Kuuepäevase sõja juubel - võit ja kaotus

Eelmisel nädalal möödus nelikümmend aastat ühest külma sõja aegsest tähenduslikumast sõjalisest vastasseisust - kuulsast Kuuepäevasest sõjast (5.-10. juuni 1967).

Seda kokkupõrget võib nüüd tagantjärele vaadelda  Iisraeli kui riigi iseseisvuse viimase kinnitusena pärast selle väljakuulutamist 14. mail 1948. aastal. Pärast niisugust superedu, mil juudiriigi pindala suurendati lausa neli korda (okupeeriti Jordani Läänerannik, Golani kõrgendikud, annekteeriti Ida-Jeruusalemm, vallutati Gaza sektor ja Siinai poolsaar), muutus otsustavalt ka muu maailma suhtumine. Just sellest ajast valisid Ameerika Ühendriigid Iisraeli oma peamiseks strateegiliseks partneriks ja relvaabi kliendiks Lähis-ja Kesk-Idas (kuigi tihedat militaaralast koostööd tehti loomulikult ka varem). Vastav partnerlus kestab praeguseni.

Retrospektiivselt tagasi vaadates elasid suurima vapustuse läbi muidugi iisraellased ja araablased. Paljud juudid kogu maailmas (eelkõige Iisraelis) elasid läbi mingi eufooria taolise tunde, isegi osa ilmalikult orienteeritud iisraellastest sattus Nutumüüri ees seistes teatud eksalteeritud seisundisse. 1948. aastast oli see judaismi tähtsaim pühamu Jordaania annektsiooni tõttu enamikele juutidele ligipääsmatu.

Araablastele - eelkõige suurkaotajatele jordaanlastele, süürlastele ja egiptlastele - tähendavad aga sõja tulemused ikka veel jätkuvat häbi hoolimata Iisraeli ja Egiptuse ning Jordaania vahel sõlmitud külmadest rahulepingutest (1977 ja 1994). Vähemalt paljude nende maade elanike silmis. Alandus tipnes võidukate Iisraeli sõdurite poseerimises islamile tähtsuselt kolmanda jumalakoja, Jeruusalemmas kõrguva Kaljumošee ees.

Kuuepäevase sõja tulemusi analüüsitakse esimese kaasaegse mobiilsõjapidamise klassikalise näitena kõikides maailma arvestatavates relvajõududes. Tollal oli sionistliku riigi juhtkonnal tõepoolest väga avar geopoliitiliste valikuvõimaluste spekter.

Araablastest naabrid olid totaalses poliitilis-moraalses frustratsioonis, nende valitsused oleksid kindlasti nõustunud endisest oluliselt korrigeerituma relvarahujoonega, mida hiljem võinuks lepingulisel tasandil määratleda vastastikku tunnustatud riigipiiridena. Vähemalt osadele islamimaadele (iseenesestki mõista, mitte kõikidele) tunduks säärane kompromissettepanek antud olukorras isegi sobilikuna.  

Läks aga hoopis teisiti. Võidujoovastuses otsustas Iisrael sisuliselt jätta endale eeskätt Ida-Jeruusalemm (viimane annekteeriti ametlikult 1980), suurem osa Jordani jõe Läänerannikust - sinna hakati toimekalt rajama juudiasundusi (praegu elab neis u. 250 000, peamiselt religioosset juuti) - ning Süürialt haaratud Golani kõrgendikud. Tuleb tunnistada, et esimestel aastatel oli säärane poliitika päris edukas, Gaza sektori ja Lääneranniku araablastest elanikkonna, kaasa arvatud u. 200 000 uussõjapõgeniku ohjamiseks piisas 70ndate aastate algul ainult mõnest pataljonist. Kuid paarikümne aasta möödudes muutus situatsioon lausa põhimõtteliselt - 1987. aastal algas esimene intifada, s.t. palestiinlaste esimene raevukas ülestõus Iisraeli vastu.

Kõigepealt toimus araablaste seas meeletu demograafiline plahvatus, kui 1967. aastal elas Läänerannikul 1 250 000 araablast, siis käesoleval ajal ulatub nende arv ligikaudu kolme ja poole miljonini. Kuid suurim probleem ei seisne juudiriigi jaoks isegi selles. Kibedaim ajalooline iroonia väljendub järgmises asjaolus - suurima panuse Palestiina identiteedi tekkimisse andis just Iisrael ise! Omal ajal oli peaministril Golda Meiril absoluutselt õigus, kui ta eitas palestiina rahva olemasolu. Kuid kogetud pagulus, alandus, kaotus jms said aluseks uuele maailmatunnetusele, mis näiteks egiptlastel nii teravdatud kujul ometigi puudub, hoolimata ühisest araabia emakeelest ning sarnasest kultuuritaustast.

1967.aastal võttis tollal võidukas Iisrael ühe alistatud rahva oma võimkonna alla, kuid ei suuda teda käesoleva ajani absorbeerida ega lõplikult demoraliseerida. Mida teha? Ilmselt tuleb juudiriigil lähiaastatel leida alustuseks mingi modus vivendi Süüriaga kooseksisteerimiseks, kus lõpuks  tuleb rahulepinguliselt  tagastada Golani kõrgendikud. Sarnaselt Egiptuse Siinai kaasusega.

Kõige suurem viga sai tehtud keeldumises enamikule palestiina põgenikel koju naasta. Etnopoliitilise otsuse kõige jubedamaks tulemuseks juudiriigi jaoks on muidugi vastaspoole üha süvenev radikaliseerumine ning Iisraeli vastu suunatud terrori eskaleerumine.