23.12.2008, 00:00
Musta luige tiivalöök
“Mis meist saab?” küsis kaunis Agnes von Mönnikhusen
vürst Gabrielilt Koiva jõe kaldal, kui oli oma kauni pea
vürsti mehisesse rüppe toetanud. “Ma ei tea,” vastas
vürst ausalt, kuid naeratades.
Kui minult küsida, mis
meist saab 2009. aastal, siis vastan samamoodi nagu Gabriel – ma ei tea.
Tõesti ei tea. Aga kui keegi väidab, et ta seda siiski teab, siis
tõenäoliselt on tegemist petturiga.
Üks praeguse
aja populaarsemaid majandusfilosoofe kogu maailmas on Nassim Nicholas Taleb,
Ameerikas tegutsev finantsist. Noorpõlves õnnestus tal
börsimaaklerina ühekorraga nii palju raha teenida, et pärast
seda sai ta ennast pühendada oma lemmiktegevusele –
filosofeerimisele majandusmaailma teemadel. Rikkaks sai ta tänu sellele,
et õppetöö huvides uuris ennustamatuid, kuid suure
mõjuga muutusi börsitrendides ning tegi nendele muutustele suuri
panuseid. Kui siis ootamatu korraga juhtus, hakkas kassamasin Nicholase kasuks
kõlisema.
Taleb jõuab oma raamatus “Must
luik” (The Black Swan) arusaamisele, et murdelisi sündmusi
majanduses ja ühiskonnas, mis muudavad ootamatult, ühekorraga ja
põhjalikult väga paljude inimeste elu, ei ole võimalik ette
näha. Ärge uskuge ennustajaid, majandusteadlasi ega
börsianalüütikuid, ütleb ta. Keegi neist ei suuda ette
öelda, mis majanduses tegelikult järgmisena juhtuma hakkab.
Teine juhuste ja juhuslikkuse uurija, sakslane Stefan Klein kirjutab oma
eesti keeles ilmunud raamatus “Kas kõik on juhus?”, et
juhuseks nimetame sündmust, mille puhul me ei oska seletada, miks selline
asi juhtus.
Igal asjal on juhtumiseks oma põhjus või
tõuge muidugi olemas. Häda on aga selles, et neid pole üks,
vaid võib-olla miljardeid, ja alguspunkti on väga keeruline
määrata. (Kui teile tuleb nüüd meelde lugu sellest, kuidas
liblika tiivalöök ühel pool maakera mõjutab maailma
saatust teisel poolel, siis õnneks see niimoodi ei ole. Nimelt
tühistavad väga paljud erinevad pisimuudatused teineteist ega
kumuleeru üheks väga suureks sündmuseks.) Igal keerulisel
sündmusel on palju eellugusid ja mõjutajaid. Kuigi teoreetiliselt
oleks võimalik vähemalt midagi tuleviku kohta välja arvutada,
pole see praktiliselt teostatav.
Maailmas ei ole lihtsalt sellist
arvutusvõimsust, mis suudaks kõik need seosed läbi
töötada.
Sellepärast öeldaksegi, et juhus on
iseenda kõige kiirem arvuti. Juhuse juhtumine ongi kõige kiirem
viis teada saada, mis juhtub.
Nassim Nicholas Taleb nimetab suure
mõjuga ootamatut sündmust “mustaks luigeks”. Miks?
Nimelt arvati pikka aega, et musti luiki ei ole olemas. Arvamus
põhines vaatlustel – inimesed olid ju näinud ainult valgeid
luiki. Kuni ühel päeval selgus, et Austraalias on mustad luiged
siiski olemas. Kui korrapäraselt mingit samal kujul korduvat nähtust
jälgida, siis ei saa sellest järeldada, et just niimoodi
nüüd jääbki. Ehk – valgete luikede olemasolu ei
tõesta mustade luikede puudumist. Tõendite puudumine ei
tõesta puudumist ennast. Mustad luiged on tagantjärele hästi
ennustatavad – kui need on käes, siis on kõikjal inimesi, kes
korrutavad, et nad nägid seda asja ette!
Eesti hoogne
majanduskasv, mis kestis aastaid, ei andnud mingit põhjust arvata, et
niimoodi jääbki. Ja kui praegu läheb meil kehvemini, siis
niimoodi see kindlasti ei jää. Ja maailmamajanduse kriisi –
klassikaline must luik! – ei ennustanud keegi.
Mida ma tahan selle kõigega öelda? Usaldage ennast oma
saatuse kätte ja tehke seda arukalt. Vaadake ringi avatud pilguga ja olge
ettevõtlikud. Ega me palju rohkem teha nagunii ei saa. Hoidke oma
lähedasi ja iseennast. Ja mis peamine – hoiame kokku.
Kauneid jõulupühi!