Hirm, mille vallandas 2015. aasta jaanuaris satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusehoones Pariisis toimunud tulistamine, kus hukkus üksteist inimest, on Euroopas tooni andnud nüüdseks juba üle pooleteise aasta. Aina uued teated mõistusevastastest vägivallaaktidest, mille ohvriteks on sünge mustrina süütud tavakodanikud, toimivad meeldetuletusena Euroopat pidevalt varjutavast ohust. Suurbritannia värske välisministri Boris Johnsoni ennatlik hinnang, justkui oleks 22. juuli tulistamine Müncheni kaubanduskeskuses islamistliku terrori kui „globaalse haiguse“ tagajärg, on ilmekas näide, kui häirivalt igapäevaseks on saanud tragöödia korral näpuga juba harjumuspärases suunas osutada. Selle kõige mõjul on hirm või vastumeelsus islami suhtes Euroopas juba üsna levinud nähtus, mis ei tee vahet religiooni rahumeelsel järgimisel ja kõverpeeglis väänatud interpretatsioonil.