Kui hinge haavad on ravimata, siis pesitseb haigus edasi ega lase elada

Haavad hägustavad hetki, mis on talletunud tunnetes ja mõtetes olevas ajas. Kust on nad pärit ja miks on nad siin? Kas need haavad on siin? Miks nad peaks olema? Kuidas ära tunda haavatuid ja terveid?

Arutlen kaotuste üle aastatel 1939-1953, 1954-1986, 1991-2017. Esimesed üksikud aastad haavasid ja haavavad paljusid endiselt, kuna kaotasime oma riigi ja iseseisvuse, kaotasime lähedasi kahes küüditamises, kolmes okupatsioonis, millest kolmandast sai anneksioon, hävituspataljonlaste ruunavas raevus, metsavendade võitlustes NKVDga, mil suures osas ka vaibus füüsiline vastupanu, küll mitte aga vaimne. Esimene ajavahemik haavas inimesi surma, lähedaste kaotuste, vabaduse äravõtmise ja hirmuga orjastamise ees. Teise ajavahemiku haavad sündisid ootuste purunemisest, võltsmaailma tekkimisest, aususe ja eheduse kadumisest ning vanade haavade kehvast ravitsemist või hoopiski ravimatusest. Suletud silmad ja kurtus, mis aitab valede loodud petupildi ilu alles hoida ning Viivi Luige sõnul hoiab pildi ilu rikkumast, kuid toob kaasa võikusevarjundi, mida märkavad kahjuks vaid nägijad.