Perelemmik jahvatas edasi: “Tead, olen nüüd taimetoitlaseks hakanud, ma enam liha üldse ei söö. Tahad, ma toon midagi taimset. Toon friikartuleid, need on mõnusalt rasvased.” Ei osanud taimetoidujutu peale kohe hoobilt midagi mõistlikku kosta. Kogelesin, et ise praen siin praegu muna või imen muna või et, noh, ma ei teagi nii päris täpselt. Aga et, noh, tee mis tahad, et tule siis külla, võta friikartuleid ja taimetoitu, et okei, et saame siis, jah, kokku. Mind hakkas juba tõsiselt huvitama, et kes see siis ennast taimetoitlasest perelemmikuna niiviisi esitleb.

Ootasin, mis ma ootasin, aga salapärasest perelemmikust polnud ei kippu ega kõppu. Järgmisel päeval ta helistas kusagilt masinamüra keskelt ja teatas, et ei saanud külla tulla, kuna viibib ekskursioonil Rakvere Lihakombinaadis. Et üks sõber otsustas teda veenda tagasi lihatoidu juurde pöörduma. “Hakkan sööma liha! Hakkliha ja sealiha!” seletas perelemmik vaimustunult. “Siin on nii palju liha!” patras ta. Ja lubas mõni päev uuesti ühendust võtta.

Päev hiljem perelemmik helistaski ja teatas uhkusenoodiga hääles, et on nüüd staariks saanud ja ühtlasi paljastatud. “Vaata värsket ajakirja Naised. Olen seal paljalt esikaanel!” seletas ta edevalt. Läksin alla postkasti juurde, võtsin värske ajakirja Naised ja vaatasin – esikaanel teavitas pealkiri “Petlik perelemmik – viiner”. Oh mind juhmakat! Muidugi viiner! Kuidas ma kohe ei taibanud? Ja viiner oli fotol ka, koos ühe oma endasarnase sõbraga. Taimetoitlane paljastatud lihasööjana? Ja ise veel uhke ka oma petlikkuse üle! Ole, kes sa oled, aga ükskord ma su ära söön!