Minu õudusunenägu - Eesti järjekorrad
Esimene kord mõtlesin, et see on lihtsalt ebaõnn. Me seisime pool tundi järjekorras ja saba tundus olevat korrektne. Käsmu bussipeatuses sabasseisjad suhtusid üksteisesse austusega. Ent ühtäkki tekkis täielik segadus: viimased muutusid esimesteks ja vastupidi. Ma oleks peaaegu bussist maha jäänud.
"Miks inimesed teesklevad, et nad moodustavad saba?" küsisin Triinult. Vastus ei olnud lihtne tulema, eriti seetõttu, et eestlased püüavad ikka endast välismaalastele head muljet jätta. "Ma ei tea... Ma arvan, et see on nõukogude ajast pärit... Enese alalhoiu instinkt. Kõik pidid viimase banaani pärast sabas seisma. Teised talusid seda, kui keegi suutis süsteemi üle kavaldada," põhjendas ta.
Ma olin peaaegu selle halvamaigulise loo unustanud, kui Pärnus kerkis üles sama probleem. Mäletan seda elavalt. See juhtus Sunsetis. Oli hullumeelne laupäevaöö. Kümned kliendid ootasid baarides oma jooke, sabad looklesid igal pool. Olles nii kannatlik, kui ma suudan, ootasin oma siidrit. 10 minutit. 20. Pool tundi.
Kõik inimesed tundusid kannatlikud. Võibolla isegi liiga kannatlikud. Selle pika aja jooksul püüdis nii mõnigi homo balticus oma tüdruksõbrale muljet avaldada sellega, et saab joogid teistest kiiremini kätte. Rahulikumaid hingi tüssati ühe korra, kaks korda, kolm korda, mitu-mitu korda, liiga palju kordi. Nii palju kordi, et ma ei suutnud seda enam taluda.
See ületas igasugused piirid, midagi tuli öelda, kasvõi inglise keeles. „Sorry, aga kas te pole tähele pannud, et inimesed seisavad siin juba tundide viisi järjekorras?"
Vastust ei tulnud. Isegi baarman ignoreeris mind. Veel hullem, kõik eestlastest ohvrid, kes seisid järjekorras minu ees, vaatasid mind imelikult. Jumal küll, kas ma tegin midagi valesti?
Lõpuks ütles üks eesti tüdrukutest minu ärgitusel ühele machole midagi teravat. Kuid nad ei pööranud talle tähelepanu. Ja asjad läksid samamoodi päikesetõusuni edasi - süütud kannatajad järjekorras, vaprad kauboid, mina selle keskel, süütud kannatajad järjekorras, vaprad kauboid, mina selle keskel jnejne.
Kahjuks korduvad sellised juhtumid järjepidevalt. Püüan alati leida kohalike seast liitlase, kes valjuhäälselt meie protesti teatavaks teeks, kuid eestlastele paistab see mitte meeldivat. Nad tunnevad end selliste väikeste skandaalikestega ebamugavalt ning eelistavad vaheletrügivaid tõpraid vaikides jälgida.
Üks kuu tagasi kordus bussiepisood Pärnus taas; eelmisel nädalal küsisin ühes tuntud Tallinna klubis kaebuste raamatut ja vastus oli segadusttekitav: „Meil ei ole sellist!"
„Sorry, aga kuidas teil siis pole seda? Seaduse järgi on see kohustuslik," ütlesin.
„Kahe aasta jooksul olete te esimene klient, kes tahab esitada kaebuse," vastas uhke ettekandja.
See oli minu jaoks järjekordne tõend sellest, et eestlased ei kaeba, isegi siis, kui nad teavad, et neil on õigus. Ja paraku ka märk sellest, et järjekorrad jäävad mu õudusunenäoks muidu nii meeldivas riigis.
P.S. Äsja teatati mulle, et viimase statistika kohaselt on Eestis Euroliidu maadest kõige lühemad järjekorrad.
