Kakskümmend viis aastat pärast taasiseseisvumist on ellu astunud esimene venekeelsete noorte põlvkond, kellel puudub nõukogude kogemus. Tegemist ei ole valgete lehtedega (vanemate põlvkond mõjutab neid ikkagi), ent kindlasti on nende mõttemaailmas rohkem ruumi erinevateks valikuteks ja isegi kannapööreteks.

Need teelahkme valikud on väga olulised nii Eesti rahuliku arengu kindlustamiseks kui ka valiku tegijate heaolu ja meelerahu tagamiseks. Riiklik poliitika ja ühiskonna hoiakud saavad omalt poolt anda argumente ühe või teise valiku kasuks, kuid lõplik otsus jääb vabas ühiskonnas iga indiviidi enda teha. Vaatlen põhilisi valikuid (neid on muidugi rohkem), mis koostoimes annavad vastuse: kas vaba ühiskonna pooldajast eestivenelane või endasse sulgunud bütsantsi venelane.