Kuusteist naist ja kolm meest kirjutasid kokku raamatu „Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Uuringu „Mina. Maailm. Meedia“ 2002–2014 tulemused“. Välja tuli nii vägev kodumaa pildistus, et selle käigus on ka vaatlejad ise üllatunud ja muutuma hakanud. Meie tuntud sotsioloogid, kes veel kakskümmend viis aastat tagasi nägid muutustes üht selget suunda ehk Eesti ühiskonna avanemist Lääne suunal ja vabade inimeste triumfi, täheldavad nüüd, et ka vabalt arenev ühiskond raiskab inimkapitali ja tekitab võõrandumist. „Vaat nii!“ hõiskaks Karl Marx nüüd.
Sotsioloogide üllatust märkasin juba kaks aastat tagasi, kui lugesin „võitjate põlvkonna“ järjekordset pildistust. Neile langes vene aja lõpus sülle kogu vabanemise ja tagastatud vara jackpot. Uurijad valisid neist ühe grupi ja küsitlesid iga kümne aasta tagant. Selle tänuväärse küsitluse lükkas käima Mikk Titma. Sotsioloog Ellu Saar, keda Marju Lauristin peab Eesti kirkaimaks asjatundjaks, küsib viimases uurimuses karmilt: „Why are there so many losers in the winners’ generation?“ ehk miks on võitjate põlvkonnas nii palju luusereid.
Tuleb välja, et meie „tegelikkuse“ sees toimivad vastassuunalised hoovused. Et tehnika areng alati ei arendagi inimest ja vabalt välja kujunev mitmekesisus (näiteks arvamustes või infotarbimises) võib hoopis ühiskondlikku debatti eksitada. Inimeste tervis ja oskused arenevad Eestis tormiliselt, aga samas tekivad „aeglustuse“ saarekesed. Vaba turg loob Eestis ohtralt töökohti, aga meie venelased ei leia neid üles ja lähevad seetõttu välismaale tööle.
„Hilismodernne“ ühiskond tekitab täiesti iseseisvaid tüüpe, enesekindlaid toimijaid, kelle elu on väga vaba ja projektipõhine. Nad lendavad õielt õiele, firmast firmasse, ülikoolist ülikooli, Uberist lennukisse. Aga demokraatias ei saa asju otsustada ainult see moodne ja valgustatud klass. Kui otsustamiseks läheb, kaasatakse arutellu erinevate võrgustike kaudu „kirjanikud, advokaadid, poliitikud, kodanikuaktivistid, ettevõtjad“ ja kõikvõimalikud huvigrupid. Lõpuks probleemid hoopis ähmastuvad ja riske ei suudeta hinnata. Nii kõlab Ulrich Becki käsitlus, mida asjakohaselt tsiteerivad Maie Kiisel ja Külliki Seppel. Samas kaardistavad Eesti uurijad Eestis levinud ühiskonnaga „vähe sidustunud“ inimese tüübi, kes tekitab parasjagu ärevust.
Vähesidustunud tüübi suhtlusringkond on väga kitsas ja ta ei kuule viimaseid uudiseid, ammugi mitte tõepõhiseid uudiseid. Ta üritab justkui iseseisvalt otsuseid langetada, ent kogub infot tont teab kust kohast ning kokkuvõttes – kui veidi liialdada – kaotab töö, sest tema jutte reptiilide võimust ja kloori tervislikust mõjust ei viitsi keegi kuulata. Inimesi, kes ei tarbi toimetatud meediat, vaid leiavad oma tõe laiemalt internetist, on nii väga vaeste kui väga rikaste hulgas. Internet aga ei ole meile veel toonud noori köitvat arutlevat e-demokraatiat, nendivad uurijad. (Siinkohal meenub mulle Facebooki juhi Mark Zuckerbergi viimane usutlus New York Times Magazine’is, kus ta ehmunult vabandust palub, et Facebooki News Feed on kõikvõimalikku jama võimendanud.)
Majandusteadlane Gregory Clark näitas oma raamatus „Ka poeg tõuseb“ (The Son Also Rises), et materiaalne ja sotsiaalne kapital on ühiskonnas ära jaotatud ja ei liigu eriti kuskile. Korraliku kasvatuseta jäänud inimestel, keda ei toeta kultuuritraditsioonidega suguvõsa, ei teki ühiskonnas õigeid kontakte, ka abikaasa valik võib tulla juhuslik, puudub oskus keskenduda ja pingutada. Ja vastupidi – intelligentsele emale sündinud laps, kelle perekonnas on nutikaid ka varem olnud, satub tõenäoliselt heasse kooli ja oskab ka ühiskonnale rohkem anda. Talle saab osaks suurem palk, uhkemad reisid ja suurem valik vastassugupoole hulgast! See on õiglane, sest selline inimene töötabki tõenäoliselt targemini ja ei hangi oma informatsiooni tont teab kust kohast... Aga ühiskonna ülesanne on sedasorti „õiglust“ kuidagi tasandada. Sotsioloogid hoitavad, et kontrastid on liiga suureks läinud.
Ka eesti inimese ostuharjumused liiguvad eri teid pidi. Ühelt poolt toimub enda isiksuse väljendamine eri kaupade ja kaubamärkide kaudu. Ja samas – jälle liikumine vastassuunas! – on nii üpris rikaste kui väga vaeste hulgas levimas hoopis tarbimist hülgav hoiak. Nagu Delfi noored lugejad kirjutavad: kõik paremad elamused elus saan ma internetist ja kui veidi pingutada, siis täiesti tasuta...
Sotsioloogide uuringud lisavad sügavusteravust ka pronksiöö kümnendale aastapäevale. Selgelt on mõõdetav, et meie venelased hakkasid 2008. aastast saadik Eestist rohkem ära igatsema. Riik lendas lolli provokatsiooni orki ja venelased pole Eesti suhtes enam „positiivselt neutraalsed“, vaid mornid. Mis siis nüüd teha? Tallinna ülikooli sotsioloogid, Raivo Vettik näiteks, leiavad siin eestlaste süüd, kes ei suuda end kõrvalt vaadata ega vene rahvusvähemusele kätt ulatada. Tartu sotsioloogid (ja kogumik „Eesti ühiskond...“ on enamjaolt Tartu toode) aga ei tundu arvavat, et me oma venelaste ees kogu aeg ja veel midagi võlgu oleksime.
Uuringutest nähtub näiteks, et eestivenelased ei viitsi end eriti palju tööalaselt täiendada. Neil on rohkelt seda mentaliteeti, et teised (riik) tulgu ja aidaku. Tegelikult on „hilismodernse“ ühiskonna põhitelg hoopis firma, mitte aga riik või perekond. Raamatus kirjutatakse, et firmades toimub äge areng. Eestivenelase väärikas enesetunne ootab teda töökohal, mis asub eesti firmas! Raamatus on originaalne Eesti inimeste ühiste ja erinevate rütmide pildistus tähtpäevade kaudu ja suurepärane kaart: vene jõulud, erinevad võidupühad, valentinipäev, kadripäev, halloween. Rahvused peavad uusi tähtpäevi koos, vanu eraldi. Kihvt!
Hõrgult ja värskelt läheneb raamat inimeste uuele ajakasutusele. Me vaatame Tallinna (ja Tartu!) ummikuid ja arvame, et eestlaste päev kulgeb kõikjal samas rütmis. Selgub, et see ainult näib nii. Perekondade elu ei rütmista enam ühised TV-uudiste vaatamised, kiiresti väheneb vajadus teistega ühes kontoris või tootmishoones aega veeta. „Projektipõhised“, oma eriala nüansse kiiresti muutvad uue aja inimesed käsutavad vabalt aega ja ruumi. Vanamoodne perekond laguneb, tudengid ei taha ühikates kööki ja dušši jagada. Igaühel on oma meedia, kus liitvaks sündmuseks ei ole kohalikud valimised kodulinnas, vaid uue Apple’i, Samsungi või Huawei mobiiltelefoni müügile tulek. Iga inimese subjektiivne „elavik“ (selle raamatu läbiv uudiskeelend) tundub olevat järjest erinevam teise inimese omast.
Ent kui erinev? Kas rikastele tehakse kusagil paremaid filme või on „esimesel Eestil“ kusagil omaette rahvusmeeskond, kes suusatab kiiremini kui vaeste oma? Kas kõigi eestlaste asfaldis pole samad augud ja kas tuletõrje või kiirabi ei saabu meile kõigile sama kiiresti? Meie sotsioloogid on siirad. Mõnes kohas ei häbeneta tunnistada, et täit selgust pole (näiteks selles, kas eestlased on prügi sorteerimisest loobuma hakanud, nagu me oleme hakanud vähem ökomärgiga toitu ostma). Siiralt märgitakse ka, et teadlik valiv tarbija hoopis suurendab oma tegelikku ökoloogilist jalajälge.
Peale mammutraamatu esitlust Tallinna ülikoolis paluti mul jääda ka sotsioloogide ühingu konverentsile. Seal korraldasid nad mõttetalgud Eesti põhiteemal – kust inimesi juurde saada. Mainiti nii mõndagi võimalust, näiteks välisüliõpilaste lõimimist, ent üht lihtsat varianti ei arutatud – elamisluba investeeringute vastu.
Mulle meenus, kui uhkelt Valdis Dombrovskis, Lätis kõige kauem peaministritoolil istunud mees, Eesti Päevalehe intervjuus loetles: Lätti on investeeritud 700 miljonit eurot inimeste poolt, kes vastu on saanud 8000 elamisluba. Mõnikord öeldakse taotlejatele ka ära, kuulsaim näide on endine Moskva linnapea Juri Lužkov. Kuid tulijate seas pole riskirühmi rohkem kui tavalise elanikkonna seas.
Eesti aga kohkus paarist ebaõnnestumisest ära ja jätab elujõuliste, Venemaast või Hiina diktatuurist tüdinud perede vastuvõtmise rõõmu Tšehhile ja Lätile.
* Hando Runnel
