Nii kahju, kui keski või miski jääb pildistamata

Mõnikord on nii kahju, kui keegi inimene või mingi asi jääb pildistamata. Tavaliselt aja jooksul see kahjutunne õnneks hajub, aga tekkimise hetkel võib ta olla lausa põletav.

Võib ju teada, et elu ei pruugi nende inimeste või asjadega enam ealeski kokku viia, aga fotod võiksid ikkagi olemas olla. Et need oleksid sellised kenad meenutused või nii.

Umbes kuu aega tagasi käisin Küprosel. Tegin seal üle neljasaja foto, aga mõni pilt jäi ikkagi tegemata. Kõigepealt oleksin tahtnud pildistada Protarase linnakeses hotelli administraatorit, umbes 60aastast kreeklasest habemikku, kes kurtis, et vanaduse tõttu ei jaksa ta enam nii hästi rahuldada naiste vajadust keppimise järele.

Musta habemega kreeklase töövahetus kestis kella seitsmeni hommikul. Umbes viie paiku öösel otsustasin oma tuppa fotoaparaadi järele minna, et toredast vanamehest pilti teha. Mõtlesin toas, et tukastan väheke ja nii ma muidugi ka sisse magasin. Kui ärkasin, oli kreeklasest vanamehe töövahetus juba lõppenud ja teda ma paraku ei näinudki enam. Vaat - mõtled küll, et tukastad hetkeks, aga tegelikult magad teise inimese tööpäeva(öö) maha.

Kreeka vanamees oleks lubanud pildistada küll, jõudsin küsida. Meil oli huvitav elufilosoofiline vestlus.

Siis oleksin tahtnud Protarase rannas pildistada imekaunist topless-päevitajannat, aga olin fotokaamera millegipärast hotelli jätnud. Ega ma ei tea ka, kas ta oleks üldse lubanud. Oleks võinud pildistada ka oma reisikaaslasi, pensionäridest daame, kes omal käel džiibi üürisid ja üle piiri türklaste poolt okupeeritud alale sõitsid, kuigi neid oli hoiatatud, et see polevat kõige turvalisem. Vanadaamide ettevõtlikkus äratas minus imetlust.

Äärepealt oleks pildistamata jäänud imeilus müüjatar, kelle kauplusest Ayia Napas ma mitu päeva järjest 50eurosendist purgiõlut ostmas käisin. See kauplus asus meie hotellist umbes poole kilomeetri kaugusel, müüjatari pildistamiseks kõndisin ma viimasel reisipäeval spetsiaalselt sinna tagasi. Noor kreeklanna rääkis, et tema kleit on pärit rõivapoest Womens Secret, mis eesti keeli tähendab "naiste saladus".

Küprose pealinnas Nicosias jäi mul pildistamata väga ­kaunis, pikk ja sihvakas neegritar, kes oma tikk-kontsadel seisis pangaautomaadi kõrval. Päris hea kompositsioon ju. Neegritari välimus oli selline prostituudi-šikk, aga kui teda kõnetasin, tuli välja, et ta ­ootab hoopis oma boyfriend'i. Ta oli kohale sõitnud Londonist. Neegritar hakkas põdema, et äkki boyfriend ei taha, et ma teda pildistaksin. No mida värki! Boyfriend poleks ju pruukinud teadagi saada.

Ja veel. Küprosel levis selline kummaline, aga omal kombel ilus lõhn. Minu meelest oli see päikese käes ülekuumenenud kivide ja liiva lõhn. Vaat seda lõhna oleks tahtnud ka pildistada, kuid paraku ma ei osanud. Pean vist veel kõvasti õppima ja harjutama.