Jürgen Ligi näide: see saavutamatu õiglus koolihariduses

„Mõne võitluse teeb suureks õiglus, mõne võitlejate nimed“ – selliste sõnadega alustas Jürgen Ligi oma vastulauset kultuuri­inimeste ja haritlaste ­pöördumisele erakoolide toetuseks (PM 3.4.2016). Kõlab sütitavalt, vähemasti siis, kui mitte järele mõelda.

Igatsus õigluse järele on saatnud õhtumaalast – ja mitte ainult õhtumaalast – tema tsivilisatsiooni algusest saati. Õigluse luges kõige hõlmavamaks vooruseks meie mõtteloo esiisa Platon ja ka viimaste aastakümnete diskuteerituim selle suuna filosoof John Rawls võtab lähtekohaks äratundmise, et „õiglus on esimene voorus ühiskonnainstitutsioonides, nii nagu tõde mõttesüsteemides“. Aga enam-vähem sellega hubane üksmeel ka piirdub. Niipea kui üritatakse seda õilist printsiipi kuidagi rakendada või konkreetsemaks muuta, minnakse raginal tülli. Sest õiglus on midagi, mille olemasolu ei tuvastata objektiivsete mõõteriistade või üheste menetlustega, vaid miski, mis annab märku tunde kaudu ja pigem ikka siis, kui tajutakse selle puudumist. Ja (eba)õiglustunded on väga erinevad ning ainus, mis neid ühendab, on mingi määratlematu sugulus võrdsusega. Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku (või näiteks katoliikliku) fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne.