Ehkki vaktsiinidest loobumiseni võivad viia eri motiivid ja arutluskäigud, ei jäeta last üldiselt vaktsiinita hoolimatusest või vähesest informeeritusest. Vastupidi, vaktsiinivastased on teemasse süvenenud ja kahtlemata ka hoolivad oma lastest väga. Küsimus, miks siiski langetatakse valikuid, mida meditsiinitöötajad või teadlased peavad lastele ohtlikuks, eeldab laiemat sotsiaal-kultuurilist analüüsi.
Üks Ameerika Ühendriikides tehtud uurimus kirjeldab inimeste suhtumist vaktsiinidesse tsüklilisena. Kui ühiskonnas on peaaegu kõik lapsed vaktsineeritud, muretsevad vanemad rohkem negatiivsete kõrvaltoimete pärast. Kui murelikud lapsevanemad, kes kardavad kõrvalmõjusid, enam lapsi ei vaktsineeri ja raskeid haigusi hakkab rohkem esinema, tajuvad vanemad lapse haigestumise riski reaalsemana ning vaktsineerituse tase hakkab tõusma. Vanemate ohutaju puudumisest võib aru saada: kui sajast lapsest vaid üks jääb vaktsineerimata, on tal väiksem
tõenäosus nakatuda, sest peaaegu sajaprotsendiline vaktsineerimine pidurdab haiguste levikut.
Lisaks säästavad vanemad, kes last ei vaktsineeri, last ka võimalike vaktsineerimise kõrvalmõjude eest. Ehkki vanemad ei pruugi seda teha teadlikult, käituvad nad sisuliselt free rider’itena, umbes nagu bussijänesed: kui enamik vaktsineerib ja nemad mitte, pole lapsele erilist ohtu karta. Selline lähenemine ei toimi aga enam siis, kui vaktsiinita jääb kriitiline hulk lapsi.
Kuid säärane selgitus ei ava siiski mittevaktsineerimise kui nähtuse olemust. Tänapäeval võib näha, kuidas vanemad püüavad üha enam hoiduda tundmatutest välismõjudest oma lapsele ja saavutada suuremat kontrolli: koduaias kasvatatakse maheaedvilju, eelistatakse ravimteed, loobutakse vaktsineerimisest.

Vaktsiinivastased põhjendavad enda teguviisi üldjuhul vaktsiinide ebavajalikkuse ja kõrvalmõjudega. Kuid nende näol on tegelikult tegu laiema sotsiaalse fenomeniga: meditsiiniekspertide arvamuse ignoreerimine viitab süsteemsemale usalduse puudumisele. See, kes usaldab, on veendunud, et vaktsiinitootjad on igal juhul lapse heaolu eest väljas, ehkki vanemad või vaktsiini süstiv medõde ei pruugi mõista süsti täpset toimet ega hinnata mõju konkreetsele inimesele. See, kes usaldab, ei kahtle, et biomeditsiinilised teadusuuringud ja riiklik kontrollsüsteem tagavad, et pakutavad vaktsiinid on tõesti vajalikud ja ohutud.
Üha häälekamalt kõlab maailmas aga seisukoht, et kasumiahned ravimitootjad ei hooli tegelikult inimeste heaolust ja on suutnud enda huvides kallutada nii arstid kui ka kontrollsüsteemi. Hirmutav veendumus, justkui kasumijahil korporatsioone takistakski vaid lapsevanem, sunnib vanemaid astuma meditsiinisüsteemi vastu, kusjuures otsuste langetamisel saab toetuda vaid oma kogemustele, internetist leitud samasuguses situatsioonis olevate inimeste nõuandele või nende viidatud uuringutele.
Meditsiini või teaduse suhtes kriitilist hoiakut toetab ka Eestis laialt levinud „uusvaimne” mõtteviis, mis tähtsustab indiviidi rolli enda jaoks õigete valikute langetamisel. Selleks tuleb kuulata oma keha ja püüda katsetades leida õigeid lahendusi. Oluliseks saavad nii enda, oma tuttavate kui ka teiste „tavaliste” inimeste kogemuslood: tema tegi nii ja seepeale juhtus see. Eksperdipositsiooni kaotanud arstid või teadlased peavad sel puhul tõdema, et näiteks vaktsineerimise järel kõrgesse palavikku jäänud õepoeg võib osutuda tugevamaks argumendiks kui arvukad teadusuuringud.
Tänapäeva maailmas kasvab teadmiste spetsiifilisus. Ahel teadmise looja (näiteks eksperimenteeriva teadlase) ja tavainimese vahel on kasvanud väga pikaks. Ka vaktsiinidebatis heidavad lapsevanemad arstidele ette, et need ei oska anda selgitusi. Tõepoolest, kui küsida oma perearstilt, mida üks või teine ravim inimese organismis täpselt teeb, jääb ta tõenäoliselt vastuse võlgu. Üha rohkem spetsialiseerunud maailmas ei ole lihtsalt võimalik kogu infot vallata. Lisaks on perearstid nagunii ülekoormatud ega leia sellisteks selgitusteks alati aega.
Inimeste endi suurem osalus tervist puudutavate otsuste langetamisel suurendab interneti rolli infokanalina: internet jõuab kohati järele lausa arstide mõjukusele. Internetist leitud erinevad lood ja hirmutavad teadusuuringud võivad kinnitada kahtlust vaktsiinide ohtlikkuses või tekitada tunde, et vasturääkivate andmete korral on targem jätta süst tegemata.

Kuid mida siis teha, et vaktsineeritud laste osakaal ei langeks alla kriitilise piiri? See kõlab küüniliselt, kuid kõige kiiremini muutuks vaktsiinidesse suhtumine ilmselt siis, kui mõni vaktsineerimata laps rängalt haigestuks.
Aga kuidas ravida süsteemset usaldamatust kui fenomeni? Siin paraku lihtsad lahendused puuduvad. Ka vaktsiinide vajalikkuse põhjendajad jäävad siin hätta. Eelmise nädala Eesti Päevalehe juhtkirjas (17.01 EPL) ja mujalgi pakutud karistused-sotsiaalkampaaniad „laste suhtes hoolimatute puukallistajatest öko­emmede” rumaluse väljajuurimiseks ei toimi, sest juba nende lähtepositsioon on vale. See on vale sellepärast, et vaktsineerimisest loobunud vanemad hoolivad oma lastest väga. Samuti näitab üks USA artikkel, et vaktsiinidest keeldunud emad on keskmisest haritumad. Seega ei toimiks usalduse kaotanud institutsioonidelt tulev käsk või stigmatiseerivast mittemõistmisest kantud loosunglik kampaania.
Kui lapse vaktsineerimata jätnud vanemaid on väga keeruline ümber veenda, siis kahtlejate puhul võiks olla abi neutraalsest allikast pärinevast materjalist (millega sarnaneb näiteks sotsiaalministeeriumi 2010. aasta buklett „Vaktsiinisüstist on abi”), mis käsitleks levinumaid hirme tasakaalustatult.
Inimeste sildistamine „puukallistajaks” või karistusega ähvardamine on aga halb tee, sest suurendab vastandumist ja usaldamatust veelgi.