Priit Hõbemägi on Eesti Ekspressi ajakirjanik ja meediaõppejõud.
Iga kord, kui mõni tuntud inimene satub internetis eriti pahatahtliku anonüümsete kommentaatorite rünnaku alla, tekib ühiskonnas suur hädakisa. Küsitakse: kust sellised inimesed tulevad? Miks nad niimoodi teevad? Otsitakse põhjuseid, süüdistatakse internetiportaale rahaahnuses ja moderaatorite vähesuses. Räägitakse digilõhest, sõnavabadusest, geenidest ja kasvatuse puudumisest. Ühesõnaga – asutakse taas pikalt ja segaselt arutama küsimuste üle, mida teadlased on põhjalikult uurinud.

Juba pikka aega uurivad teadlased, mis paneb meid internetis teistmoodi, sh ka teiste vastu vaenulikult ja vastikult käituma. Näiteks psühholoog Elias Aboujaoude avaldas juba 2011. aastal raamatu „Virtually You“. Pealkirjas on sõnamäng, mis tähendab korraga nii „virtuaalne sina“ kui ka „peaaegu sina“. Raamatu alapealkiri on veelgi mõjuvam: „E-isiksuse ohtlikud omadused“.

Laias laastus ütleb teadlane, et interneti kasutajatel tekib internetis „e-isik“, kes on julgem, ettevõtlikum, seksikam, vabameelsem, kui me füüsilises maailmas oleme. Meie isiksuse pikendus seikleb vapralt internetis, loob uusi suhteid ja seni võimatuid sõprusi. Just selle tõttu kirjutavad inimesed internetis igasugustele petitsioonidele alla palju kergemalt, kui teeksid seda pastakaga paberile allkirja maalides, või ühinevad sotsiaalmeedias progressiivsete liikumistega, kuid koosolekule pärismaailmas ennast kohale ei vea – meenutage Eesti 200 juhtumit. Sest internetti sisenedes tekib uljas tunne, et nüüd ei suuda meid enam miski peatada! Kuid samas annab e-isiksus hääle ka meie tumedatele, väheküpsetele ja antisotsiaalsetele impulssidele, meie isiksuse nendele külgedele, mida on ajalooliselt kontrollitud kultuuri, ümbritsevate ootuste, religiooni ja sotsiaalse lepingu kaudu.

Lisaks mõjutab arvutiekraanil toimuva nägemine otseselt meie kehakeemiat ning koos sellega ajus toimuvat. Nii et arvuti kaudu saab meid tõepoolest manipuleerida, mitte ainult mõistust, vaid ka meie füüsilisi reaktsioone. Keha hakkab tootma aineid, mis mõjutavad aju ja selle kaudu meie käitumist. Ka seda on teadlased juba ammu tõestanud. Teatud ainete osas võib inimesel tekkida sõltuvuslik vajadus kõrgendatud erutuse ja rahulolutunde järele. Ka kommentaaride kirjutamine võib olla sõltuvuslik ning impulsiivne. Kui inimene tunneb ärevusega segatud tungi kellegi kohta midagi kirjutada ning see on hetkel just selline pinevust pakkuv tegevus, siis hetkeks toob see rahulolu, pikemas perspektiivis aga süütunde ja mured.

Kurjad kommentaatorid ei ole mingi eriline liik, kelles pesitseb mingi enneolematu õelus, vaid need on täiesti tavalised inimesed.

Kuidas siis sünnivad sellised väga isiklikud ja solvavad kommentaarid, mis sundisid tuntud näitlejat Marika Korolevi kohtusse pöörduma oma au ja väärikuse kaitseks ning kahjutasu nõudmiseks? Tänaval ei julge ju keegi minna üle riigi tuntud näitlejale midagi solvavat näkku karjuma. Küll aga internetis.

Selle põhjuseks on anonüümsus, nähtamatus ja hierarhiate puudumine. Kui internetis anonüümselt tegutsev isik peidab oma näo ja nime, siis ta on nagu nähtamatu. Nähtamatu olemine võimendab problemaati­list käitumist, ka solvavate kommentaaride või küberkiusamise kujul, kuna tegijat ei saa võtta ­vastutusele. Samuti puuduvad internetis hierarhiat tähistavad ­staatusesümbolid, mis päris maailmas ­autoriteetsete inimese ümber jõu ja aupaiste ­loovad – tuntud nägu, enesekindel hoiak, riided, ihukaitse. Internetis on kõik võrdsed. Oluline seegi, et kuna inter­netis pole näha kiusamise ­füüsilisi tagajärgi, siis ei pruugi ­solvaja adekvaatselt tajuda oma teo mõju. See tundub internetis lihtsalt palju vähem tõsine.

Anonüümne kommentaator ei ole mingi eriline inimtüüp, selline, mida teised, „korralikud“ inimesed ei ole. Need impulsid võivad vallanduda igaühes, kõige enam aga nendes, kes ei suuda mingil põhjusel oma impulsse kontrollida, on vähem sotsialiseerunud, on väiksema enesekontrolliga ja kellele sotsiaalsed normid pole sisse harjunud.

Kui otsida nähtamatusega kaasnevale käitumisele paralleele kunsti­maailmast, siis tuletage meelde, mida tegi Mihhail Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita“ peategelase armastatu, kui ta oli imekreemi abil muutunud nähtamatuks? Esimese asjana kihutas ta luua seljas üle Moskva tänavate oma meistri romaani õelalt kritiseerinud kriitiku korterisse, tungis läbi akna sisse ja peksis korteri segamini...

Aga anonüümsed kommentaatorid on nagunii väljasurev liik. Keegi neid ei armasta, sest neist on ainult tüli ja kasu mitte mingit, isegi nende poolt toodetud klikid on juba ammu muu internetiliiklusega võrreldes tühised. Pealegi kipuvad nad kommentaariumites ka omavahel sõnelema, mille tulemusel korralikud inimesed sellisesse jutulõnga ei lülitugi. Sest kes tahaks astuda tuppa, kus kaks poolt kaklevad? Uuringud on näidanud, et kätš kommentaariumis vähendab lugejate jaoks nii artikli kui terve brändi usaldusväärsust. Usaldusväärsus on aga iga brändi jaoks esimene asi.

Oma arvamuse avaldamine on kolinud sotsiaalmeediasse, peamiselt Facebooki, kus seda tehakse peaaegu alati oma nime all. Aga ime küll – või polegi see ime? – nn happeliste kommentaaride hulk ei ole vähemalt tunnetuslikult hinnates vähenenud. Solvatakse edasi, aga nüüd juba oma nime all ja avalikult. Flickri töötajat Heather Champi tsiteerides: „Arvuti mingil moel tühistab meie sotsiaalse lepingu.“

Mis vähemalt mingil määral tõestab väidet, et nn kurjad kommentaatorid ei ole mingi eriline liik, kelles pesitseb mingi enneolematu õelus, vaid need on täiesti tavalised inimesed. Nagu mina. Või sina. Ja suur osa meist. Aga muidugi mitte konkreetselt sina, mu armas lugeja!