Kelly Kipper : Talvevõlumaa versus f*cking snow
Loetud päevad tagasi lugesin Justin Petrone´i raamatust "Minu Eesti", kuidas ta näeb talvisel hooajal eestlaste ühe lemmikajaviitena tagumiku peal lumistelt küngastelt alla laskmist. Nädalavahetusel veendusin selles ka ise, käies Nõmme populaarses kelgukuurortis Vanakal kelgutamas. Kohal oli massiliselt inimesi, kes rõõmuga sumpasid kõrges ja pehmes lumes. Nende vanus ning sõiduriistad varieerusid laial skaalal. Oli neid, kellel kaasas klassikaline meistrite valik - Salvo kelk, - kui neid, kes kaasa võtnud nostalgilise linoleumitüki. Ei puudunud ka viimase moe järgi kujundatud neoonsed pidurite ja roolidega kelgud, ega ka mitte algse idee järgi suviseks rannas hullamiseks mõeldud kummist veemadratsid.
Olid inimestehordid, oli päike, oli rõõm ja oli valge kohev lumi, mida sadas aina juurde. Peale kelguässade olid otseloomulikult platsis ka lumelaudurid ning vanakooli suusamehed. Talviste mäetrendide seas võis kohata legendaarseid kasukaid, keskelt kirivööga kinni tõmmatud, Karhu suusamütse ning otseloomulikult ka uusi ja viimse moe järgi joonduvaid suusa- ja lumelauakostüüme kõigi lisadega. Kui kukuti või sõideti millelegi/kellelgi otsa, ei olnud hullu - lumi oli pehme ning juba kostüümivalikul lähtutud tõsiasjast, et väikesemaid õnnetusi võib ette tulla. Nii et krapsti püsti ja rõõmsalt edasi! Oldi ikkagi tuldud nautima talverõõme. Pühapäeval mõõdetigi Tallinnas kõigi aegade lumerekord - 62 cm. Eesti kõigi aegade rekord jääb Virumaale ja aastasse 1924, kui lumepaksus oli 97 cm. Tõeline talvevõlumaa!
Mind paneb imestama, et kuigi peaaegu igal aastal võime me näha vähemal või rohkemal määral lund, tekitab see ikkagi imestus- ja imetlustunnet - lumi on paradoksaalne ja ambivalentne. Aasta esimene lumesadu pole lihtsalt sündmus, see on maagiline sündmus. Jõulud ilma lumeta pole päris jõulud. Lumi - just see valge ja ilus, on midagi, mida oodata. Kui minu Lõuna-Euroopast pärit kursusekaaslane sellel talvel esimest korda lund nägi, oli ta rõõmust hullumas! Lumesõda, lumeinglid, lumememmed, lumekindlused, mida kõike ta ühe päevaga ära teha ei jõudnud. Järgmisel päeval, kui kurk veidi kipitas ja valgest lumest oli saanud beež lumi, oli kahjuks rõõm möödas. Ainus lause, mis libises ta huulilt oli "F*cking snow!".
Mõned päevad hiljem ootasin kannatamatult Stockholmis oma sõpra, kes pidi saabuma lennukiga Londonist. Lennuk aga ei tulnud ega tulnud. Kui see lõpuks kohale jõudis, küsisin sõbralt, miks te nii palju hiljaks jäite. Selgus, et Londonis oli hädaolukord - maha oli sadanud tervelt kaks cm lund, mis meie, lumekarastunud Maarjamaa talutütarde jaoks oli tõeline naljanumber, kuid nende jaoks tragöödia. Sama lugu on ju tegelikult paljudes Lääne ja Lõuna-Euroopa maades ja lennujaamades - kui ootamatu lumi maha tuleb, ei osata midagi ette võtta ning puuduvad vahendid lennuradade puhastamiseks, mis toob omakorda kaasa lendude hilinemised. Suuremad lennujaamad võiks sellele siiski mõelda, et kui juba kord on sadanud cm lund maha, siis võib see juhtuda uuesti ning oleks oluline, et mõni sahk oleks silmapiiril. See hoiab kokku aega ning väldib pahameelt, mida lendude hilinemine kindlasti kaasa toob.
Kui võib-olla Londonis on lumi midagi erakordset, siis Eestis see ju ometigi pole. Eelmisel nädalal üritasin ronida mööda Lühikest Jalga üles Toompeale, kuid see osutus suuremaks ja ajarohkemaks katsumuseks, kui olin mõelnud. Trepid olid kaetud lume ja jääga ning ei olnudki enam päris trepid, vaid meenutasid pigem kaldteed. Minu ees üritasid üles saada turistid, kellel käes kaamera, Tallinna kaart ja sada muud asja, kuid püüdsid siiski hoida kramplikult kinni ka jääga kaetud käsipuust. Väikese lapsega noor ema pööras treppi nähes kohe ümber. Sama tegi ka tikk-kontsadel daam, kes üritas trepist alla tulla. Ma saan aru, et lund sajab pidevalt juurde ja sahad on töös, kuid Lühike Jalg ei ole mõni kõrvaline metsatee, see on vanalinn, pluss trepid teevad olukorra keerulisemaks ning kukkumise valusamaks. See ei ole koht, kuhu inimesed on tulnud nautima talverõõme. Nad ei ole pannud selga kombinesooni ja pähe tutimütsi. Kukkumine kaldteeks muutunud trepist ei ole enam pehmesse lumme, vaid vastu jäiseid munakive. Siinkohal tundus Rohke Debelaki jaburast jaburam mõte - panna tänavatele patrullima bussisaatjate eeskujul jalakäijate-saatjad päris asjalikuna, sest üksi nendest treppidest üles ronimine tundus päris hirmutav. Üheaegselt totter ja mõistlik tundus sellel hetkel ka idee panna saabastele alla naeltallad.
Teine talvevõlumaa komponent, mis püüab tähelepanu, on vahvad puust kepikesed, mis nõjatuvad vastu majade välisseinu ja peaksid läbi selle jalakäijaid hoiatama jääpurikate ja võimaliku lumevaringu eest. Ilmselgelt ei täida need oma ülesannet. Sageli jääb puukaigaste mõte ja kontseptsioon segaseks ning inimesed kõnnivad endiselt nende alt ja kõrvalt. Puuduvad igasugused selgitavad sildid või viidad, milleks need pulgad on sinna seina äärde seisma pandud. Ja lõppude lõpuks - selle purikaga ei pruugi ju saada vastu pead mõni tubli linnakodanik, vaid hoopiski tema auto ja selliseid näiteid on ju meil aastast aastasse.
Jah, eestlased on lume- ja kelgurahvas ja tõesti, ka kelguta kelgutamist on hoitud aastasadu au sees. Nagu enne suusatamist tasub suuski määrida, on ka kelgutamiseks oma aeg, koht ja ettevalmistusrituaalid ning tänaval käpulikäimine selle talvise spordiala alaliik õnneks pole. Hoides end aga kursis talviste tänavaoludega, võib vabalt öelda, et suusakostüümis ja kiivriga tuleks käia ka tööpäevadel mööda kesklinnatänavaid, sest olgem ausad, lisaks kurikale võib nüüdsest vigaseks teha ka purikas.
