Näiteks võivad toidu tootmine ja seedimine olla üksteisest nii ajalises kui ruumilises mõttes üpris kaugel, samuti on üldine progress vabastanud inimese sunnismaisusest. Kolmanda maailma odavad (lapse)käed punuvad meile bambustoole, nopivad teelehti ja me võime rahuldada oma suhtlusvajadust ruumist sõltumata, kasutades selleks elektroonikat, mis kusagil ­Aasias imeodavate sõrmedega kokku pandud. Võime piltlikult väljenduda nii: vähe haridust nõudvat odavat käsitööd ehk käsi ostame me odavatest maadest sisse. Niiviisi on efektiivsem ja me ei pea oma kallist tööjõudu selleks raiskama, oma kallist ja koolitatud tööjõudu kasutame muudeks asjadeks.

Kui natuke konkreetsemaks minna, siis võib öelda, et meie siin Eestis suudame käsi sisse osta, aga samas oleme hädas sellega, et sarnasel viisil ostavad rikkamad riigid ära meie helgemad pead (näiteks arstid) ja toimub see, mille kohta ütleme “ajude väljavool”. Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud on suurima tootlikkusega ning ühtlasi limiteerituim ressurss moodsa ühiskonna arengus. Seega on ajude väljavool kõige hullem, mis võib juhtuda, ning allesjäänud vaimse ressursi kasutamine peab olema seda efektiivsem. Raul Rebane ütleb otse: “Väikeriik, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma vaimsest potentsiaalist, on kas loll või tal peab olema naftat. Naftat meil ei ole” (“Naispuudega Eesti” – Postimees, 13.12.2011).

Kuna ajaloos varem jäeti ühiskondlikus ja majanduslikus funktsioonijaotustes otsustamis- ja juhtimisfunktsioonid meestele, on sellest ajast pärit igandlikud eelarvamused, mis põhjustavad tänini lubamatut vaimse ressursi raiskamist. Sooline eristus ja tõrjumine on selle koha peal tõesti väär, sest naised sobivad sama hästi kõigisse vaimset võimekust ja otsustusvõimet nõudvatesse funktsioonidesse ja on lausa piinlik, et seda peab ikka veel üle kordama.

Aga on funktsioone, mida ei saa (või ei osata) tööjaotuse kaudu spetsialistidele delegeerida. Näiteks selline tüütu asi nagu dieet. Punt nälgimisspetsialiste (näiteks anorektikuid) ei paranda kuidagi rasvuva populatsiooni üldist tervist. Rahvale au ja kuulsuse toomise saame küll teha palgalise spetsialisti – näiteks tippsportlase ülesandeks, aga tervisesporti peab ikka igaüks ise tegema. Ka õppimisega on asi sarnane, aga siiski pisut ähmasem, sest siin on tõepoolest dialoogilisi situatsioone rohkem, mistõttu tihti kohtab ühiskondlikku ootust, et õpetajad võtaks õpilase arenemise tervenisti enda kanda. Sageli markeerib seda suhtumist metafoor “haridust andma”, mis pole põrmugi vähem idiootne kui “treenitust andma”, ning selle võimatu funktsiooni täitmise ühiskondlikul ootusel on õpetajaskonna hiljutise väljaastumisega suurem seos kui üldiselt kõneks. Selliselt teisenev funktsioonijaotus paneb õpetajaskonna äärmiselt pingelisse situatsiooni lasteaiast ülikoolini. Muide, kui lapsega juhtub õnnetus institutsionaliseerimata peres, siis tuntakse vanematele tragöödia puhul kaasa, institutsionaliseeritud peres (lasteaias) juhtunud õnnetuse korral nõuab ühiskond aga süüdlase verd.

Keskendudes just ja ainult vaimsele potentsiaalile, on Raul Rebane oma väljenduses täpne, aga ei haara suuremat pilti (seda mitte sellepärast, et ta on mees või feminist, vaid seetõttu, et ta on Raul Rebane). Niipea kui haarame pilti Eesti või arenenud ühiskonna tervikuna, pöördub nii mõnigi lahendus, mida sooneutraalne funktsioonijaotus pakub, lausa pea peale. Kuni umbes 19. sajandini pärines umbes kolmveerand maailmas kasutatud mehaanilisest energiast inimeselt (peaaegu kõik ülejäänu, mis on siiski kõigest neljandik, loomadelt!) ning füüsilise töö osakaal domineeris veel väga hiljuti. Selle põhjal on arusaadav, kuivõrd loomulik on pikka aega olnud arvamus, et naine on mehe kehvem versioon. Moodsas ühiskonnas, kus lihased enam ei maksa (täpsemini, nende töö ostetakse arengumaadest sisse), võib väikse liialdusega öelda, et mees on naise kehvem versioon. Kui ühiskonda defineeris põld, domineeris mees. Nüüd, kui ühiskonda defineerib ülikool, kaldub suht­arv üha rohkem naiste poole ja ühiskonna probleem pole populatsioonilõikeliselt mitte naiste võimetuses, vaid meeste võimetuses.

Riigi või ettevõtte juhtimisfunktsioone, mis traditsiooniliselt on olnud meeste ala, võib täiesti vabalt täita naine, siin pole kahtlustki, aga on ka selliseid ühiskondlikke funktsioone, milles ei saa teha sooneutraalseid asendusi. Nimelt mehed ei saa hakkama sünnitusfunktsiooniga. Ja siin ei saa sümmeetriliselt analoogitseda, et naised ei saa ka seemendusfunktsiooniga hakkama, sest inimese reproduktsioonis on limiteeriv tegur naise, mitte mehe reproduktiivsüsteem (evolutsiooniantropoloog Donald Symonsi sõnutsi: sperma on odav). Inimpopulatsiooni taastootmist limiteerib sünnitusvõimsus, mitte seemendusvõimsus. Mehe roll reproduktiivkäitumises ei mõjuta tema muid (ühiskondlikke) funktsioone üldse, naine on aga mõneks ajaks lapsehoolduspuhkusel (suurepärane termin!).

Humanistlikust seisukohast on tegu millegi väga piinlikuga, ning seda ebasümmeetriat üritatakse kõigi vahenditega vähendada ning on saavutatud ka märkimisväärset edu, aga tugev ebasümmeetria jääb (isegi siis, kui proteesnisadega mees koju imikut hooldama jätta). Eriti liberalismi tingimustes, kus iga inimene on suuresti oma valikute peremees. Nimelt sageli ei mõju miski naisisendi motivatsioonile antifeministlikumalt kui isikliku beebi protestikisa ning see on kahtlemata üks (aga siiski kõigest üks!) tegur, miks institutsionaliseeritud lapsehoolduspuhkus on de facto ikka tugeva soolise disproportsionaalsusega (kvoodid peale?).

Enamik feministe ja võrdõiguslasi lähtub veel tänapäevalgi igandlikust ja essentsialistlikust arvamusest, et mehe motivatsioonidünaamika on inimese kui sellise motivatsioonidünaamika (maakeeli: samade tingimuste ja võimaluste korral valivad naised sama moodi kui mehed) ja seega, kui tagada kõigile võrdsed võimalused, siis saavutatakse kõigil ametikohtadel (ja eriti kõrgepalgalistel ametikohtadel) sooline suhe 50 : 50. Õigupoolest peetakse seda suhet lausa diskrimineerimise indikaatoriks (rõhutan: seda arvamust ei põhjusta feminism, võrdõiguslus või arvajate sugu, vaid üldinimlik rumalus).

Tõsi, ei mehe ega naise motivatsioonistik pole läbini nahka suletud (nälg-tüüpi komponendid muidugi küll) ja seda saab väliselt mitmeti mõjutada näiteks prestiiži kaudu. Mõistagi seda ka pidevalt tehakse.

Siin kohtume ühe moodsa ühiskonna pingeallikaga täies hiilguses: kui pereema ühiskondlik positsioon on sama prestiižne kui tippjuhi oma, siis mis tekitaks naistes surve pürgida tippjuhiks? Mehed on traditsiooniliselt survestatud dilemmaga, kas oled Mees või luuser, ning see surve on üks olulisemaid motivatsiooni mõjutajaid. Seega, kui tahame, et naisi oleks tippjuhtide hulgas sama palju kui mehi, tuleb neile anda ühene signaal: iga naine, kes ei püri tippu, kes end läbipõlemiseni ei piitsuta, on luuser.

Mõni sirgjoonelisem feminist on seda ka otse väljendanud: “Lapsi sünnitab see, kes pole paremaks võimeline!” Mäletatavasti vastati sellele kohe sedavõrd ägeda protestikisaga, et ta pidi oma sõnad tagasi võtma. Aga probleem jääb. Ideeliselt on muidugi võimalik luua selline kompenseeriv-tasakaalustav prestiižijaotus, et ka naiste osakaal suureneks isendi vabade valikute tingimuses kõikjal soolise suhtarvuni 50 : 50, aga see hõlmaks siis ka vanglaid, läbipõlemisi, narkomaaniat ja kõike seda populatsioonilõikelist hinda, mida meessugu in corpore oma legendaarses solidaarsuses oma tippude eest maksab. Sünnitusmajale poleks siis ka enam kvoote vaja.

Viljatus on kahtlemata areng õigluse suunas, sest mees ja naine ei saa võrdselt sünnitada, küll aga saavad olla võrdselt sünnitamata. Enamgi veel, viljatuse võrdne õiglus ei diskrimineeri ka seksuaalvähemusi. Inimesed ei saa olla võrdselt soolised, võrdselt viljakad, küll aga võrdselt sootud, võrdselt viljatud, võrdselt rahuldunud ja võrdselt rahutud, võrdselt firmajuhid ja võrdselt presidendid.

Seega, kui tahame koputada väikerahva südametunnistusele, siis ilmneb siin üks sootuks teine probleem ja kaunis erinev eeltoodust: “Väikerahvus, kes jätab teadlikult kasutamata suure osa oma reproduktiivsest potentsiaalist, on kas väljasuremisele määratud või…” Milline ikkagi oleks meie naiste efektiivseim kasutamine?

Kainemalt vaadates peame tõepoolest möönma, et naiste kasutamine reproduktiivfunktsiooniks on nende vaimsete võimete raiskamine. Vähemalt isenditi ei ole need veel lahutatavad, küll aga funktsioonina. Õhtumaad on juba ammu hakanud inimressursse importima sealt, kus emakate ja piimanäärmete ekspluatatsioon on vähem kulukas. Arenenud Õhtumaades teevad kõrgesti haritud sooneutraalsed ajud kõrgtootlikku tööd, emadus, mis sõna otseses mõttes ei vaja mingit haridust, ostetakse odavatest maadest sisse.

Kui meie otsustame samuti kõrgtsiviliseeritud Õhtumaade eeskujul emaduse odavatest allhankeriikidest sisse osta, siis tuleb silmas pidada, et Eesti kultuuri assimileerimisvõime on kõvasti väiksem kui näiteks prantslastel või sakslastel, ometi on ka nemad juba põhjendatult hirmul. Emaduse viimist odavatesse allhankemaadesse kutsutakse isamaal immigratsiooniks. Paljud peavad seda traagiliseks, kuidagi rüvedakski. Samas on rahvus ja seega ka kurbus selle väljasuremise pärast kultuuriline konstruktsioon. Nagu ka humanism, võrdõiguslikkus ja muud armsad eelarvamused, millest me võime ju piisava tahtepingutusega loobuda.

Mihkel Kunnus (29) on kriitik ja semiootik.