Narva linn on viimase veerandsaja aasta jooksul ületanud globaalse uudisekünnise kahel korral. Need olid negatiivsed, ehkki lõppesid Eesti jaoks enam-vähem hästi: esmalt nn Narva autonoomia referendum 1993. aastal; teine kord tingis tähelepanu kümnete välisajakirjanike rünnak-rännak piirilinna, huulil küsimus: „Kas Narva on järgmine?“, pärast Krimmi annekteerimist ja sõjategevuse algust Donbassis 2014. aasta alul. Kolmas kord võib olla aga positiivne – tänavu 22. jaanuaril kuulutati piirilinna raekojas pidulikult, et Narva kandideerib 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks.

See uudis pani ilmselt nii enamiku inimesi Eestis, kelle jaoks Narva on nagunii terra incognita, kui ka paljusid kohalikke õlgu kehitama. Mõnikord on tarvis šokiefekti, et inimesed asjasse süveneksid. Pauk kõlas ja nüüd on võimalus neil, kel huvi tekkis, teemasse süüvida ja mõelda küsimusele: mis koht see Narva ikkagi on? Aga mida arvavad tavalised narvakad sellest, et nendest võivad saada Euroopa pealinlased?