Mäletsejad ja nämmutajad
Käimas oli miskisugune maaelusaade. Ühtäkki ilmus ekraanile sihuke tore lammas, kes muhedalt midagi nämmutas. See oli tohutult armas vaatepilt! Muhedalt nämmutav lammas tegi mu südame soojaks. Tal oli niivõrd sõbralik nägu, ta tundus oma olukorraga sajaprotsendiliselt rahul olevat.
Maal elav ja oma eluga rahul olev lammas tõi televiisori vahendusel närvilisse linnaellu sõnulseletamatut rahu ja tasakaalu. Moodsaid kommunikatsioonivahendeid ei maksa seetõttu alahinnata. Eks maainimesed saavad televisiooni vahendusel jällegi aimu linnaelust.
Tuutu seda lammast ei näinudki, kuna oli süvenenud oma ristsõnadesse. Ja ega telekas lammast just kaua ei näidanudki, ju siis ei pidanud pikema eetriaja vääriliseks, ju oli tähtsamaid teemasid, mida edasi käsitleda. No mis parata, tänapäeval on paljudel paljude asjadega kiire.
Mul siiski tärkas kogu selle asja vastu lähem huvi. Et mida see lammas seal siis nõnda armsasti õieti nämmutas.
Küsisin sõber Tuutult, et kas lammas kuulub ka mäletsejate hulka. No et nagu lehm, kellel lihtsustatult öeldes on mitu magu ja kes siis üht ja sama kõhutäit mitu korda seedib. Et nagu vaimuinimene, kes seedib ühtsama mõtet või tunnet läbi mitu korda ja saab siis ehk kätte parema, kristalliseerunuma tulemuse. No et ei plähmi siis niisama, esimese emotsiooni ajel.
Tuutu ühmas oma ristsõnade tagant, et ei, tema teada küll mitte. Pärisin edasi, et no miks see lammas seal teleekraanil siis nii armsasti nämmutas, nii, et mul süda läks soojaks.
"No sööma peab ta ju ometi, ega's ta nälgas pea olema!" ühmas Tuutu mulle vastuseks.
Hiljem uurisin järele, et lammas siiski kuulub mäletsejate hulka. Alati ei maksa niisama plähmida! Kuid tol õhtul mõtlesin, et nii mäletsemisel kui nämmutamisel on oma ilu ja võlu. Rõõmu võib ju tunda ka puhtast vormist! Kuid igal juhul ei maksa ka lammast alahinnata - välise sarmi varjus võib peituda sügavam sisu.
