Konkreetne Armin
“Ma olen konkreetne mees: saab keppi või ei saa?!” Jutt ei ole seksist, nii iseloomustab Armin Kõomägi oma stiili äriläbirääkimistel. Kui Armin ei kõneleks nii sõbralikul ja intelligentsel moel, mõjuks ta väljendusviis ropult, aga praegu kõlab lahedalt ja loomulikult.
Armin Kõomägi on ärimees, kes ilmutas kuu aja eest jutukogu “Amatöör”, mis äratas ka täitsa kirjanduslikku tähelepanu. Silma torkas juba kevadel Loomingus ilmunud vaimukas novell “Anonüümsed logistikud”, mille minategelane on sündinud logistikageenius. Poisikesena ütleb ta auto alla jäänud vanaisale surivoodil lohutuseks, et nüüd võime sulle väiksema kirstu osta, ning meheks sirgununa suudab kusejoa potti suunata juba kempsu ukse avamisel. “Kole Armin” – nii pealkirjastas oma arvustuse raamatust Jan Kaus.
Armin Kõomägi on ise ka logistik. Tema ärimehekarjäär sai alguse sõpradega koos rajatud hulgifirmast Smarten ning praegu, kui ta enam tervet tööpäeva kontoris istuma ei pea, on ta oma tütre “logistikamänedžer”. Hommikul viib tütre Nõmmelt linna kooli, pärast Kadriorgu trenni. Tean hästi seda tänavat Nõmmel, kus Armin elab, ja arvan, et liiklussooneni Vabaduse puiesteel on sealt ju päris pikk tee. “Üheksasada meetrit,” ütleb Armin.
Armin on seotud paljude äridega, maaletoomise, hulgi- ja jaekaubandusega, kinnisvaraga, raudteega, üks tütarfirma tegeleb ka veinide maaletoomisega ja lõpuks meenub kirjamehele, et ta on isegi ühes restoranis osanik. “Olen investor, esindan oma tööaja vältel enda varandust,” defineerib ta kultuuritoimetaja jaoks oma ametit.
Kirjutama hakkas 36aastane ärimees, justkui juhuslikult. Surfas Delfi naistelehes ja leidis sealt romantika-lugude võistluse kuulutuse. Eelmise aasta tipp-lood olid ka ära toodud.
“Olid ikka hästi imalad. No mõtlesin, et kirjutaks teile siis romantilise loo… Kukkus hästi naturalistlik välja. Oma arust tegin nalja, aga nad märkisid selle ära ja vist itsitasid ka. Küllap tuli sealt mingi tõuge, et näed, sain mingi jaburdusega hakkama ja kedagi ajas naerma.” Ühegi kirjanikuga pole Armin elus eriti kokku puutunud, aga saatis oma lood meiliga “täitsa lambist” Kivirähkile ning too soovitas neid Loomingule pakkuda. “Väga lahedalt vastasid,” meenutab Armin, “ütlesid, et üks ei sobi, aga kaks lugu ületavad meie … mis sõna see nüüd oligi… künnise.”
Kui umbes kümme lugu oli valmis, näitas värske novellist neid Pegasuse kirjastuse toimetajale Tiiu Kraudile, ning too öelnud, et “pole neil häda midagi, teeme raamatu”. Aga raamatu jaoks kümnest loost muidugi ei jätkunud ja nii pidi Armin kahe-kolme kuuga paarkümmend tükki juurde kirjutama. “Algul oli kaks nädalat krampi ja ei tulnud mitte sittagi, aga siis lõi justkui punni eest ära.” Ja õigeks ajaks olid 20 lugu valmis. “Kui ma kirjutamisprotsessi ei naudiks, siis ma ju ei kirjutaks ka.”
Armini lood on enamasti ikka otsapidi elus kinni. Näiteks tegija-mehe üleelamised linnaliikluses ja bensujaamasabas peegeldavad autori omi emotsioone. (“No mitte päris nii räiges keeles.”) “Kiirustasin, olin närviline ja siis see taksojuhivärdjas, raisk…” Armin hakkab naerma.
Eriline lugemisfriik pole Kõomägi kunagi olnud, aga viimasel kümnel aastal on selleks justkui rohkem aega ja tahtmist olnud. “Tšehhov on ikka ülikõva. Väga istub Veller. Vene värk on kihvt. Bukowskid on kõik läbi loetud, Vonnegut on hea, Maughami “Vahe tera” jättis tugeva mälestuse. Eestlastest meeldib väga Kivirähk, eriti “Romeo ja Julia”, Heinsaart olen lugenud, “Ilus Armin” oli hea lugu. Kenderilt meeldivad tema kõige räigemad jutud. Need mõjuvad oma vahetuses, “töötavad hästi”. Mida ma väga pingutasin, oli Hvostovi “Lombakas Achilleus”. Mõnd peatükki lugesin suure naudinguga ja mõnede puhul olin raamatut käest ära panemas. Kohati oli ülilahe. Aga ega ma kõiki lugusid alati lõpuni ei loe. Ajast hakkab kahju. Sa ei pea ju kõike lugema, kõiki filme nägema, kõiki naisi panema…” Sageli kulub ka logistiku kempsus istumise aeg väärtkirjandusele.
Armin suhtub oma loomingusse üsna kriitiliselt. “Hüplikud, nagu Kaus ütleb, kiirelt tehtud, mõni vahest ajab kedagi naerma. No ei ole ikka mingi tõsine kirjandus. Mu lood on lühikesed nagu reklaamiklipid telekas. Hea reklaam on minu jaoks nagu koomiks.”
Mõnedki moodsama seltskonna lugejad janunevad lugeda tänapäeva edulugu, aga eesti kirjanikel pole selle kirjutamiseks lähemat kogemust. Vahest tahaks Armin eesti ärimehe eduloo ära kirjutada?
“Ma arvan, et ka rikkaks saamise lugu pole huvitav. No mis see siis on – teed mingi firma, ajad käivet suureks, määrid inimesi, võtad tööle, müüd, müüd, müüd… siis on kasum selline, siis on käive selline. Siis saad esimesed dividendid, siis tuleb keegi, ostab sinult selle firma ära, siis saad natuke rohkem raha… No mis seal põnevat on? Kroonika teema! Kas Goldratt on huvitav? Vahest inimesed müstifitseerivad edukat ettevõtlust liialt. Selleks, et kirjutada ärimeestest põnev raamat, peaksin ma neist tegema mingid friigid, et pealtnäha nagu üks ja seest keegi teine… Aga siis on see fantaasia. Tegelikult on ärimehed lihtsad inimesed, mõni võib ju jätta endast mulje, et on keeruline. Õde on mul meditsiiniõde. Vaat see on erakordne elukutse!”
Armin on maailmas ringi liikunud. Tuli just Brasiiliast, kus õppis lohesurfamist – “see on niisugune lainelauasõitmine, kus langevari on pea kohal”.
“Mida rohkem ma ringi käin, seda rohkem ma veendun, et Eesti on tegelikult paradiis, kui suht sitt ilm maha arvata. Mine Ukrainasse, Gruusiasse, Bulgaariasse, mine Hispaaniasse ja unusta ilus ilm ära… Sattusin hiljuti Odessas haiglasse, mis oli umbes neli korda rõvedam kui see, mida ma vene sõjaväes nägin. Palatis sain kohalike omavanuste meestega tuttavaks. Seal võid sa ärimeheks saada siis, kui sa sünnid prokuröri pojana. Ei ole vabadust. Mul hakkas ikka täitsa kahju neist kuttidest, samasugused inimesed oleme ju kõik. Arenenud riikides näed jälle väga suurt konservatismi, seda, kui raske on noortel läbi lüüa. Me oleme elanud õnnelikul ajal. Ma oleks ikka viimane tõbras küll, kui ma oma elu üle nuriseks.”
Tulevikuplaanid? “Tegelikult nagu tahaks kirjutada, aga sundida ennast ei saa… Tahaks olla lihtsalt tundlik ja vastuvõtlik. Mulle oleks väljakutse suuta midagi pikemat kirjutada.”
Armin tunnistab, et äriläbirääkimistel vaatab mõni kolleeg teda juba kahtlustavalt, et äkki kirjutab loo. Ja Arminil pole jälle enam erilist hirmu, kui ka mõni asi nurja läheb. “Sest vahel lähevad asjad huvitavalt perse.”
“Arminist oli alati näha, et ta on väga loov tegelane,” meenutab üks õpingukaaslane. Ülikooli ajal mängis punkbändis, enne kirjutama hakkamist tegi sõpradega amatöörfilme. Praegu ei näe enam vajadust hommikust õhtuni raha teenida, veedab aega sõpradega, mängib squash’i, käib koolivaheaegadel perega soojal maal. Kui lasteaias tuli isadepäeva kaardile kirjutada vastus küsimusele, et miks sinu isa on parem kui teiste isad, kirjutas Armini poeg, et “minu isa mängib minuga natuke kauem”. “No kui mängid paarkümmend sekundit kauem, on väike võit jälle sees,” naerab investor Armin.
Armin Kõomägi
“Amatöör”
Pegasus. Tallinn, 2005. 256 lk.
Tegijate maailmast ootab kirjanduslikke teateid ennekõike eesti uus ärieliit ise, kelle hulgas on “lugemine nüüd moodi tulnud”, aga ka ajakirjandus, kes otsib pingsalt uusi positiivseid kangelasi “nende” hulgast, keda mainivad äriküljed ja seltskonnakroonikad. Umbes samasuguse heakskiiduga kohtles nõukogudeaegne kultuuriametnikkond tööliskirjanikke. Aga kindlasti tahab ka tavaline kirjandushuviline vahelduseks filoloogide sisekaemustele lugeda midagi tänaste tegijate meeste elust ja mõttemaailmast. Eriti põnev on, kui kirjutajaks keegi insaider, tegija-kogemusega mees ise, mitte mõni lähedalseisev spondeeritud kirjutaja.
Armin Kõomägi on asunud ennast nüüd teostama kirjanduses. Tema lugusid on avaldanud juba Looming ja Vikerkaar, EPL Arkaadias paigutas Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus Kõomäe isegi Heinsaare, Kivirähu ja Kenderi kõrvale, seega on põhjust suhtuda “Amatööri” täie tõsidusega!
Raamat koondab valiku lugusid elust, nii nagu seda näeb üks äriinimene, kel antud mitte ainult võime midagi ära teha, vaid ka end ja elu kõrvalt vaadata. Romantikat, rikkaid ja ilusaid ei tasu “Amatöörist” otsida, nalja saab seevastu aga palju. Raamat on ka ropp, psühholoogilise sügavusega ei piinata, ja jutud on lühikesed.
Kõige usutavam on Kõomägi nendes lugudes, kus räägib sellest tegelikkusest, mida hästi tunneb. Tippude hulgas on sellised lood nagu “Anonüümsed logistikud” (ilmunud ka Loomingus), kus mehed tahavad vabaneda painavaks muutunud vajadusest organiseerida oma elu üha tõhusamaks, optimeerida kogu elutegevus viimseni.
Head olid ka “Toruabi” ettevõtjaks tõusnud torumehe seksseiklusest rikaste linnaosas ja “Duell” kärsitust mehest liikluses (avaldas ka Vikerkaar).
“Amatööri” kõlbab osta ka neil, kes raamatuid veel ei loe, näiteks võib ära lahendada raamatu lisas oleva ristsõna või proovida peeneid toiduretsepte (mõlemad kuuluvad tegelikult jutu “8.märts” juurde).
Barbi Pilvre
