tondil asunud Vene sõjaväeosa ja uurima, mida nad krooni tuleku kohta arvavad.
Muidugi ei teadnud Vene sõjaväelased sellest eriti midagi ega uskunud, et rahareform võiks neid kuidagi mõjutada. Nemad elasid ju isekeskis – oma traataia taha suletud elu.
Mitte isegi et suhtlevad liiga vähe, vaid põhimõtteliselt üldse ei suhtle. Välja arvatud puhtformaalne läbikäimine tööasjus ja mõned harvad erandid.
Teisiti pole ju võimalik seletada olukorda, kus vaid venekeelses kogukonnas levib nädalavahetusel ärevus ja paanika, millest eestlased ei tea midagi. Vene inimesed aga kogunevad valuutavahetuspunktide juurde sabadesse. Nad teavad juba täpselt, millal devalveerimist on oodata, nad on informeeritud, et uus kurss on 24,64 krooni euro eest ja et välismaa raha lõpeb vahetuspunktides otsa.
Ka riigiasutused ei tea midagi, aga mõni ime – riigiasutusi juhivad ju enamikus eestlased.
Eestikeelsel meedial ei ole kaks päeva venelaste paanikast mingit aimu. Juhtum ületaks kahtluseta uudiskünnise, aga ükski kanal seda pühapäeval kõneks ei võta. Raadio jutusaated täidavad eetrit, aga ei mingit vihjet. Esmaspäevastes ajalehtedes pole kõssugi.
See paneb ikka mõtlema. Miks kõiki puudutav suursündmus, raha devalveerimine (inimesed ju uskusid seda siiralt!), ei jõua venelaste kogukonnast väljapoole?
Kui kaks päeva kestnud jama saab kulgeda nii nähtamatult, mida kõike siis võiks meil venelastega veel juhtuda, mida väljaspool “omade” ringi ei märgata? Kas venelastel võiks olla ka mõni kogukondlik loodusõnnetus või epideemia, millest eestlased ei kuulegi?
Kui eestlased lihtsalt ei tea, mis asju venelased omavahel ajavad, pole ka mingist lõimumisest mõtet rääkida. Tuleks alustada sellest, kuidas sisse seada mingi elementaarne suhtlus.
Lasnamäe Eesti päevad?
Hiljuti kirjutasime Ekspressis, et põhiline Eestis toodetav venekeelne teleuudiste saade – ETV venekeelne “Aktuaalne kaamera” – oli meie mitte-eestlaste seas oktoobrikuus vaadatavuselt 141. kohal. Veel üks konkreetne tõend sellest, et eestlased ja venelased omavahel ei suhtle.
Venekeelset AKd peetakse osaks Eesti, mitte Vene infoväljast. Selles ilmselt ongi võti.
Kroonipaanikat levitanud Notšnoi Dozori veebisait seevastu on olemuselt pigem Venemaa infovälja osa. Kuna see on “oma”, usutakse sealset jampsi rohkem kui Eesti ametlikku teavet.
Kuid ei saa ju oodata, et ülipopid Venemaa telekanalid edastaksid Eesti elanikele ajakohast infot, mille abil praktilises elus toime tulla. Seda on kasulik taibata isegi neil, kellele meeldib Eesti asemel kirjutada eSStonia.
Mulle meenub üks minu kõige esimesi tööülesandeid ajakirjanikuna. 1992. aasta suvel, pärast rahareformi väljakuulutamist pidin külastama Tondil asunud Vene sõjaväeosa ja uurima, mida nad krooni tuleku kohta arvavad.
Muidugi ei teadnud Vene sõjaväelased sellest eriti midagi ega uskunud, et rahareform võiks neid kuidagi mõjutada. Nemad elasid ju isekeskis – oma traataia taha suletud elu.