Krister Kivi: Julmuse sümbolid
Neile avatakse uksi, nad lastakse esimesena päästepaati, neid peetakse vähemalt kord aastas meeles lilledega. Tekkiva vahe kasseerib ühiskond sisse, makstes naistele vähem palka. Kuid eksisteerib valdkondi, kus naised teenivad oma meeskolleegidest ka märksa enam.
Üks selliseid erialasid on modelliäri.
Pragmaatilisi väljendeid kasutades “töötab” naine reklaamis mehest paremini. Naistega on läbi aegade edukalt “müüdud” kõikvõimalikke tooteid, alustades aseksuaalsetest (hambapasta) ja lõpetades selgelt pigem karvasemale soole mõeldud kaubaga (viski, autod, koguni meeste aluspesu). Võib-olla tasuks meil endalt küsida, kas ka sõda sobib loogiliselt nende “meesteasjade” loetellu.
Kolonel Gaddafi on kahtlemata jälestusväärne diktaator, kuid läänemaailmas jõudis see paljudele kohale alles märtsis, kui liibüalanna Iman al-Obeidi Benghazis telekaamerate ees ajakirjanike kaitset palus ja Liibüa jõudusid enda grupiviisilises vägistamises süüdistas. Tänasel päeval (suuresti tänu riigisekretär Hillary Clintoni sekkumisele) on Iman al-Obeidi turvaliselt USAs; tema lugu oli nii mõjus, et seda oli maailmal võimatu unustada.
Juunis tulid süüdistused, et Gaddafi on vägistanud oma naisihukaitsjaid, august tõi kaasa šokeerivad fotod Gaddafide lapsehoidjast, keda diktaatori pereliikmed olid keeva veega piinanud.
Armiline naine mõjus märksa šokeerivamalt statistikast, et Liibüa vanglates on aastate jooksul diktatuuri poolt hauda aetud tuhandeid inimesi. Üksainus selline nime ja näoga ohver tasakaalustab omal kombel uudist, et Muammar Gaddafi tapmiseks ettevõetud pommirünnakus hukkus kolm tema lapselast.
Nüüd, kus kukutatud Gaddafi pole enam muud kui oma haua veerel lõrisev poliitiline zombi, on läänemaailma tähelepanu keskendumas Süüriale.
Nädala algus tõi uudise 18aastasest Zainab al-Hosnist, kelle Süüria julgeolekuväed olid nülginud ja tükkideks raiunud. Samal ajal al-Hosniga tapeti ka tema vend, kes režiimi vastu võideldes perekonnale julgeoleku tähelepanu tõmbas, kuid see oli Zainab – esimene naine, kes enam kui saja mehe kõrval Süüria vanglates hukkus –, kelle CNN on tituleerinud “julmuse sümboliks“, kellega tehtut on ÜRO (kahtlemata täie õigusega) nimetanud “tülgastavaks”.
Kas ja millal läänemaailm jõuga Bashar al-Assadi vastu astub, teatakse kuskil mujal.
Kannatustel pole sugu ega iga, kuid olukorras, kus ohvrite valik on suur, valib meedia intuitiivselt edastamiseks kõige “müüvama” loo. Ma ei söanda väita, justkui kasutataks piinatud naisi avaliku arvamuse dirigeerimisel, kuid ilmselt oleks naiivne arvata, et PR-töötajad on vaid korporatsioonide palgalehel. Professionaalsel teleuudisel ja professionaalsel reklaamil on liiga palju sarnast. Kui töö on tehtud kvaliteetselt, ei paista traagelniidid, eelarved ega tellija isik kunagi välja.
