Kuidas lugeda hetke
Tegelikult võiks küsida, miks see küsimus üldse mõttekas või tarvilik on. Spordist kirjutades kirjutatakse ju ... spordist!? Ja kirjutamine on jätkuvalt parim viis kanda mõtteid ajas edasi inimtegevuse kohta.
Ometi on küsimusel väike tagamõte. Tagamõte näidata, et asi nii lihtne pole, nagu esmapilgul paistab. Eriti siis, kui eeldada, et spordist kirjutamise olemus eristub kõikidest muudest kirjutamistest, et sel on mingi eraldiseisev mõte.
Spordist kirjutamist nimetatakse enamasti spordi-ajakirjanduseks. Spordiajakirjandus on nii kõneldu-kisendatu, näidatu kui ka kirjutatu. Isegi siis, kui sel klassikalise ajakirjandusega pistmist pole, kui tegelikult hoopis spordi-ajaloo-kirjutamist tehakse.
Tundub, et "aja" eesliide on tegelikult dekonstruktivistlik agent, paljastades midagi, mis pole olnud esmane, taotletud tähistatus. Usun, et esmane tähendus mõistele on "aktuaalsus, kõnekus", aga teine, see salajaselt kõnekas tähendus "hetkelisus, kaduvus".
Spordikirjandus on vähemalt sama ebapiisav mõiste. Sportlaste biografistikat selleks enamasti peeta. Kirjanduses, fiktsioonis, on sport pigem sarnane muu tõesarnasust loova funktsiooniga jutustuses, ning pole tegelikult vahet, kas mõni tegelane on sportlane või veoautojuht. Inimsaatuse universaalsed keerdkäigud on ikka see, mida jutustatakse.
On ka tõesti toredat spordikirjandust, nagu meil Jaan Rannap, aga seegi on lähemal vaatlusel siiski bildung, arengu-kirjanduse liik, mille piirid on täiskasvanuea algamisel.
Lähtudes "hetkelisuse" tähendusest, jõuame spordikirjutamise mõtte mõistmisele lähemale hoopis teistkaudu, väljastpoolt lähenedes. Spordisoorituse ajaline, hetkeliselt sündiv olemus on väga sarnane teatriga, performance'iga, teatud laadi kujutava kunstiga. Hetke püüdmine, kirjeldamine, säilitamine on teatrianalüüsi alatine taotlus.
Ometi põrkan siingi olulisele erinevusele. Teatrisündmus, kunst üldisena representeerib, osutab millelegi, elule. Suur osa selle kirjutamisest on mainitud denotatiivse suhte paljastamine ja tõlgendamine.
Sport ei representeeri. Side tähistaja ja tähistatava vahel on jäägitult katkenud, vaevalt et keegi kaugushüpet millegi muu esteetilise reproduktsioonina loeb.
Spordisooritus sellisena ongi see esmane tähendus.
Suure spordihetke ees ja sees jäävad spordireporterite luitunud metafoorid üdini lamedaks ja abituks, heal juhul tungib teadvusse kiljuvas hääles peituv ürgne pinevus. Ning just sealt, endast, leiab võtme, kuidas seda hetke salvestada ja taasmõista. Sest iga suur spordihetk on see, kui me kogemusliku empaatiaga mõistame nägevat sama pingutust, millega oleme silmitsi cross-fit-harjutuste mustendavas pingutuses või triatloniraja lõputus üksinduses.
See on midagi, mis puudutab meie inimolemise kehalist olemust vaimu kujundava tugevusega.
Kui me mõistame, kuidas seda hetke lugeda, saame ka aimu, kuidas sellest võiks kirjutada. Mõistmise sünnitamiseks on tarvis teada hoopis teistsuguseid sõnu kui need, mida oskab spordireporter või mida oskan mina. Nende sõnade eesmärk on anda meile vabadus vaadata ja mõista sportimist targemini ja isiklikult. Sina oled neid sõnu ikka teadnud paremini kui keegi teine siin Eestis, aitäh selle eest.
Paavo Kivisel täitub täna 70. eluaasta.
