Laste kaitseks
Lapsi selleks sünnitataksegi, et naised ja mehed tunneksid ennast täisväärtuslikuna, ütleb kolleeg Andrei, kui jutt läheb selle peale, kas lapsi võib ära kasutada täiskasvanute soovide täitmiseks. Ta on seda öeldes väga irooniline.
Kuidas siis on – kas meie liberaalses riigis võib lapsi väntsutada, nende nuttu ja õnnetut olekut labases seriaalis reklaamiklippide vahel näidata, väikelapsi vahetada ja kohelda neid nagu ei tea kus kirjutet stsenaarium ette näeb?
Jutt käib telesaatest, kus osalejate nõusolekul sisenetakse inimeste pereellu, vahetades pereemad ning näidates nende hakkamasaamist ja nurjumisi teises keskkonnas. Kogu saade balansseerib hea maitse piirimail, aeg-ajalt ka libisedes. Ent me räägime selle saate kontekstis lastest, keda oleme näinud nii paljana, tõsiselt haigena kui ka nutusena ema taga otsimas.
Ajakirjanike eetikakoodeks seab laste küsitlemise ja näitamise eest vastutuse vanematele. Ent nähtu on väga sedamoodi, et needsamad vanemad on staariks saamise tuhinas unustanud kaaluda oma laste huve. Lapsi koheldakse otsekui vanematele kuuluvaid esemeid, mida lihtsalt viiakse ühest kohast teise. Me ei tea, kuidas lapsed seda mäletama jäävad. Lootus on vist sellel, et ei jäägi. Et lapsed lihtsalt unustavad aja, mil ema oli arusaamatul kombel kadunud ja tema asemel liikus kodus närviline võõras, kes kadus siis päriselt. Kas vanemad seletavad seda (nii tõsist) sündmust lihtsalt sooviga üheks õhtuks televiisorisse pääseda? Ei tea, aga arvan, et selline asi jätab inimese sisse jälje. Mina sain nelja-aastasena rihma. Minu meelest ebaõiglaselt. Olin lasteaias sõbrannale rääkinud midagi, mis osutus peresiseseks, täiskasvanute tähenduses salajaseks infoks. Aga ma ei teadnud seda. Ja mäletan pehmelt öeldes mitte just meeldiva seigana.
Ajakirjanike eetikakoodeks ütleb teisalt, et ei tohi kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi ja neile tuleb selgitada ette kõiki võimalikke tagajärgi. Just see on kahtlane koht selles loos. Pole vist selgitatud.
Muide, palju asju siin elus juhtub rumalusest, mitte pahatahtlikkusest.
Laste üle otsustamisel võiksid vanemad lähtuda lihtsast, vanast ja õiglasest printsiibist: lasta teha nendega nii, nagu lastaks enesega. Kui ikka ennast ei taheta näha palja ja kasimatuna, tehtagu samasugune otsus ka laste suhtes.
Sama asi tuleb pähe, vaadates üleskutset saata raha Tartu Ülikooli kliinikumi lastefondile. Pildil on ilusaks tehtud tüdruk ja õnnetu tüdruk. Ilus tüdruk (värviline, lokit juustega, moodsalt riides) hoiab käes õnnetu tüdruku fotot. Õnnetu tüdruk on haige, tal on veidi kitsas kleit ja foto temast on miskipärast mustvalge. Igati on näha, et tüdrukud pole võrdsed – fotolt hüüab vastu klassikaline vastandamine. Pildi juures on tekst, kus ilus tüdruk arvab, et annaks oma jalad võimalusel teisele ära.
Suured, tulge mõistusele! Paluks nüüd ikkagi järele mõelda, mida see tekst tähendab. Ja mis saab siis, kui soovid täituma hakkavad. Reklaami teises variandis tahab ka üks poisslaps oma jalad ära anda. Kas me, suured, tõesti arvame, et sõnumi silmakirjalikkus – asjaolu, et õnneks pole jalgade annetamine meditsiiniliselt veel võimalik- ei jõua lastele endile kohale?
Šokireklaam võiks olla täiskasvanute vaheline asi. Lapsi ei tohiks sellesse ja ka raha küsimisse segada. Me saame siin kõik aru, et see konkreetne kampaania on tehtud ilusale ideele mõeldes, aga täiesti kohutaval viisil. Kõiki reklaamibüroode lolle ideid ei maksa ikka ära osta.