Tammsaare muuseumi teaduskohvikus arutlesid hiljuti sel teemal neuroteadlane Hendrik Luuk, kirjanik Jan Kaus, tõlkija ja kirjastaja Krista Kaer ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse esimees Aime Klandorf. Oktoobri keskel avaldas Briti ajaleht The Guardian tuntud kirjaniku Neil Gaimani artikli “Miks meie tulevik sõltub raamatukogudest, lugemisest ja unelemisest”. 18. oktoobri ajakirjast Science võib leida David Comer Kiddi ja Emanuele Castano artikli “Ilukirjanduse lugemine toetab teadvuse teooriat”, kättesaadav on hulk hiljuti ilmunud samateemalisi raamatuid (Lisa Zunshine jt).

Mida need uurimused väidavad? Lühidalt öeldes seda, et ilukirjandus arendab inimese empaatiavõimet, kujutlusvõimet ja see on seotud tema sotsiaalse võimekuse ehk elus hakkamasaamisega. Tsiteerigem Neil Gaimani: “Ma olin kord New Yorgis ja kuulasin jutuajamist uute vanglate ehitamisest, mis on tohutult kasvav tööstus Ameerikas. Vanglatööstus vajab plaani – kui palju vangikonge tulevikus vaja läheb? Kui palju vange on umbes 15 aasta pärast? Ja nad leidsid, et saavad seda väga kergesti ennustada, kasutades lihtsat algoritmi, mis põhineb küsitlusel, kui paljud 10–11aastatest lastest ei oska lugeda. Ja kohe kindlasti ei oska lugeda oma rõõmuks.”

Gaiman üldistab, muidugi ei ole pilt nii mustvalge. Kuid mittelugemise ja asotsiaalse käitumise seos on siiski olemas. Ning see on paljuski seotud empaatiavõimega, suutlikkusega kujutleda end teise inimese olukorda.

Ilukirjandus on ainulaadne selle poolest, et võimaldab inimesel lugemise käigus luua täiesti kordumatu omamaailma, elada tegelaskujudesse sisse viisil, mida ei paku ükski teine kunstiala. Jah, me elame kaasa filmitegelastele, me saame emotsioone muusikast ja kunstist. Kuid teistmoodi.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel