Katrin Oja: Seksijoonlaud
„You can start a war, you can bankrupt the country, but you can’t fuck the interns. They get you for that.” („… Sa võid alustada sõda, riigi pankrotti lasta, aga sa ei või magada praktikantidega. Seda nad sulle ei andesta.”) See ropusõnaline, aga eluline tsitaat pärineb praegugi kinos jooksvast filmist „Märtsi iidid” ja on suunatud meedianõunikult poliitikule. Lause kõlab esmapilgul iseenesestmõistetavalt, ent väikese järelemõtlemise järel ühtäkki üllatavalt. Sest kuidas mõõdab poliitiku võimet oma tööd hästi teha, teisi inimesi õiglaselt esindada see, kellega ta seksib?
See on kõigest film, ütlete. Olgu nii, otsime siis näiteid elust enesest, kodule üsna lähedalt. Pekka Haavisto ei saanud Soome presidendiks. Miks? Soome ringhäälingu valimiseksperdi Risto Uimoneni väitel mõõdeti teda jälle seksis. Otsustavaks sai homoseksuaalsus. Eelmise aasta oktoobris valisid taanlased oma peaministriks Helle-Thoring Schmidti, umbes kuu aega enne seda sundisid Taani ja Rootsi meedia teda kommenteerima küsimust, kas ta ikka elab oma abikaasaga koos, süüdistades meest homoseksuaalsuses.
Kuidas see nii on läinud, et meie, inimesed, kellel on abstraktsioonivõime, kunst, filosoofia ja Angry Birds, kasutame kaasinimeste hindamiseks ikka üht ürgsemat ja ajalooliselt äratrööbatumat mõõdupulka? Ma ei julgeks iial väita, et suund võiks olla universaalse sallivuse poole. Tõeliselt targad inimesed on selle kontseptsiooni kahepalgelisuse juba ammu päevavalgele tirinud. Üleüldises aktsepteerimises ei ole midagi ilusat ega aatelist, see on lihtsalt üks mõttelaiskuse vorm, üsna samamoodi nagu üleüldine hukkamõistki. Inglise filosoof Mary Midgley on näiteks nentinud, et paljud tänapäeva inimesed on valmis moraalil põhinevate hinnangute andmisest täiesti avalikult loobuma, minetama kogu huvi selle vastu, mis maailmas toimub, ja käsitlema kogu inimtegevust ja selle tulemusi paratamatusena. Ilmselgelt ei jõua me ka nii Helgele Tulevikule eriti palju lähemale.
Küsimus on selles, milliseid kategooriaid me inimeste hindamiseks kasutame ning kas sellisel ambitsioonikal eesmärgil nagu inimese tervikuna hindamine on üldse mingi mõte ja realiseerumislootus. Lihtsam võiks ju olla inimese hindamine mitte „terviklikult”, vaid üksnes teatud rolli raames, piiratult. Poliitikut poliitikuna, kirikuõpetajat kirikuõpetajana, päevavarast päevavargana. Subjektiivne? Kindlasti. Ebaõiglane? Võimalik. Aga meie kui liigi piiratud võimeid arvestades ehk kättesaadav. Me ei ole kõikvõimsad. Isegi kui me suudame end mõnes asjas paremaks muuta, on meil vaja prioriteetsussüsteemi. Kindlasti on kategoriseeritud hukkamõist meile kättesaadavam kui jumalakompleksist kannustatud eeldus, et „inimeses peab kõik ilus olema”. Sest ei ole ju. Inimene olla on keeruline juba üsna algusest peale, me kõik teeme mingites asjades endale hinnaalandusi. Hitleriga koos natsipartei asutanud Ernst Röhmile omistatakse vist järgmisi sõnu: „Kuna ma olen ebaküps ja halb inimene, paelub sõda mind enam kui rahu.” See on see, milleni viib ambitsioon üldinimlikus hinnangus kõrgeid skoore saada — loobumise ja võltsitud enesesüüdistuseni, mis tegelikult on kõigest neutralisatsioonitaktika, meetod, tänu millele me iseendaga endiselt elada suudame.
Aga tagasi seksi juurde. Mõnes mõttes on selle joonlauana kasutamine mõistetav, kõigile ju tundub, et nad teavad, kuidas on õige ja kuidas vale. Elame aastasadade pikkuses traditsioonis, kus seksist ei räägita. Vaikimine aitab taastoota seksi normatiivset ja müütilist staatust.
Õnneks on tänapäeval internet. Ehkki 1980. ja 1990. aastate tehnooptimistlike nägemuste aeg on möödas, võib seksuaalkultuurilisest seisukohast endiselt hellitada lootust filosoofi Pierre Lévy Kosmopediast, vabatahtlikult ja ajutisel kuuluvusel baseeruvast teadmuskogukonnast, mille üheks elustumisvormiks on ta ise pidanud just võrgukogukondi.
Olen oma doktoriõpingute raames kulutanud üksjagu aega ja armastust võrgukogukondadele ja seal konstrueeritavale seksuaalsele identiteedile. Selleks et kasvatada paremaid valijaid ja tulevikuinimesi, kes oskavad teisi hukka mõista kategoriseeritult (hinnates näiteks poliitikut poliitikuna, mitte pereisa või sportlasena), ei ole meil vaja teha suurt midagi muud kui oma lastele inglise keelt õpetada ja neile rääkida, kuidas end internetis ohtude eest kaitsta. Siis leiavad nad huvi korral ise tee nendesse Kosmopediatesse, mis koondavad inimesi, kes kõikide oma muude huvide kõrval võivad olla üllatusliku suhtumisega sellesse nii puiselt paika pandud õigesse ja valesse. Inimesi, kelle huvid, haridus, haritus ja poliitilised vaated võivad meie omadega sarnaneda, kuid kes lähemal vaatlusel osutuvad transseksuaaliks, polüamoristiks (polüamoristlik on rohkem kui kahest osapoolest koosnev suhe, kus kõik osapooled on teadlikud üksteise olemasolust ja sellega nõus — toim), svingeriks või milleks iganes muuks. Selliselt taustalt tunduks poliitiku hindamine praktikantide või omasooliste ihaldamise järgi ühemõtteliselt neandertallaslik, kas pole?
