Ühelt poolt on selge, et hätta jäävad need, kes end moodsa nutitehnikaga mugavalt ei tunne. Teiselt poolt on tehnika liiga varajasel või liiga ohtral kasutamisel omad negatiivsed küljed, millest, mulle tundub, pole vanemad piisavalt teadlikud.

Ühel seminaril sattusin vestlema maailma ühe esimese küberpsühholoogi Mary Aikeniga, raamatu „The Cyber Effect“ autoriga. Ta kirjutab seal oma tähelepanekutest: mida küberruum teeb meie lastega, meie suhetega, meie tervisega.

Dr Aiken ütles, et temalt küsitakse tihti, millal on õige aeg beebile ekraani tutvustada, olgu selleks televiisor, telefon või arvuti. Aga küberpsühholoogi arvates oleks õige hoopis küsida, millal on vanemal õige aeg beebile enda ekraanikasutust tutvustada. Tekkinud on täiesti uus probleem: näiteks beebi söötmise ajal ei vaata ema enam lapsele otsa, vaid vahib hoopis teises käes olevat telefoni. Ka vanemad õed-vennad ei tegele beebidega enam nii palju kui varem, sest elektrooniline seade on huvitavam. Beebile on aga silmside ja suhtlemine arenguks väga oluline, ükski seade seda ei asenda.

Paljudele meist on telefon justkui käepikendus, mida peaaegu kompulsiivselt pidevalt peab näppima. 2015. aastal tehtud uuringus leiti, et keskmine inimene vaatab oma nutitelefoni rohkem kui 200 korda päevas! Ehk enam-vähem iga viie minuti järel. Kuidas me saame üldse millelegi keskenduda, kui oma tegevust pidevalt katkestame?

Õhtuti vaadatakse telefoni sagedamini kui hommikul. Kuna siis ollakse enamasti koos perega, oletan, et see aeg tuleb laste arvelt. Mis sõnumi see lapsele saadab, kui püüame piirata aega, kus tema nutiseadmetega tegeleb, kuid iseendale mingeid piiranguid ei sea? Kui laps soovib meiega mängida või meile midagi näidata, siis me näiteks toakoristamist ei katkesta ja palume tal ­oodata, aga telefonihelinale reageerime kohe. Sellega me ju ütleme lapsele, et telefon on temast palju olulisem.

Olen Eestis ringi käies vaadanud, et lapsed kasutavad väga palju nutiseadmeid. Belgias näiteks väikestel lastel telefone pole, sest neil pole vaja kellelegi helistada. Reeglid on sellised, et lapsed enne 12aastaseks saamist üksi ei liigu. Hommikul ­viiakse laps koolibussile ja õhtul tuuakse tagasi. Kui kedagi bussil vastas pole, viiakse laps tagasi kooli, kuni keegi talle järele tuleb. See on lastele muidugi väga ahistav, samas ei teki vanematel kunagi küsimust, kus laps on.

Dr Aiken kirjutab mitmest psühholoogilisest hälbest, mida tehnikavidinate liiga varajane või liiga rohke kasutamine kaasa toob. Tema väitel on internet ülestimuleeriv ja seetõttu on suurenenud hüperaktiivsete laste hulk. See on nagu nõiaring: kuna ekraan on ainus, mis nende laste tähelepanu köidab, annavad vanemad lastele nutiseadmed kätte, mis omakorda stimuleerib neid veelgi enam, mistõttu muutuvad nad veelgi rahutumaks. Uuringute kohaselt on hüperaktiivsetel poistel ja depressiivsetel tüdrukutel suurem tõenäosus internetisõltuvuse tekkeks, teisest küljest süvendab internet neidsamu probleeme.

Kevadel sattusin ühe Eesti spaahotelli hommikusöögilauas nägema sellist vaatepilti: umbes aastane laps oli pahas tujus (nagu ikka näljased lapsed, tõtt-öelda ka näljased täiskasvanud) ja tegi häält, nagu sellises vanuses lapsed ikka teevad. Ent selle asemel, et lasta lapsel ­esimeste pudru­ampsudeni natuke häälitseda, andis ema talle nutitelefoni, mille peale laps unustas kõhutühjuse. Mis ajast lapsed enam üldse häält ei tohi teha? Nii väikesele lapsele vaigistuseks ekraani kätte andes teeme talle pikas perspektiivis sootuks halba. Ameerika lastearstid on jõudnud arusaamani, et nooremale kui kahe­aastasele lapsele ei tohiks näidata ühtegi ekraani. See on kahjulik nii vaimsele kui ka füüsilisele arengule.

Ütlus „väikesed lapsed – väikesed mured, suured lapsed – suured mured“ kehtib ka nutiseadmete puhul. Teismelised maadlevad muu hulgas internetisõltuvuse, pornograafia kerge kättesaadavuse, ärevushäirete ja pärsitud suhtlemisoskusega. Pidev enesest piltide tegemine ja nendele tagasiside otsimine on kasvatanud nartsissistliku isiksusehäire ja düsmorfse kehatajuhäire käes vaevlevate noorte hulka, suurenenud on ka alaealistele tehtavate iluoperatsioonide hulk.

Samas teame, et teismeiga ongi inimese eneseotsingute aeg. Uus reaalsus on see, et oma reaalse mina kõrval ehitavad teismelised ka internetiavarustes esitlemiseks mõeldud „kübermina“. Inimese eneseteadvus kujuneb väga palju teistelt saadud tagasiside põhjal. Kui varem olid noorte referentsgrupiks nende vanemad ja lähemad sõbrad, siis nüüd on see ring palju laiem ja hõlmab tänu internetile inimesi, kes teavad ainult nende „kübermina“. Kuna inimesed käituvad internetis teistmoodi kui reaalses elus, pole see tagasiside adekvaatne, ent teismeline seda vahet ei mõista. Päriselus tuleks ehk vaid mõni üksik õel klassikaaslane inetusi ütlema, internetiavarustes teevad seda aga paljud, sest seal pole vaja teisele inimesele silma vaadata. Ja kui vahetu solvang läheb pärast lohutamist ­ajapikku meelest, siis internetti lahti lastud õel kommentaar jääb sinna sisuliselt igaveseks kõigile näha. Põhimõtteliselt peab noor inimene elama läbi seda, mida varem kogesid ehk ainult avaliku elu tegelased. Ent kui kriitikaga toimetulemine on raske isegi karastunud poliitikutele, siis kui raskelt elavad seda veel üle teismelised? Väidetavalt just sel põhjusel on USAs suurenenud noorte enesetappude hulk.

Kui laps soovib meiega mängida, siis me toakoristamist ei katkesta ja palume tal oodata, aga telefoni- helinale reageerime kohe. Sellega me ütleme lapsele, et telefon on temast palju olulisem.

Kui rääkida robootika ja tehis­intellekti arengust, siis ­asjatundjate väitel tagavad just inimlik suhtlemine, meeskondade ehitamise oskus ja empaatiavõime meile veel pikka aega robotite ees eelise. Kuid õhtusöögi ajal üksteisele silma vaatamise asemel telefoni näppides me hoopis kaotame neid oskusi, me lihtsalt ei suuda enam üksteisega suhelda. Kui ma näen kohvikusse sisenevaid teismelisi, kes istuvad lauda ja sukelduvad oma telefonidesse, on mul kange tahtmine minna ja neile öelda, et pange need telefonid ära ja õppige vahetult suhtlema, see tagab teile tulevikus töö. Muidugi peab tundma end tehnika vallas mugavalt ning seda mitte kartma, aga tehnikasse armumine või selle ülekasutamine on palju hullem. Jaapanis näiteks ei tahtvat noored mehed enam naistega suhelda, sest päriselu kaaslasega kaasneb nii palju jama, samas kui küberkaaslane ei nääguta kunagi ning on alati olemas.

Kuidas nende probleemidega toime tulla? Kui inimesel on mingi sõltuvus – näiteks alkoholi või ­uimasti suhtes –, siis sellest ­vabanemiseks tuleb sõltuvustekitajast täielikult hoi­duda. Nutisõltuvuse puhul ei ole see aga lahendus, me vajame neid seadmeid ju kas või töötamiseks.

Esimene samm on saada oma harjumustest ülevaade. Mary Aikeni raamatut lugedes tekkis mul huvi, kui palju ma ise telefonist sõltun. Õnneks on loodud äppe, mis aitavad arvet pidada. Imestasin, et vabadel päevadel, kui ma enda arvates hoidsin telefonist eemale, tegelesin sellega ometi ligi tunni! Nüüd toimib telefoni kasutamise üle arvet pidav rakendus minu jaoks samuti nagu kaalujälgijale kaal. Tean, et äpp mind jälgib, mistõttu hoian ennast ka palju rohkem tagasi.

Laste kontrollimine on ­muidugi keerulisem kui endale piirangute seadmine, aga see on kindlasti vajalik. Netimängud pidavat tekitama tugevamat sõltuvust kui näiteks heroiin. Me ei lase ju oma lapsel heroiini tarvitada, miks laseme tal siis tundide kaupa internetis surfata? Esmatähtis on teada, kui kaua ta interneti­avarustes aega veedab ja mida seal täpselt teeb, ka selle jälgimiseks on olemas vastavad äpid. Kui laps üle tunni aja päevas internetis viibib, läheb ta juba ohtlikku tsooni, kus võib tekkida sõltuvus. Probleemide ilmnemisel soovitab dr Aiken mitte üle reageerida ega lapselt telefoni ära võtta. Teismelisele võib täielik netikeeld võrduda hülgamisega ja tuua kaasa sootuks hullemaid tagajärgi.

Huvitav on ka näha, kuidas eri riigid, kus nutisõltuvus murettekitavalt levib, sellele reageerivad. Taiwanis võeti 2015. aastal vastu seadus, mis võimaldab vanemaid trahvida 50 000 sealse dollariga (umbes 1500 eurot), kui nende lapse kasutab elektroonilisi seadmeid üle „mõistliku aja“. Muidugi võib vaielda, kui pikk on mõistlik aeg, aga olulisem on sõnum. Nii nagu me peame oma lapsi kaitsma näiteks ohtlike kemikaalide eest, peame neid kaitsma ka muude kahjulike mõjude eest.

Lõuna-Koreas kehtestati 2011. aastal nn sulgemisseadus, millega keerati alaealistele kinni võimalus internetti logida alates südaööst ja kuni hommikul kella kuueni – internetisõltuvusega teismelistel tekkisid uneprobleemid ja kannatas koolitöö. Mind küll huvitab väga, kas see seadus ka tegelikkuses töötab või hiilivad tehnikateadlikumad noored sellest siiski mööda.

Liberaalina ei tahaks ma näha, et selliseid asju hakkab riik meile ette kirjutama. Aga samamoodi ei taha ma näha, et Eesti noortele peab hakkama looma nutisõltuvusest vabanemise keskusi, nii nagu neid Aasias järjest juurde tekib. Ehk ei lähe meil asi nii hulluks, kui suudame omaenda nutisõltuvuse kontrolli alla saada, pisikesed lapsed ekraanidest eemal hoida ja suuremate lastega niipalju tegeleda, et nad internetiavarustesse ära ei kaoks?