Jaanus Rahumägi: sissisõda Pevkuri vastu on käinud 11 kuud, kodurahu huvides toetan Kaja Kallast
Selle mõistmiseks tuleb minna tagasi eelmisse kümnendisse, kui Reformierakonna sisuline olemus, mis põhines Maksumaksjate klubi visionääridest liikmete loodud kuvandil, hakkas aastatel 2003–2005 oluliselt muutuma. Res Publica tõusis uut laadi küünilise poliitkombinatoorika tulemusel jõuliselt võimule ning meie nn esimese põlvkonna poliitikud läksid Euroopasse.
Peale tuli täiesti uus seltskond noori, kes peale parteitöö polnud mingit muud tööd kunagi teinud. Samas oli Res Publica 2003. aasta Riigikogu valimiste võiduga tõestanud, et uut moodi poliitikategu, milles ei puudu ka pettus ja populism, toimib. Kiiresti said paljud aru, et erakonda on võimalik kasutada isikliku heaolu ja karjääri kindlustamiseks. Selleks on vaja ainult võimu.
Pärast seda, kui Eesti saavutas taasiseseisvusaja peamised eesmärgid – NATO, Euroopa Liidu, Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liikmelisuse –, olid suured narratiivid poliitiliselt pildilt kadunud. Seda kurtsid paljud. Päevapoliitika hakkas järjest enam põimuma võimu ja isikliku heaoluga.
Selle kümnendi alguses hakati rääkima seisakust ja uute ideede puudusest. See kõik vastas tõele. Uusi ideid polnud, peenhäälestusele keskendumine annab aga alati võimaluse millegi kallal pusida, mille sisust ja vajadusest keegi aru ei saa. Nii sai aastatega paljudele kinnisideeks võimu hoida, sest võim andis palju, aga ei küsinud eriti midagi. Kui 2016 septembris küsisin ühelt tuntud Reformierakonna liikmelt, miks meile võimu vaja on, kui me sellega midagi peale ei hakka, sain vastuseks filosoofilise õlakehituse ja teate, et paljud inimesed saavad tööd.
Kõik. Kogu lugu. See ei ole teooria. See on päriselu.
Mida võim siis annab, et see muutub asja sisust armsamaks?
Nagu öeldud, töökohad: parlamendi ja volikogude kohad, ministrid, nõunikud, ametnikud, nõukogude liikmed jne. Palju töökohti ja palju hüvesid. Ettevõtjate huvi, lepingud, kuluhüvitised, maksumaksja makstud reisid, prestiiž ja rahvusvaheline lugupidamine. Ja loomulikult väikesele grupile, kes võtmeisikutele seda võimaldab, võimaluse ka kõike jagada.
Võim on magus ja muutub järjest magusamaks, mida kauem selle juures ollakse. Eriti neile, kes oskavadki ainsa tööna võimu juures olla. Üliku tunne, ise mingeidki riske ja vastutust võtmata, oli kerge tekkima. Selle nautimise varjus jäi peaeesmärk, riigi ja rahva huvid, kaugemale.
Vähe sellest, tähelepanu hajus täielikult oma võimu hoidmiselt selle nautimisele ja uute võimaluste kombineerimisele. Siis juhtuski see, mis pidi varem või hiljem juhtuma – võimust jäädi ilma.
Põlvkonnale, kes oli pidevalt võimu juures olles ja sellest osa saades poliitikuteks kasvanud, oli selle kaotamine suur šokk. Osalesin mitmel koosviibimisel, kus olukorda arutati. Tasapisi hakati kaaluma, kas erakonna esimees peaks tagasi astuma või mitte.
Võimuvahetust oli Reformierakonnas ennegi toimunud, kuid siis oli see ad hoc-põhimõttel. Tehti nii, kuidas kasulikum. Sellest ongi tekkinud Reformierakonna maine, et siseprobleemid lahendatakse alati suurema lärmita. Ühine huvi võimu säilitada kaalus alati kõik muu üles. Kui ei säilitanud, tuli Silvergate. Kuid pärast valitsuse kukkumist 2016. aastal polnud vana erakonnakorraldus enam võimalik.
Kuna ootus aja jooksul kujunenud olukorda muuta oli ilmne, tuli mulle ootamatult, kui üks tuntud Reformierakonna liige teatas, et Hanno Pevkur ei peaks kaaluma erakonna esimeheks kandideerimist, sest nüüd on „Kristeni kord“ ja nii on otsustatud.
Hanno Pevkur aga otsustas kandideerida. Tugeva alternatiivi puudumise tõttu oli „tagatoas“ tekkinud enesega rahulolu ja reaalsustaju kadumine, mille tulemusel 2/3 erakonna liikmetest valiski Hanno Pevkuri erakonna esimeheks. Erakond, nagu kogu Eesti, soovis reaalset muutust.
Tänavu jaanuari lõpuks hakkas paljudele kohale jõudma võimust ilmajäämise sõnum. Aga selle asemel, et võtta demokraatlikult valitud uus esimees teadmiseks ja edasi minna, leidis osa mõjukaid erakonna liikmeid temas hoopis isiku, kelle peal nii riigis kui ka erakonnas võimu kaotamise frustratsioon välja elada. Aru saamata, et valitsusest väljakukkumine ja erakonnas võimu kaotamine polnud mitte Hanno Pevkuri süü, vaid et tema valimine oli järjekindlalt ja pikka aega tehtud vigade tulemus.
Tuletan meelde, et Reformierakonda süüdistati juba mitu aastat enne valitsusest väljakukkumist seisaku tekitamises ja visiooni puuduses. Endise tagatoa jutt, et me oleme kolmed valimised võitnud ja oleme teinud head tööd, on silmamoondus, sest valimiste võit on vaid vahend edumeelsete ideede elluviimiseks.
Võim ei ole asi iseeneses. Seda ei teostatud moel, millega Reformierakonna valijad oleksid saanud rahul olla. Sellele vaatamata hakkas levima Reformierakonna sisekultuuris seni tundmatu, aga inimkonnale hästi tuntud haigus ehk „ussitamine“ ja esimehe saboteerimine. Präänikuid, mis distsipliini hoidsid viimased 17 aastat, enam polnud.
Pevkurile hakati ette heitma, et ta „ei ehita sildu“. Mis siis, et kõik katsed seda teha lasti juba ehitusfaasis vastu taevast ja liigse „kaasamise“ tõttu sai ta endale „pehme“ juhi maine. Ükskõik mida uus esimees ka ette võttis, ei leidnud see osas Riigikogu fraktsioonis kunagi toetust. Nende vigade loetelu, mida ühele inimesele võib ette heita, polnud kunagi lõplik. Samas pole ma kindel, kas üldse leiduks ideaalset inimest, et erakonda sellises seisus juhtida.
Tegelik probleemide sisu Reformierakonnas seisneb aga kahes peamises asjaolus. Opositsioonis olek on kõigile võõras, demotiveeriv ja ootamatu. Endine „tagatuba“ aga ei andesta iialgi enda võimult tõukamist, sest erakond tundus üsna mitmele isikule nagu isiklik omand. Ka täna pole küsimus juhtimises, vaid selles, et seda teeb vale inimene.
Mis siis edasi saab? Kuna vaenulik sissisõda ja kombineerimine esimehe vastu on käinud erakonna sees kõik need 11 kuud, mis Pevkur erakonda juhib, siis Siim Kallase avalduse sisu, et erakond vajab uut juhti, ei saanud kellelegi tulla üllatusena. Üllatusena tuli vaid ajastus.
Pevkuri reaktsioon sellele oli adekvaatne: korraldada valimised võimalikult kiiresti, sest sellises olukorras pole võimalik ühtki organisatsiooni juhtida. Vaja on kiiret lahendust, mitte seitset kuud Reformierakonna sisevõitluse avalikku eksponeerimist. Sellest ei võida keegi. Reformierakonna probleemi lahendamiseks on vaja kõigil tõusta isiklikest huvidest kõrgemale.
Mõelda Eestile ja erakonnale, sest Eesti vajab täna rohkem kui kunagi varem uusi selgeid sihte ja võimsat arengunarratiivi. Võimult tõugatud peavad aktsepteerima paratamatust, et kunagist olukorda pole võimalik enam taastada. Erakonna tulevasel juhatusel tuleb aga hakata kohal käima juhatuse koosolekutel, et üles ehitada avatud ja innovatiivsetest ideedest pungil organisatsioon, millele küsida rahvalt uut mandaati 2019. aasta valimistel, sest me oleme oma vigadest õppinud.
Seetõttu arvan, et Eesti on täna valmis oma ajaloo esimeseks naispeaministriks ja kodurahu huvides tuleks Reformierakonna uueks esimeheks valida Kaja Kallas.
