Karin Paulus: Hipidele raha ei anna
Mänedžerid võiks tema meelest aidata meie loovjõude paremini tutvustada ja ka kultuuri pealt koore riisuda: “Eesti rahvas on piisavalt kreatiivne, aga et autoriõiguste ja külgnevate õiguste pealt ka midagi teenida, see eeldab spetsialistide olemasolu muudel tasanditel – mänedžerid, juristid… Ma ei näe mingit põhjust, miks kogu see raha peaks minema Eestist välja.” (Sirp, 8.4.2011)
Lang leiab, et seni on kultuuri manageerimine olnud lapsekingades ning spetsialiste praktiliselt ei koolitata. Seda lugedes oli väga kahju nii muusikaakadeemiast kui Viljandi Kultuuriakadeemiast, kes on kultuurikorraldamise õpetamisega päris kenasti hakkama saanud. Või tuleb neile nüüd lihtsalt raha kapaga juurde? Kas riikliku tellimuse kasvades pole mitte ohtu, et taas toodetakse kampaania korras liiga palju ühe eriala spetsialiste? Niigi tundub, et nii riigi kui oma raha eest õppijate arv on praegugi paljudel loomingulistel erialadel ülepaisutatud ning erialast tööd leiavad vähesed. Miks tekitada neile veelgi suuremat pealisehitist organiseerivatest-vahendavatest-tõlgendavatest elukutsetest semiootikutest juristideni, kui “päris asja” kvaliteetigi tagada ei suudeta? Kuigi ideaalis pole kultuurimänedžer kultuuri suhtes külakurnaja, vaid hea partner, võivad praeguse rahanappuse juures suhteliselt arukad proportsioonid uppi minna…
Vägisi jääb mulje, et arhitekte, muusikuid ning kirjanikke tuleb ministri meelest kohelda ullikestena, kes “normaalse inimese” ehk siis äri ja elu laksava turustaja abita hakkama ei saa. Patroneerivalt pakutakse hipidele eestkostet, nende mõtted vahendatakse rahvale arusaadavasse keelde, leping tehakse valmis, tublimad viiakse isegi väljamaale näitamiseks. Luuletaja või ehtekunstnik näikse olevat justkui marginaalid, kes ise ei ole suutelised oma ideid publikule arusaadaval viisil väljendama. Või on tõesti eesmärk, et linnaruumi püstitatav skulptuur või klaverikunstniku kuub oleks sarnaselt finišeeriva suusatajaga paksult sponsorite logosid täis kleebitud?
See ei tähenda muidugi, et sihiteadlikuma tutvustustööga ei peaks tegelema ning et oma loomingut ei saaks mõtestatumalt turustada. Ei tasu teha näitust, mille külastajaskond piirdub vahelduvate saalitädidega, või anda välja kultuurkapitali abiga suures tiraažis luksväljaandeid, kui teoste vastu lugejate huvi puudub. Samuti pole eriti tänuväärne toppida mainekal disainimessil klassikute teoste vahele üliõpilastöid või pakkuda välja efektseid prototüüpe, mida toota ei osata.
On kurbnaljakas, kui tänulikud on paljud Eesti autorid välismaalastele, kes neid tähele panevad. Näiteks mõni aasta tagasi märkas üks prantslanna Eesti disaini ning lubas seda Pariisis (lugeda kas r-i põristades või i-sid venitades) turustada. Õhinaga oodati rahvusvahelist läbimurret ning kuulsust, mis aga seni pole saabunud. Nõukogude Liidust päranduseks saadud alaväärsuskompleksi tõttu ei kipu eestlased usaldama kodumaised galeriste ning PR-tegelasi, eelistades neile praktiliselt ükskõik millist välismaalast, keda nähakse juba ainuüksi päritolu tõttu mõjuvõimsa võtmeisikuna.
Võiks vahest summeerida, et pole vaja mitte rohkem panustamist agentide palkamiseks ja õppe finantseerimiseks, vaid lihtsalt paremat tööd ning usaldust kodumaiste tegijate vastu. On hea, et riiklike hoobade (näiteks kultuuriatašeede) kõrvale on tekkinud ka altpoolt tulevaid algatusi, nagu Eesti ehituskunsti tutvustav arhitektuurikeskus, või hoopis uuelaadseid kultuurimaju, nagu projektiruum März.
Kultuuritarbija seisukohast tundub PRi pealelend hirmuäratav. Miks on minister Lang nii kindel selle lunastavas toimes? Nii vaadatuna antakse eluõigus sellisele kultuurile, mis trügib sisse uksest ja aknast, nõuab enda vaatamist, tahab olla igikestev Jazzkaar, “Helisev muusika”, tsirkusetuur või NO99 stiilis agressiivsus? Samuti tõotab kultuuri ülerahvastamine PRi ja mänedžeridega veelgi rohkem “unikaalsusest” ja “eksklusiivsusest” jahuvaid pressiteateid, “tooteesitlusi”, ristturundust, hommikutelevisioonis süüa tegevaid või pereajakirjas oma lapsi väntsutavaid uudisteose autoreid… Kas ikka on väga vahva, et avalikkusega suhtlemine on teadlikult koordineeritud ning kunstnikud hüplevad meie ees marionettidena mänedžeride nööride otsas?
Riigijuhtide sõnumid lasevad liiati arvata, et kui ka kultuurimänedžeridele hakatakse rohkem rõhku panema, siis kultuurile ometi raha juurde ei tule. Näiteks leidis peaminister hiljutises raadiointervjuus Vikerraadiole, et avalikkusel on naeruväärne nõuda kinnitust, et jätkame seniseid kulutusi kultuurile, pigem tuleks tegeleda ratsionaliseerimise ja koondamisega. Ometi võiks oponeerida, et kultuurile minevate summade kärbe tähendab põhiseaduse vaimust taganemist. Kultuurile võib kuluda küll näiliselt palju, ent arvestades meie riigi väiksust, näeme paljudes valdkondades ikkagi peost suhu elamist. Pole eriline saladus, et projektideks mõeldud kultuurkapital peab vee peal hoidma nii hingitsevaid muuseume, millele ministeerium raha ei leia, kui ka Eesti Televisiooni tegelikult täiesti korralisi saateid (laulupeo ülekandeid), maksma olümpiavõitjatele tasusid jne.
Majanduslik efektiivsus ei tähenda ju tingimata kvaliteeti. Kui just ei leita, et riik peab panustama rahvalikesse menukitesse, nagu Igor Mangi horoskoop ja Farmi-Gabrieli kehakunst… Püüda kultuurielamusi ainult rahaliselt mõõta oleks brutaalne. Kas pole mitte olulisem, et tehtaks hoopis filme, mille ajal ei olegi vaja kella vaadata või piinlikkust tunda? Kuidas mõõta Herta Mülleri hingekraapijatest saadud kogemusi, Pedro Almodóvari filmide tekitatavat pervolikku mõnu, “Eesti kunsti ajaloo” köidete sisukust või Aldo Järvsoo tõlgendustest tiinet geikämbi ja kitši piiril kõndivat moodi? Või kuidas on lood arhitektuuriga? Kas hea maja tähendab võimalikult odavat ehitist? Kas tõesti on riigihangete abil soetatud säästumööbel ametiasutustes parim lahendus – mis sest, et see ei tutvusta ei kohalike disainerite loomet, pole esinduslik ega ka vastupidav?
Kultuuriministeeriumilt ja riigilt laiemalt ootaks ometi mõistmist, et Eesti kultuuri lapsepõlv on läbi ning liigseid piire seadev hool mõjub usaldamatusena. “Kulturnikud” pole tited, kelle kätte raha anda ei tohi. Ja nälgivale kunstnikule pole kultuurimänedžeride armee sooja toitu lauale toov õng, vaid keskendunud kalastamist segav sääseparv.
