Margit Tõnson : Mereäärsed lood vajavad jutustamist
Aga mis see üksiku mehe elu väikese vennasvabariigi veel väiksemas pealinnas ikka väärt on. Palk on hea, aga igatsust sellega ei vaigista. Kodu ja noorpõlvearmastus mitu tuhat kilomeetrit eemal... Üsna pea jäi tõmmule kräsupeale sööklasabas seistes silma lahkete silmadega eesti tüdruk Marta, kes tühjaks söödud taldrikuid kööki kandis. Ei läinud aastatki, ja nad kolisid kokku, pistsid leivad Lasnamäe kahetoalises ühte kappi. Lõimumise sõnagi ei olnud veel välja mõeldud, küll aga olid kuivainete topsidel sildid kahes keeles.
Nüüd on nad mõlemad pensionärid. Poeg elab perega Soomes, lammutab laevu, tütar töötab Saksamaal, vanadekodus, vahetab rikastel põduratel linu ja siibreid. Talle on omakorda silma jäänud üks tumedat verd noormees Aslan, kes linu pesumajja viib. Ja kõik hakkab jälle otsast peale. Lõimumine ja sulandumine. Õppimine ja harjumine. Tuhandeid kilomeetreid eemal. (Kuidas see täpselt käib, seda pole isegi vaja hakata ette kujutama, seda võib vaadata Ulrich Seidli rajust filmist “Import/Export”).
Just niisuguseid impressioone vallandab jalutuskäik vast avatud Kultuurikilomeetril Tallinnas, mille käredamad juba Okupatsioonikilomeetriks on ristinud. Alustuseks Tarkovski “Stalkerist” tuttav, tänase Kultuurikatla ja Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumi vaheline “sissepääs”, kust vana raudteetammi mööda algas meeste teekond Tsooni. Siis Kalasadamast mööda, paremal paralleelselt mere poole sirutumas Suur-Patarei tänav, mis oli Jaan Krossi elu teljeks – Ilmarise vabriku teenistujate majast, kus ta vanematega elas, Patarei vanglani, millega tal enda sõnul “kah tublisti tegemist tuli”.
Rääkimata siis tontlikust Noblessneri kvartalist, laevaremonditehase alast, mille mastaape võib sealt Kultuurikilomeetrilt ehk veel mõnda aega imetleda. Grandioossed kvartali arendusplaanid on mõneks ajaks nähtavasti sügavkülmutatud. Kuid kümnete tuhandete võõrtööliste lood, kes laevaremonditehase seinu oma higiga on niisutanud, väärivad igatahes ettekujutamise kõrval ka meenutamist – ja kus mujal oleks nende jutustamiseks parem paik kui tasahilju kultuurikeskuseks ümbersündivas Noblessneris?
Kirjutasin aasta esimeses Areenis, tulevikutähtede numbris Aljona Suržikovast, kes tegi esimese ja väga õnnestunud katse jutustada tööotsingutega Balti Laevaremonditehasesse jõudnute lugusid tõsielufilmis “Töölise portree”. Tema leidis Viktori ja Pjotri. Kes jutustab järgmised?
