18.07.2008, 00:00
Noorautorid läksid Põlvamaal väge täis
Veiko Märka viibis 12.–13. juulil noorte autorite seminaril “Lätete pääl” Põlvamaal Maarjalille talus, mis paistis silma tugevate ja löövate ettekannete ja tõhusa sponsorabi poolest.
Seekord Pääsna külas toimunud “Lätted” on
üritus, kuhu valgete pükstega tulla ei maksa. Või
vähemalt ei maksa valgete pükstega suitsusauna magama
jääda, nagu teatraal Kalev Kudu tegi. Hiljem oli saunalava kunstnik
Albert Gulgi päralt, kes seal pärast pingelisi kilekotist eetri
nuusutamise seansse lõõgastus.
Liisi Ojamaa ettekanne
“Ausus kui suguhaigus” oli ainus, millest ilma jäin. Ojamaa
võttis küll pidevalt sõna ka järgmiste ettekannete
aruteludel, aga tegi seda nii irratsionaalsel moel, et refereerida ei saa.
Sandra Jõgeva presenteeris enda juhatatavat kirjanduslike
kohtumiste sarja “Üks hullem kui teine”, mille
avalöök on juba täna (17. juulil) Kultuuritehases Polymer koos
Armin Kõomägiga ning kuhu on järgmistena kutsutud
üksteiselt mõõtu võtma Jan Kaus ja abielupaar
Tähismaad.
Põnev oli ka Eesti muinasaegse
vabadusvõitluse ajaloolisi ning ilukirjanduslikke käsitlusi
võrrelnud Tanel Saimre (Tanki) esinemine, mis lõppes
kokkuvõttega, et Läti Henrikut on mõtet sama palju uskuda
kui Vladimir Putinit.
Toomas Verrev pidas äärmiselt
atraktiivse, kuid tõsise sisuga ettekande käpiknukkude abil oma
auto tagaakna kaudu. Lööv ning lopsaka dialoogiga näidend
hõlmas kirjanikuks saamise vaevu, alates suhuvõtmisest ja
lõpetades powerpointi valdamise kohustuslikkusega. Üks
täispuhutud kummikinnas tapeti ära ka.
Mehis Heinsaar
võrdles Juhan Liivi ja Lembit Kurvitsat ning rõhutas Mats Traadi
tähtsust nende kahe luuletaja andelaadi sarnasuse avastajana.
Ajaveebikonkursside korraldaja Tõnis Hiiesalu rohket vastukaja
äratanud kõne tõi muuseas esile 15 käsku, mida aktiivne
blogija täitma peaks (kõige üllatavam neist oli ehk
“kiida konkurente!”).
Oliver Tomingas rääkis
ilma tähtsusest kirjanduses, rõhutades muuhulgas, et
krimikirjanduses on vihm oluline kui jälgede mahapesija. Vihm muutus
seepeale interaktiivseks ning Kerttu Rakke ettekanne, milles ta võrdles
kirjandusseriaali “Tõde ja õigus” ning teleseriaali
“Seks ja linn”, lõppes ootamatult kiiresti.
Öö varjus toimusid hirmsad teod. Üks noorautor hakkas teise
noorautori poiss-sõbrale molli andma, sai aga ise taskulambiga vastu
pead (valguse võit?) ning põgenes hääletama. Üks
noor naisautor soovitas mul teisele noorele naisautorile veinipudeliga vastu
pead virutada ning kui sellest pahandus tõusis, läks ära
magama. Olavi Ruitlane tiris millegipärast jõest välja terve
kotitäie kalu. Ühe kala nimi oli nurg, see pakiti fooliumi ning
küpsetati lõkkel ära. Teistel läks loodetavasti
õnnelikumalt.
Kirjandusloolistest avastustest oli minu jaoks
üllatavaim, et Kris Moor ja Andre Trinity on üks ja sama isik.
Kultuurkapital toetas ettevõtmist määral, mis
võimaldas tasuda Maarjalille talu rendi, helitehnika ja transpordi eest.
Et lättelased näljapajukile ei jääks, kaasati esimest korda
ajaloos erasponsoreid – ja mitte vähe: Saku Õlletehas
(õlu ja siider), AS Altia Eesti (viin ja vein), Põlva Tarbijate
Ühistu (söök ja seminaritarbed), AS Wõro Kommerts
(grillvorstid ja võileivasink), AS Lõuna Pagarid (leib ja sai)
ning Räpina vald (videoprojektori ekraan).
Kahjuks pole Eestis
firmat, mis tegeleks tasuta noorte autorite veoga suvalisest Eesti otsast teise
suvalisel kellaajal. Nõnda ei kompenseeritud esimest korda pärast
1999. aast
at esinejaile sõidukulusid.
Sponsorvägi oli nii
võimas, et juhtus noorte autorite kohta ennenägematuid
bartertehinguid: küttepuude eest maksti kasti õllega ning
toiduvalmistajat premeeriti veinipudelitega.
Lätteid alati
iseloomustav meeletu klatš hõlmas terve armee mittekohalolnud
loovisikuid Meelis Friedenthalist Marco Laimreni.
Toimus veel
loendamatu hulk programmiväliseid huvitavaid kohtumisi. Kadri
Kõusaar määras iseendale tõkendi ning lahkus juba paari
tunni pärast. Heinsaar läks alasti ujuma ning avastas teiselt
kaldalt pealtnäha peremeheta vaarika- ja maasikaistanduse, milles
viibimise idülli põrmustas jõhkralt agressiivne koer.
Barthol lo Meyor vaikis sügavmõtteliselt, Kiwat nähti ainult
pimeduse varjus, Rehepapp miksis öösel muusikat ja
peakorraldaja Priit Salumaa käis viimasel hommikul ringi nagu
kõueilm ning agiteeris kõiki Maarjalille talukompleksi
neitsilikku välimust taastama.
Aga oli juba hilja. Hein Kerttu
Rakke isakodus ootas niitmist.