Kuid “Bucky” küsimusel on ka teine tasand.

Foster on tipparhitekt, kes on jätnud oma hoonete abil jälje tervele maailmale. Üha enam suundub aga temagi mõte radadele, kuidas ehitada keskkondi, mis ei kuluta, mis töötaksid taastuvenergial, mis oleksid ingliskeelset terminit kasutades järjest enam “sustainable” või “jätkusuutlikud”, nagu seda sõna vahel on eesti keelde tõlgitud (2006. aastal Fosteri tööna valminud Hearst Tower oli New Yorgi esimene “roheline” kontorihoone).

Rahvaloenduse tulemused ei ole küll veel selgunud, kuid mis nendest ikka. Me ei tea, kui palju meid siin elab, kuid sageli näib, et selle infotagi peetakse meil elementaarseks, et meil on vaja EKA uut hoonet, ERMi uut maja, muusikaakadeemia kontserdisaali, uut rahvusringhäälingumaja, vabaõhumuuseumi laiendust, uut ooperimaja, meremuuseumi, rahvatantsustaadioni. Tallinna linnal on vaja uut raekoda. Tallinna Linnateatril on vaja uut teatrimaja.

Meil on nii palju kultuuri, mida on vaja majutada. Maju, maju, maju, veel rohkem maju.

 Kas neist majadest rääkides mõeldakse alati ka sellele, millest ja kuidas nad ehitatakse, kui kauaks nad püsima jäävad, kui palju inimesi seal käima, töötama, aega veetma hakkab, kui palju raha nõuab nende ülalpidamine, kütmine, küürimine. Kas saja aasta pärast on meil neid maju veel vaja? Ja mis saab majadest, mis jäävad maha, kui uued valmis?

Hiljuti rääkis tuttav kirjanik, kuidas ta sooviks kirjutada romaani, mida loeksid 500 aasta pärast ka Eestit asustavad musulmanid, romaani, mis kestaks üle aja. Kes käib neis hoonetes, mida meil kindlasti vaja on, 500 aasta pärast? Kui palju meie majad kaaluvad?