Kui ilus, tõdesin ma. Eesti Eks­pressi ajakirjanik Marian oli võidurõõmus, seljas õlgupaljastav kleit, süles lilled. Minust 25 aastat noorem, põlvkonnast, kes on nii vabad, et ei kujutagi elu teistviisi ette. Marian ütles tänusõnad voolavas inglise keeles. Viimati õppis ta andmeajakirjandust Ameerika Ühendriikides, Floridas, Miami Heraldi toimetuses.

Ja ka laiemas mõttes oli ülev tõdeda, kuivõrd elus on meie eriala – ajakirjandus. Ehkki meid mõnikord aetakse segi meelelahutusmeediaga, mida me ellujäämiseks ju ajakirjanduse kõrval samuti viljeleme, on Eesti ajakirjandusorganisatsioonid siiski tõeotsimise masinad. Võistlevad ja vabad, korrumpeerumata. Valmis vabandust paluma ja vale fakti ümber lükkama. Millal suhtlusmeedia nii tegema hakkab?

Eesti toimetuste sorteerimisjaama lendab sisse vihjeid ja uudiseid. Välja tuleb enam-vähem korrastatud ja enamasti kontrollitud allikatega infovoog. Käib Eesti demokraatia usin teenindamine. Ajakirjanikud ei vajagi oma vana kooli väljaandjalt enam suurt midagi, peale ühe otsuse: leitagu neile õige peatoimetaja.

Aga tagasi Marian Männi juurde – just tema artiklid lõpetasid minister Martin Repinski karjääri. Oli tekkinud palju Ida-Virumaa inimesi, kes meie ajakirjanikku usaldasid, nii et Eesti Ekspressil oli kaks korda rohkem fakte Konju farmi maksmata palkade ja kärvanud lammaste kohta, kui lehte mahtus.

Sel hetkel polnud lugu enam väikese Eesti ministrist, vaid tõusis ka küsimus, kuidas neid Euroopa Liidu põllumajandustoetusi tegelikult jagatakse. Tragi keevitaja Martin hüppas eurotoetusi püüdes loomakasvatuse alale, saavutades seal tänu võõrale rahale kena eelise. Veel viimane trikk, ja lagunenud lauda pildi juurde saabki allkirjaks „Leia fotolt 800 000 eurot toetusraha“.

Nõnda igatahes lõppes uue Eesti valitsuse esimene tõmblemine, ja ma soovin head vabariigi aastapäeva nii meie valitsusele kui kõigile elusolenditele Konju farmis.

Tõe otsimine, üksteisele vastas­tikku preemiate jagamine, kaetud laud Rootsi saatkonnas... Milline hubane elu, nii kaugel valetavatest võimumasinatest Moskvas või Washing­tonis (Pekingis ja

Et Venemaa aeg-ajalt naaber­territooriume himustab, pole uudiseks. Aga miks me sel juhtuda ei taha lasta, tuleb samuti selgelt silme ette tuua.

Istanbulis niikuinii). Seal liiguvad ju praegu mastaapsed valed, mitte Repinski kitsejutud. Suuremate valede paradoks on aga see, et need hakkavad lugejat tüütama. Trumpi vihtlemist lähebki juba justkui paljuks. Ja kes jõuab neid Vestide ja Sputnikute jutte ümber lükata? Kes neid vene keeles ei mõista, ei saa päriselt aru tõeväänajate nahaalsest agressiivsusest.

Mis noort eesti põlvkonda iseloomustab, on teatud ­vastumeelsus otsese võitluse vastu. Võidelda ja vaielda ei ole „cool“. Targem inimene taandub kõrvale tõlgendajaks – nii püsib närvikava korras.

Kogesin seda kolm kevadet tagasi. 23. veebruaril 2014, juhtumisi just meie riigi aastapäeva eel, tegi president Putin otsuse haarata endale tükk Ukrainat, Krimmi poolsaar. Seda efektset vallutust saatis jahmatav sõimu- ja laimusõda. Korraliku, viieaastase haridusega Moskva ajakirjanikud põrutasid kõigist kanalitest valesid, nagu oleksid ukrainlased ehk „ukropid“ USA saatkonnast saadud 100dollarise päevaraha eest tulnud tänavaile revolutsiooni mängima. Et korralik rahvas põgeneb ukraina fašistide eest üle riigipiiride ja muud sellist.

Jälk ajakirjanduslik prostitutsioon, argus, elukutse reetmine – nii ma needsin, vaadates Vene internetti ja TV-kanaleid. Kas võib tõesti olla, et terved suured uudistoimetused loobuvad fakte kontrollimast? Kuidas käib käsu andmine, et mine ja valeta? Mida ajakirjanikud suitsunurgas üksteisele ütlevad, kas „tubli töö“? Meenus mu isa mälestus sellest, kuidas punaste tulekul kirjanik Aira Kaal Postimehes nagu ussist nõelatult kukkus Eesti Vabariiki kiruma. Temast sai hiljem ENSVs lastekirjanik...

Suures ärevuses saatsin Eesti Ekspressi siseveebi idee, et saadaks õige üleskutse Vene Föderatsiooni kolleegidele, et ajakirjanik vahendagu tõde, mitte ärgu lasku end ära osta, ja professionaalne toimetaja ei tohi lasta tööandjal oma publikut petta, kolleegid – olgem solidaarsed, ärgem olgem prostituudid jne...

Ekspressi listis saabus vaikus. Paar vanemat võitlejat kirjutasid „Jah! Teeme!“ – aga valdavalt jäi ikka vaikseks. Mis see nüüd on, mõtlesin. Ja siis järeldasingi – võitluslik hoiak ja vastandumine pelutab noori. Neil on teine maitse.

Sinnapaika see asi siiski ei jäänud. Kui inimesi tüütavad üleüldised deklaratsioonid autokraatia vastu, siis miskitmoodi peab ikka ju saama kujutada mittevabadust. Mida Kreml inimestele tegelikult kaela toob, kui lükkab Russki Miri piire jõuga laiemaks? Milline elu tabab neidsamu patrioote pärast rohelisi mehikesi, kui jälle satutakse rublatsooni?

Juhus seda uurida saabus veel samal, 2014. aastal. Kreml vallandas Venemaa ühe suurima portaali, Lenta.ru toimetajad. Lenta oli kirjutanud, et Ukrainas sõdivad ikka päris Vene väed (seda nende TV-kolleegid eitasid, nii et suu vahus). Osa Lenta. ru toimetajaid kolis piiri taha, sealhulgas Baltimaadesse. Enam-vähem nagu Artjom Troitski. Läti Delfi otsustas nad oma hõlma alla võtta, maksta palka, pakkuda interneti­platvormi. Nii panimegi Venemaa piiri taga käima demokraatliku vene ajakirjanduse, nagu valgekaartlased 1920ndatel! Anton Lysenkovi toimetatud Spektr.press koos veebiväljaandega Meduza on ühed selgema jutuga vene infokanalid maailmas, peale telekanali Dožd ja raadiojaama Ehho Moskvõ. Pole just palju ­igasuguste Sputnikute ning Kesktele­visioonide vastu, ent Spektri uudiseid loeb igal kuul 1,5 miljonit inimest! Ja õigus olgu Ekspressi ajakirjanikel, proklamatsioone ei pilluta ka vabas vene pressis. Üritatakse rääkida neutraalselt, unustada sõnad „putinoid“, „ukrop“ ja „liberast“. Ukraina korruptsiooni põlastatakse nagu iga teist korruptsiooni.

Mul on vana põlvkonna kõva­ketas, mõtlen ikka veel seljaajuga: mismoodi see oleks, kui Venemaa meid veel kord vallutaks? Kes hakkaks ühe Tartu kolleegi kombel kirjutama, et Eesti Vabariiki ei sobigi tagasi nõuda, sest ajaloo objektiivne kulg ei näe nii ette? Mismoodi korraldaks moodne Kreml hõivatud maades haldust, pensione, sõjaväekohustust ja internetti? Ammugi ei oleks välismaa kirjastajaid, Bonniereid ega üldse kedagi koos pressipreemiatega.

Kõike seda Delfi ja Spektr.pressi ühine projekt teile varsti kirjeldabki. Saatsime korrespondendid kõikjale Kremli poolt toetatud, meie poolt tunnustamata territooriumidele: Abhaasia, Transnistria, Krimm, Osseetia, Donetski „vabariik“, Lugansk. Millised on palgad, millised on uued kaubandusketid? Kes ja kuhu reisida tohib? Millist telekanalit kaablis vaadata võib, kust tulevad uued toimetajad rajoonilehtedele? Kui hellal käel toimetavad erafirmades Moskvast saabunud ülevõtjad (isegi paadunud putinoidide bussifirma või kitsekasvandus lüüakse üle). Vene litsentsid, Vene advokaadid, Euroopas kehtivuse kaotanud diplomite jagamine uuendatud programmidega ülikoolides... Et selline tõde lugejat ei tüütaks, tegeleme tõega just nimelt detailselt, olmeliseltki. Ja avaldame Delfi/Spektri reportaaži ka Venemaa otseste naabrite juures: Poolas, Soomes.

Seda lugu toimetas Eesti Ekspressis Priit Hõbemägi, kelle isa – samuti kui minu isa – on tänavu 90aastane, elus ja rõõmus Eesti vabaduse üle. Et Venemaa aeg-ajalt naaberterritooriume himustab, pole vanahärradele uudiseks. Aga miks me Vene võimu siia ei taha, need asju tuleb aeg-ajalt konkreetselt silme ette tõsta. Ega priiust ju ei oska hinnata, kuni teda rohkelt käes on.