Lõunanaabrite airBaltic oli aastaid uhke peenisepikendus ettevõtet juhtinud lennundusparun Bertolt Flickile, kes käivitas arutult uusi marsruute, viis firma hoogsa laienemisega pankroti äärele ja on nüüd, pärast enam kui dekaadipikkust hullamist, sunnitud lahkuma.

Estonian Airi uus juht Tero Taskila tuleb samuti airBalticust. Ta paneb Estonian Airi lendama viide Soome väikelinna ja suurendab viie liikmeni firma juhatust, plaanib uute lennukite ostu ja, airBalticu terminoloogiat kasutades, “laieneb agressiivselt”. Kuna Estonian Air – nagu airBaltickki – on kahjumlik ettevõte, peab kaasnevad kulud kinni maksma riik. Lähiaastatel tuleb Estonian Airi investeerida 400 miljonit eurot.

See on hulk raha, mille tagasiteenimine pole garanteeritud. Tekib tahtmine küsida, kas rahvuslik lennukompanii on Eestile tõesti sedavõrd vajalik. Vastaksin, et muidugi on – nagu ka Baruto, suusakoondis või Tauno Kangro. On tore, et nad loovad, võitlevad ja annavad kõneainet, kuid kui neid poleks, ei tuleks neid tingimata välja mõelda. Anarhistlikust vaatepunktist võiks riik 400 miljonit paigutada pigem kõigi Eesti elanike reisifondi ja otsida riigihankega siis sobiv vedaja. Ryanairiga saaks 570 euro eest – jämedates joontes just see summa jääks kätte igale valimisõiguslikele kodanikule – igaüks meist käia Euroopas vähemalt viiel-kuuel korral. Täiesti tasuta sealjuures.

Kuid see poleks uhke. Meie egod kannataksid. Nii oma visiooni teostava Tero Taskila ego kui ka meie teiste egod, kel sinimustvalget lennukit Gatwicki lennuväljal nähes hing korraks kinni jääb.

Võtkem rahvusliku lennukompanii pidamist siis kui sporti või seksi, milles pole tähtis mitte võit, vaid osavõtt.

Estonian Airi lennukite värvikuub on ju NII ILUS.

See muide oli üks põhjuseid, miks seksisaate tegijad lennuki roosaksvõõpamise ideega Estonian Airi jutule ei läinud.