Kelle stressi vältimist eelistada – kas inimese või kala oma?

Kalade heaolu on viimasel ajal seoses Dirhamisse planeeritava ookeanikalade akvaariumiga Eestis laiemat tähelepanu pälvinud.

Tegelikult ei ole see teema aga sugugi uus. Seoses tööndusliku kalakasvatuse aina laiema leviku ning mahtude suurenemisega viimasel sajandil on sellised teemad teadlaste huviorbiidis olnud juba aastakümneid. Nagu ikka tulenes põhjus kalade heaolu füsioloogiliste mehhanismide uurimiseks kasu saamise eesmärgist. Näiteks tihedalt kasvatusmahutitesse paigutatud kalad ei kasvanud piisavalt kiiresti ning kasum jäi loodetust väiksemaks. Samuti ei maksa alahinnata akvaristika osatähtsust kalade uurimisel. Suuri akvaariume on üle kogu maailma ning akvaristika on väga laialt levinud harrastustegevus, millesse loomasõbrad on valmis palju investeerima. Selleks, et akvaariumikalade kodustamine ning müügiks paljundamine oleks edukas, on aga vaja tagada, et kalad akvaariumis oleks ilusad, tunneksid end hästi ja sigiks. Järelikult oli vaja välja selgitada, miks kalad, kellele antakse piisavalt süüa ja kes elavad pealtnäha sobivas keskkonnas, ei ole nii värvilised, ei kasva nii kiiresti ega sigi nõnda edukalt kui nende looduses elavad liigikaaslased. Selgus, et kalalgi võib olla stress.

Bioloogilises tähenduses võib stressi laias laastus seletada kui organismi reaktsiooni mingile välisele ärritajale, millega kaasneb stressihormoonide taseme tõus. Nendeks ärritajateks võivad olla näiteks potentsiaalse kiskja tajumine keskkonnas, nälg, sattumine uudsesse keskkonda jne. Stressireaktsioon on ilmselt evolutsiooni käigus välja kujunenud, et aidata loomadel selliste ärritajatega hakkama saada. Näiteks: kiskja tajumise tagajärjel vallanduvad stressihormoonid (kalade puhul nt kortisool), mis võimaldavad kalal vallandada kiiresti energeetiliselt kuluka põgenemisreaktsiooni. Selline kogu keha mobiliseerimine välise ärritajaga hakkama saamiseks on aga paraku kulukas. Kasutatakse ju nii ära suur hulk ressursse, mida muidu saaks tarvitada looma muude toimetuste tarvis. Nõnda pärsib kõrge kortisoolitase näiteks kalade kasvu ning immuunsüsteemi tööd. Väga raske on aga mõista kalade puhul stressi psühholoogilist poolt. Erineb ju kalade, kõige ürgsemate selgroogsete, füsioloogia ja närvisüsteem märkimisväärselt imetajate omast. Seetõttu ei saa me ka kõiki inimeste kohta kogutud teadmisi stressi psühholoogilistest ja füsioloogilistest aspektidest otse kaladele üle kanda.

Enim tähelepanu on kalade stressi uurimises pööratud sellele, kuidas kalad reageerivad ärritustele, mis seisnevad eelkõige neid ümbritseva keskkonna muutustes. Ei olegi väga üllatav, et on selgunud, et stressireaktsiooni võib kaladel esile kutsuda ümbritseva veekeskkonna tingimuste lühiajaline ja kiire muutumine. Nõnda on tõhusateks stressitekitajateks kaladel näiteks veetemperatuuri ja valgustingimuste järsk muutumine, vee väike hapnikusisaldus, vale happesus, soolsus või sisalduvate jääkainete (nt ammoniaak) liigsuur kogus jne. Vaatamata sellele, et kalad kohtavad kõiki neid ärritajaid ka looduses (stressireaktsioon ärritajale ei saaks välja kujuneda, kui looduses kalad neid ärritajaid ei kohtaks), on reaktsiooni neile kõige lihtsam uurida just tehistingimustes – akvaariumis.

Täpselt samasuguste ­tingimuste tekitamine kahes eri akvaariumis on väga keeruline. Mõjutab ju vee, meie planeedil leiduva vahest universaalseima lahusti keemilist koostist iga akvaariumisse paigutatud detail. Kalad on aga oma sadade miljonite aastate pikkuse evolutsiooni jooksul kohastunud just selliseid pisikesi detaile tajuma. Nagu ülalpool mainitud, võib just keskkonnatingimuste järsk muutus kutsuda kaladel esile stressreaktsiooni. Säärast reaktsiooni ühest akvaariumist teise viimise või loodusest akvaariumisse toomise järel on kalade puhul hakatud kutsuma akvaariumistressiks. See tuleneb asjaolust, et loomad on evolutsiooni käigus enamasti kohastunud elama kindlates keskkonnatingimustes. Kui akvaariumitingimused lahknevad sellele liigile sobivatest, siis harilikult ei ole kalad võimelised uudse olukorraga täielikult kohanema ja neil kujuneb välja krooniline stress. Näiteks kalaliik, kes on kohastunud elama väga hapnikurikkas vees, võib saada hakkama ka veidi hapnikuvaesemas akvaariumis, ent peab palju investeerima ebasoodsates tingimustes ellujäämiseks. Nõnda tekib tal krooniline stress, mis omakorda pärsib ressursse, mida ta saaks muidu paigutada näiteks sigimisse, parasiitidega võitlemisse vms. Kui sama kala pannakse akvaariumisse, mille vee hapnikusisaldus on tema liigile omastes piirides, siis võib kalal tekkida küll lühiajaline stress seoses sattumisega uude veekogusse, pikemaajalist mõju sellel aga tema tervisele ei ole.

Ei ole mingit põhjust eeldada, et mitmendat põlvkonda tehistingimustes elav kala tunneks stressi pelgalt seetõttu, et ta ei ela vabas looduses või et teda ­eksponeeritakse inimestele viimaste meeleheaks.

Akvaristid ja vesiviljelusega tegelevad ettevõtted on aastakümneid tegelenud meetodite väljatöötamisega, mis akvaariumistressi miinimumini viiks. Tähendab ju stressist tingitud kalade energia (ning teiste ressursside) kulu neile otseselt väiksemat kasumit. Nõnda ongi paljude akvaariumis peetavate kalaliikide puhul nende bioloogia ja keskkonnatingimuste eelistuste osas saavutatud küllaldased teadmised tagamaks sigimine ka tehistingimustes. Suudetakse luua piisavalt head sigimistingimused isegi suurte kehamõõtmetega kaladele, nagu haid ja raid. Edusamme tehakse ka suure liikumisvajadusega kalade, nagu tuunikalad, tehistingimustes peetavate kudekarjade loomisel. Seejuures on tähelepanuväärne, et tehistingimustes kasvanud kalad ei pruugi sugugi olla keskkonnatingimuste osas sama nõudlikud kui nende looduses kasvanud liigikaaslased. Nõnda kasutataksegi sageli akvaariumistressi katsetes kontroll­rühmana tehistingimustes kasvatatud kalu, keda kõrvutatakse loodusest püütud ja sarnastesse akvaariumidesse paigutatud liigikaaslastega. Tehistingimustes kasvanud kaladele ei ole see keskkond harjumatu ja seega on see nende jaoks ka stressivaba. Näiteks, suure liikumisvajaduse sunnib kaladele looduses sageli peale vajadus toitu otsida suurte vahemaade tagant. Kui kaladele aga on tagatud piisav ninaesine ka väiksemas akvaariumis, siis kaob vajadus nii suure liikumise aoks.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ehkki kalade tehistingimustes pidamine võib neile tekitada stressi, sõltub siiski kõik alati loomadele loodud tingimustest. Loodusest püütud kalade puhul on kaunis tõenäoline, et nad ei pruugi akvaariumis elada täiesti stressivabalt. Samas ei ole mingit põhjust eeldada, et mitmendat põlvkonda tehistingimustes elav kala tunneks stressi pelgalt seetõttu, et ta ei ela vabas looduses või et teda eksponeeritakse inimestele viimaste meeleheaks. Tõenäoliselt oleks sellise kala jaoks erakordselt stressirohke hoopis sattumine looduskeskkonda, kus teda ohustaks kiskjad, parasiidid ning ninaesine oleks tunduvalt kasinam kui akvaariumis. Ilmselt on ka evolutsiooniline põhjus sellel, miks on inimestele alati meeldinud pidada lemmikloomi (viimast tõsiasja kinnitab nn loodusrahvaste juures peetavate lemmikloomade rohkus). Teaduslikud uurimusedki on näidanud, et akvaariumi vaatamine vähendab inimeste stressi. Eks seegi, kui palju inimesed panustavad meelelahutusele (s.t stressi maandamiseks) võrreldes teiste eluliselt oluliste kulutustega (nt kulu toidule, mille vajalikkuses keegi ei peaks ju kahtlema), näitab, kui oluline on stressi mõju vähendamine tagamaks tervet keha ja tervet vaimu.

Seega tasub hoolega mõelda, kas inimestele looduse ilu ja rikkuse demonstreerimine, nende loodusteaduslik harimine ning nende stressi maandamine ei kaalu üles loomadele sellega tekitatavat võimalikku kahju. Või tuleks see keelata. Mis teeb meid inimesena paremaks?