Mis värk selle eesti keelega on?
Ning seda sellepärast, et hoolimata sellest, kus nende ajalooline kodumaa asub, ei ole nad reeglina võimelised üle kolme sõna eesti keeles rääkima. Sellepärast nad ka on kapseldunud kusagile, kus korralikud kodanikud reeglina ei käi.
Loogiline mõttekäik ütleb, et neil on mingi hälve. Kas siis psühholoogilise tõrke näol või tõsine vaimne alaareng. Seda sellepärast, et seadus sellest, et eesti keel on siinmail riigikeel, võeti vastu pea 20 aastat tagasi. Seda küll kahe aastase katseajaga, kuid vahet ei ole, 20 aastat on terve põlvkond. Lihtsalt võrdluseks, selle ajaga on võimalik kolme eestikeelse lause asemel teha endale päris mitu doktorikraadi vabalt valitud erialal.
Muidugi võib öelda, et eesti keel on raske ja keeruline. Tõsi ta on, keerulisemate võõrsõnade kirjutamisega ei saa hakkama mitte ainult auväärt kommentaatorid vaid ka mõned ilusad inimesed säravates kabinettides. Kõiki käändeid teavad peast üksikud ning vältevaheldus on midagi sellist, millest targutamist ei peeta seltskonnas heaks tooniks. Kuid elementaarne suhtlemine näiteks Rimi turvamehe või 150 grammi peekoni ostjana ei eelda eesti keele grammatikareeglite ettevuristamist. Oluline on see, et sa suudaksid öelda seda, mida vaja. Eriti veel siis, kui oled ametiisik.
Loomulikult võib küsida, et mis värk selle eesti keelega üldse on. Vana ja keeruline strktuur (kordades vanem, kui saksa, prantsuse ja inglise keel), vähe rääkijaid ja õ-täht, mida peetakse SMSis lausa 40 klassikalisema tähemärgi vääriliseks. Nii et kallis pidada. Odavam ja praktilisem oleks ju minna üle mõnele teisele keelele, mida hiilides juba tehaksegi. Kes on ülikooli lõpetanud, see teab, millest ma räägin.
Kuid nooremad inimesed ei oska vene keelt ja vanemad ei oska inglise keelt. Ning miks me üldse peaksime oskama? Enamus venelastest peab loomulikuks, et eestlane oskab ja räägib temaga vene keelt. Seda ka Eesti Vabariigis, täna aastal 2008.
Mulle vene keel meeldib. Ning Venemaal kasutan seda mõnuga. Kuid tavapärastel asjaajamistel Eestis mitte. Ning seda ühel väga lihtsal põhjusel: Eesti on ainukene koht siin maamunal, kus ma saan Eesti keelt rääkida. Kõikides muudes riikides ei saa ma eesti keeles ajada mitteühtegi asja. Eesti keele rääkimine ja mõistmine on üks vähestest plussidest, mis meie riigil teiste „arenenumate" riikide ees on. Kui siin ei saa enam asju eesti keeles ajada, ei ole siin enam üldse mingit mõtet tiksuda.
Sellepärast ma vaatangi umbkeelsest turvamehest seal Rimis lihtsalt läbi. Üks asi on siis, kui oled läbisõidul. Näiteks ei õpi ma poola keelt selgeks selleks, et vahemaandumisel Varssavi lennujaamas pizzat tellida.
Aga teine asi on siis, kui elad siin pidevalt. Mulle meenub üks laia naeratusega laulja Arubalt, keda ühe lauluvõistluse pärast enamik eestlasi teab. Alles hiljuti ilmus temast lugu, kus kiideti tema lingvistilisi võimeid ning seda, et ta hakkab mingit saadet tegema. See jäeti targu mainimata, et seesama eesti ühiskonnas umbkeelne vennike ütles mõni aasta tagasi, et kui keegi tahab temaga suhelda, siis suhelgu inglises. Minumeelest ei ole selline suhtumine OK. Ning sellise suhtumise kultiveerimine samuti.
Igasugused ETV2d ja muud sellised „projektid" aga just kultiveerivad sellist suhtumist. Ma ei saa aru loogikast, et eestikeelsete uudiste asemel näitame venekeelseid ja siis läbi selle hakkavad need, kes ei oska eesti keelt seda õppima. Näiteks Thbilisis räägivad kõik gruusia keelt ja keegi ei kaeble selle üle. Või näiteks Prantsusmaa, kus sa lihtsalt ei saa hakkama, kui ei õpi kohaliku keelt. Loomulikult võib ülbitseda, nagu Dovlatov „Võõramaa naises", kus peategelane jalutas mööda Manhattanit ja mõtles, et on alles värdjad, isegi vene keelt ei oska. Kuid nagu elu näitas, murdus lõpuks ka see intelligent. Mida siis veel mitteintelligentidest rääkida.
Lõppudelõpuks ei ole see minu mure, kas, kes ja mida oskab ja ka kedagi õpetada. Lihtsalt igaüks peab ise otsustama, kes ja mis ta olla tahab. Need kolm lauset suudavad selgeks õppuda isegi papagoid, mida siis veel looduse kroonist inimestest rääkida. Eriti veel kui need krooni on rahvusest, kes on andnud maailmale nii Puškini, Tšehhovi, Lermontovi ja Dimitri Klenski!
